Ma ütlen teile, et Lagle-nimelisena on laias ilmas ikka keeruline ringi asjatada. Olen siiani nii Austraalias kui mujal riikides tutvustanud end kindlasti kümneid, kui mitte lausa sadu kordi ja alati on reaktsioon ühesugune: Pardon? What? Can you repeat? Sorry?
Mitte-eestlastele jääb mu nimi parimal juhul meelde, kui Lokla või Lokle. Mõnel paremal juhul ka Lagla. Viimasega võib juba päris rahul olla. Muidugimõista pole ma pahane, et mu nime inimesed meelde jätta ei suuda, sest ajaks mul endalgi pea segi mingi hiinakeelne ching-chang-chung nimi. Olen tähele pannud, et keskmisel austraallasel kulub minu nime selgekssaamiseni umbes nädal, eeldusel, et ta minuga selle aja jooksul vähemalt 5-6 korda on suhelnud/nime üle küsinud. Mandariini-laimifarmis hüüdis Nõgi mind nii Lokiks kui Lakiks. Kui oli kuulda, et mingi Lo või La või Lu-ga algavat nime hüütakse, teadsin et see olen mina. Avokaadodefarmis sain endale koheselt hüüdnimeks Lockey. Seda nime kannab muideks üks Aussi rugbymängija. Barron Valley töökaaslane hakkas hüüdma mind Luckyks. Baaris üks onu otsustas, et nemad oma seltskonnaga kutsuvad mind Louiseks (esimene ja viimane täht ju läheb täppi) ja veel sain samal õhtul hüüdnime Rock. Põhjenduseks öeldi: because you rock! 8-)
Et jah, minu puhul peab vist paika eksju, et heal lapsel mitu nime :)


Longansite farmis saigi siis töö läbi. Lubatud kuue töönädala asemel saime seal tööd teha nii 8 päeva jagu. Samas olen rahul, et otsustasin kolm nädalat tagasi ikkagi Athertoni jääda. Töö leidmine nii siinkandis kui Austraalias üldse, on puhas vedamisevärk ning kui oleksin toona siit ära läinud, poleks ma arvatavasti Vietnam-Tai reisi endale lubada saanud.

Aga tagasi longansite juurde. Sellised need viljad siis välja näevad.



Ülesandeks oli siis kobaratest eemaldada liiga väikesed longansid ning samuti trimmida oksakesi, et oleks võimalikult vähe puitu ja palju longansit. trimmitud kobarad panime valgetesse 8-kilostesse kastidesse ning miinimumnorm pevaks oli 30 kasti. Nii 30-35 kasti kiirematel päevadel ka tehtud sai, käed pidid muidugi kiiresti töötama. Wendy väitis, et üldiselt on keskmine siiani olnud 45 kasti päevas, mis tähendab, et 8 kg longanseid tuleks pakkida keskmiselt 12 minutiga. Mina seda hästi ei taha uskuda, sest miinimumnormi täitmiseks pidi niigi päev läbi väga kiiresti kätel käia laskma. Vast see jutt meie motiveerimiseks oli, sest lubas ta ju paremat tunnipalka.





Ja niimoodi kasvavad nad puu otsas



Maitse on magus, mahlane ja hea.




Avokaadod. Neid korjati samasugustesse kõhukottidesse, nagu mandariinegi. Ma üldiselt olen füüsiliselt suhteliselt vastupidav ja senini pole töö end lihastes tunda andnud. 8 tundi väga raske kotiga kükitamist, roomamist, tassimist, tõstmist - selline see töö seal oli. Hilisem piimhape lihastes oli muljetavaldav.




Hoolimata raskest tööst möödusid 4 päeva lahedate töökaaslastega kiiresti ja üldse olen ikka veel vaimustuses sealsetest toredadest farmeritest.


Baaris sai ka eelmisel nädalavahetusel ühe õhtu tööd tehtud. Inimesi baaris polnud väga palju, kuid sellest hoolimata tants-trall ja tagaajamine täies hoos.


Nüüd siis olengi töötu ja uut, paaripäevast otsa mulle Frank leida ei suutnud. Juba reedel-laupäeval lahkun Athertonist ja pühapäeval lendan Vietnami. Kristiina sõitis esmaspäeval Whitsunday saartele puhkama ja tööd otsima. Et aitab meile siinsest elust, uued seiklused on ju ees ootamas :)