Melbourne

Pole kohe kuidagi olnud mahti blogi t2iendada, kuigi kirjutamismaterjali jaguks kyll ja enamgi veel. Olen nyydseks Karrathast lahkunud ja omadega juba Melbournes. Kuna reisikava kuni Eestini on suhteliselt tihe, siis otsustasingi, et muljetan oma tegemistest siis, kui juba kodumail. Et pysige lainel :)

Karijini National Park

Karijinis käidud ja ütleme nii, et kuulun ka nüüd sinna seltskonda, kes arvavad, et Karijini on üks maailma ilusaimaid kohti: need gorged ( eesti keeli süvikud??),
looduslikud pool-id, waterfallid (mis praegusel kuival talveperioodil küll tagasihoidlikumalt vulisesid)... ja nii edasi...

Mõned pildid sellest vahvast reisust Karijinisse ja veidikene juttu tuleb siia lähipäevil kaa.

Pärast Millstreami külastust polegi suurt midagi juhtunud. Päevad mööduvad tööl ja õhtud mööduvad liiga kiiresti, et miskit asjalikku korda saata jõuaks.

Meil siin muideks on südatalv. Sooja päeval 27 kraadi ja vihma pole sadanud sellest päevast saati, mil ma Karrathasse saabudes pidin jalgrattaga ümbruskonnas tööd otsima. Ööd on üsna jahedad ja hommikuti ma arvan nii 15-16 kraadine õhutemperatuur. Päikesest ma aga sugugi hooli, pigem üritan hoiduda, kuna on ta siin ikkagi palju intensiivsem ja nahale pruunid laigud kergelt tekkima. hoopiski korraliku talveilma igatsus on oi kui suur :)

Sirvisin siin ükspäev oma vanu postitusi. Karrathasse jõudes ning justnimelt majja, oma tuppa kolides olin nii rahul, et seljakott täiesti lahti pakitud. Ja muidugi luksus omada tuba, kus ei ela peale minu mitte kedagi. Nüüd, kaks kuud hiljem, on taas tunne, et tegelikult võiks juba vaikselt kotikest pakkima hakata. Võibolla on asi ka selles, et üsna pea ma siit liikuma hakkan ning ootusärevus nõnda suur. Enne haigeksjäämist oli mul tegelikult aegajalt mõtteis mitte kasutada kojulennupiletit ning teha paar-kolm kuud tööd, misjärel reisida Uus-Meremaal, Fidzil, võibolla isegi Filipiinidel. Kõrge palavikuga võideldes aga tekkis väga suur koduigatsus ning olen kindel, et nendesse riikidesse ma kunagi kindlasti ka jõuan.

Olen mitmes postituses mainind, et Eesti noori siin mandril kohtab tihti. Tõesti, tekib tunne, et meeletult, lausa massidena lendavad eesti noored siia, Austraaliasse. Mäletan, et kui ma isegi enne tulekut sõpradele-tuttavatele mainisin, et tulen Austraaliasse, ei oldud üllatunud vaid enamasti oli vastuseks: Sina ka?! ? Muidugi on palju-palju rohkem mööda Austraaliat seiklemas sakslasi, prantslasi, britte, iirlasi aga siiski arvan, et viimase aastaga on siiatulek eestlaste seas eriti popiks muutunud.
Lugedes foorumites paari aasta taguseid postitusi ning muidugi sirvides seda kollast Down Underi raamatut tundub kõik nii lihtne. Tuleb ainult kohale tulla ja küll mingi töö ning elamise saab.
Viisa, millega noored kängurumaale reisida saavad, kannab nimetust Working Holiday, mis tähendab tööta-ja-puhka viisa. kehtivusajaks on üks aasta ning on võimalik juurde taotleda ka teise aasta viisat tingimusel, et esimese aasta jooksul on tehtud kolm kuud farmitööd. On see viisa Austraalia valitsuse poolt loodud eelkõige seetõttu, et rahuldada tööjõupuudust Austraalia põllumajanduses. Levinuimaks farmitööks on kõikvõimalike puuviljade, köögiviljade, marjade korjamine, rohimine, pakkimine. Aga jah, kes igavat maatööd ikka teha tahab ja alternatiivideks on näiteks töökohad ehitusel, restoranides, baarides, toidupoodides jne. Working Holiday viisaga Austraaliasse tulles on esmasteks valikuvariantideks ikkagi kõikvõimalikud oskustööd, mille abil teenida raha, et taas edasi järgmisse sihtpunkti reisida. Ei tohiks unustada, et eelkõige on töötegemise mõtteks reisiraha kogumine.

Working Holiday viisal on ka veel üks konks juures: ühe tööandja juures ei ole lubatud töötada kauem, kui 6 kuud. Seetõttu ei tasu jääda lootma, et siin on lihtne saada veidi fancy-mat tööd. Austraalia tööandjale ei lähe väga korda kuskil väikeses Euroopa riigis omandatud ülikooliharidus ning samamoodi sellessamas väikeses riigis saavutatud karjäärialased saavutused. Loevad Austraalia töökogemused, soovitajad ja Austraalias omandatud tarkused (ja nii on!). Muidugi tõeliselt võimekatel ning asjalikel seljakotiränduritel on võimalik end ka siin riigis kehtestama panna ning mingi aja jooksul saada tööandja poolt alaline elamis-ning tööluba. See on täiesti võimalik. Kuid economical slowdown (üsna meeldiv väljend, kas pole) on ka Austraalias suurendanud töötust ning vähendanud töökohti ja nii nagu igal pool maailmas, tuleb töökoha saamise nimel rohkem vaeva näha, kui varem. Ka farmitööd pole enam üldse nii lihtne saada, kui olevat olnud aasta tagasi.

Töösaamise nimel tuleb olla valmis kümnete ja kümnete cv-de jagamiseks door-to-door meetodil, vestlusteks ja intervjuudeks, proovipäevadeks. Ootamiseks ja lootuste purunemiseks.

Töö olemasolu puhul taluda mõnikord väga varajaseid üles ärkamisi, rutiini, igavaid või füüsiliselt väga koormavaid tööülesandeid, kasinat palka ning pidevat säästuelu. Päkkpäkkerites elades nõutakse samamoodi kõrget renti, tuba tuleb jagada oi kui mitme inimesega. Ühispesemisruumid, wc-d. Ühisköögid, mis üldiselt räpased ja ülerahvastatud. Ja nii mitu kuud järjest.

Tuleb olla valmis kõigeks ja arvestada, et algus või keskpunt või isegi lõpuosa ei pruugi olla nii kerge. Mina olen kindlal arvamusel, et paljuski on tegemist õnnega, õigel ajal õiges kohas olemisega.

Ei ole siin nii lihtne ning alati ei paista päike nii kuumalt nagu võiks :D

Kirjutan mis ma kirjutan. Supertore on siin. See loodus, see elustiil, kõik need erinevad inimesed, keda kohtad. Kui ma enda viimasele 5 kuule tagantjärgi mõtlen - unbelieveable!

Ma nüüd peangi end magama sättima, sest homme saab teoks minu suuuuur soov: veedan oma nädalavahetuse Karijini rahvuspargis :)

Et kel Austraaliasse tulemise mõtted. Siin on tõesti nii-nii palju näha, palju teha . Tuleb lihtsalt enda jaoks selgeks mõelda, kas kõigeks selleks ja veel hullemaks valmis ollakse. :)

Millstream

Minu tervislik seisund on nüüdseks tunduvalt paremaks läinud. Palavikust täiesti jagu saanud. Veidi küll köha ning see miski veel häirivad aga ma usun, et üsna pea kaovad needki. Otsustasin ka tagasi tööpostile naasta, kuna võimaldatakse mulle esialgu veidi kergem reziim paberitöö ja rohke autodega sõitmise näol. Rahaliselt oli see haigus mulle päris suureks põntsuks ning tuleb veidi ikkagi veel tööd teha.

Plaan ongi hetkel selline, et 2 nädalat ja paar päeva pealegi olen veel siin, Karrathas. Seejärel suundun arvatavasti lennukiga Perthi ja võimalik, et lennujaamast väljumata kohe edasi Melbourne´i, kus kohtume taas Kristiinaga. Tutvume linnaga, teeme äkki isegi ka Great Ocean Tripi kas omal käel või siis mõne tuuri raames. Minu sünnipäeval, 24.augustil on kindel, et lendame edasi Sydneysse ja sealt siis 26.august juba lend Euroopasse, Frankfurti. Kellel Austraalia kaarti silme ees pole, siis teadmiseks, et Perth asub mandri läänerannikul, Melbourne lõunas ning Sydney idaranniku lõunaosas. Ja Austraalia on pea sama suur, nagu kogu Euroopa.

Arvatavasti on minu lennuplaan järgmine: Karratha-Perth-Melbourne-Sydney-Singapur-Frankfurt-Stockholm-Tallinn. Ajavahemikuks on eeldatavasti 20-27.august. Viimane kuupäev on täitsa kindel ja 17.45 Eesti aja järgi peaksin oma seljakotiga Tallinna lennujaama lõpuks ka jõudma. :)


Veidi siis ka viimasest nädalavahetusest. Laupäeval võtsime Jamiega töö juurest Prado Landcruiseri, et pühapäeval väike väljasõit lähimalasuvasse Millstream-Chichester National Parki teha. Millstreami Rahvuspark asub sisemaal, Karrathast ligikaudu 150 km kaugusel. On siin veel ka üks teine suur rahvuspark, Karijini, mille kohta siiani olen kuulnud lihtsalt vapustavaid kommentaare. Kahjuks jääb see rahvuspark aga liiga kaugele ning ühe päevaga mitte kuidagi seda külastada ei saa.

Millstreami saab Karrathast kõige otsemini eramaanteed pidi, mis viib 340 km kaugusel asuvasse Tom Price´i. Teega paralleelselt jookseb ka Austraalia ühele suurimale kaevanduskompaniile Rio Tintole kuuluv raudtee, mille kaudu veetakse Tom Pricest Karratha naaberlinnakese Dampieri sadamatesse rauamaaki.



Ronge olen sõitmas näinud ka töölt koju sõites ja mõnikord on vaguneid isegi rohkem, kui kilomeetri jagu. See on aga kindel, et nende liiprite peal veetakse päevas miljonite Austraalia dollarite väärtuses rauamaaki.

Kooli geograafiatundidest teab vast igaüks, et enamus Austraaliamandrist on kaetud kõrbega. Minu jaoks tähendab kõrb ulatuslikke,sadu võibolla isegi tuhandeid kilomeetreid pikki kõrbealasid. Siin aga sellist sorti kõrbesid nii suures ulatuses vist väga pole. Austraalia kõrbe kohta kasutatakse palju paremat sõna - outback. Siinne kõrb on pigem sadu, tuhandeid kilomeetreid hõlmavad tühermaa, millel kasvavad mõned üksikud kidurad puud, eksisteerib mingisugune küllaltki liigivaene taimestik ja muidugimõista kalpsab ringi tuhandeid kängurusid. Päris kummaline on sõita sadu kilomeetreid mööda maanteed ning pole näha ei ühtki elumaja, küla isegi mitte tanklat. Korralik outback tähendab ka seda, et puudub asfaltkattega tee, liiklemiseks sobivad neljaveolised sõiduvahendid ja kohati võib ette tulla ka päris ekstreemseid sõiduolusid.

Millstreami rahvuspark on kindlasti ühtlasi ka outback. Nagu ikka, mõned pildid, mis peaksid rääkima rohkem, kui minu logisevad laused.

Esimene peatuspaik Millstreamil oli Mount Herbert, mis õnneks ei olnud kõrge ega järsk ja ülesminek polnud sugugi kurnav. Pole ma ju veel sajaprotsendiliselt sama sitke neiu, nagu enne haigeksjäämist :)


Päeva tippsündmuseks oli kindlasti kohtumine ühe suure püütoniga, kes kaljunuki peal arvatavasti päikesekiiri püüdis.

Püütonid siis pole mürgised maod, nemad lihtsalt kägistavad oma saagi. Inimesi nad niisama heast peast ründama ei tule aga siiski oli suhteliselt kõhe teda seal nii lähedalt jälgida. Et Austraalias nähtud loomade nimekirja võin nüüd ühe korralikus suuruses mao ka lisada.

Millstreami rahvusparki võiksid iseloomustada kõige rohkem need suurepärased vaated, kus näeb nii mitmete kilomeetrite kaugusele.



Python Pool
Hetkel looduslikku basseini tekitav kosekene siiski ei voolanud, kuna on ju praegu kuiv hooaeg. Siiski oli pool-is palju vett ning hoolimata jube külmast veest paar last seal isegi ujusid.




Ootused Millstreami suhtes polnud eriti kõrged ning ju siis põhjuseks olid ebapiisavad infomaterjalid antud rahvuspargi kohta. Usun, et piltide põhjal on samuti võimalik järeldada, et tegelikkuses oli park igati külastamist väärt.

Top Gear Vietnamis

Väike videosoovitus. Leidsin nimelt internetist Top Geari erisaate, kus saatejuhid Vietnamis seikevad. Ja marsuut neil pea sama, nagu oli meil. Suurepärane saade ning päris hea ettekujutuse annab Vietnamist (pole aimugi,kas seda Eestis ka on näidatud).

Esimene saateosa:

http://videos.streetfire.net/video/Top-Gear-Vietnam-Special_208329.htm

Ja viimane lõik:

http://videos.streetfire.net/video/Top-Gear-Vietnam-Special_208399.htm


Kel igav või huvi, soovitan!!