Miks ma pean Koh Taod paradiisiks? Etteruttavalt mainin, et tulin paar tundi tagasi Phi Phi saarte ekskursioonilt ja need rannad, saared, mida nägin- unustamatu, uskumatu, fantastiline vaatepilt. Siiski ei saa neid saari kutsuda paradiisiks. Koh Tao võlu seisneb selles, et saar on väike ja põhimõtteliselt on sõiduteed saarel maksimum ehk 10 km ulatuses. Ülejäänud teed on läbitavad ainult neljaveorattalistega või teine variant - water taxiga. Pisikesi sini-sinise veega rannasoppe imeliste kaljude vahel, kus peale sinu mitte kedagi pole – seda saab defineerida rannaparadiisiks ja Koh Taolt selliseid paiku leiab. Ka saare paar suuremat randa on päevasel ajal praktiliselt inimtühjad ja põhjus number üks on kindlasti see, et algas wet season ehk low season ehk turistide suhtes madalhooaeg. Põhjus number kaks, mis ei sõltu hooajast – enamus saart külastavatest turistidest on sukeldumisfanaatikud ja nemad teatavasti veedavad aega rohkem vee all, kui peal. Seega Koh Tao on minu meelest üsna paradiisilähedane. Tahtmise korral võib veeta üsna eraklikku puhkust kuskil rannabungalows, telgis, kaljude peal. Kui tekib huvi kuulda teiste rändurite seiklusi ning jagada muljeid, siis väikest melu külakestest ka leiab.
Tai inimestele on iseloomulik keep smiling- hoiak. Nagu ikka pakutakse tänaval igasugust kaupa ja seda kõike tehakse naeratades ja mitte nii pealetükkivalt. Mis mulle Tais eriti meeldib - enamus kohtades siseruumidesse minnes võetakse jalanõud jalast. Koh Taol isegi suurde toidupoodi, apteeki, rääkimata pubisse minemisest – papud enne jalast, kui kaupa tegema hakkad. : )
Koh Taolt mandrile pääsemiseks sai taaskord kasutatud öist laeva Surat Thanisse, kust kohe edasi uude sihtpunkti Krabisse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar