@Tinaroo

Missugune näeb välja kõige toredam kolmapäev? Vot selline!










Mis siis toimus? Nimelt mul nüüd kolmas töökoht ka juures. Nende töödega on siin väga imelik lugu. Esialgu lubati longansite pakkimist suisa kuueks nädalaks aga selgub, et homme on meil seal viimane tööpäev. Tegelikkuses oleme seal ju üldse kõigest 7-8 päeva töötanud 3 nädala jooksul. Mul oli õnne ja juhtusin olema õigel ajal õiges kohas. Sain endale kolmandaks töökohaks avokaadode korjamise. Farmerid on lihtsalt superlahedad inimesed. Kaks päeva olen seal siiani olnud ja loodetavasti saan järgmisel nädalal mõne päevakese veel avokaadosid korjata. Bossideks on siis Fiona ja Brian, kellel 11-aastane tütar ja üheksane poeg. Töökaaslasteks on kolm austraallast Daniel, Cliff ja Aron ning nooruke 18-aastane saksa tüdruk Rebekka. Kui mandariinide-laimide farmis ei tohtinud me töö ajal ei rääkida ega muusikat kuulata, siis selles farmis on juudist (kastiga auto) raadio üürgamas ja minu ning Rebekka peale solvutakse aegajalt, et me nii vaiksed oleme ning eriti ei räägi töö ajal.
Tuli jutuks ka veelauatamine ja selgus, et Brian päris suur veespordifänn ning neil olemas nii korralik kaater, kui erinevat veespordiatribuutikat.
Ja taaskord oli mul õnne ja õigel ajal õiges kohas. Kolmapäeval oli vaba päev longansite farmist ning ei tehtud tööd ka avokaadodes ja läksimegi kogu avokaadofarmi pundiga Tinaroo järve äärde chillima. Kristiinal oli samamoodi longansitest vaba päev ja tuli temagi kaasa.

Sain veelauatada nii palju kui hing ihkas (tegelikkus hoopis nii kaua, kuni lihased vastu pidasid).



Fionagi, kes hiljem meiega liitus sai korraks vette. Monoski on siis selline asjandus, millega veesuusatakse kasutades ühteainsamat suuska.





Brian näitas klassi nii monoski, kneeboardi kui ka lihtsalt tavaliste tennistega vee peal sõites.





Jahh täpselt nii- jalas olid tal tõesti ainult tavalised tennised. Vee peale saamine tundus paadist vaadatuna olevat jube raske. Alustas ta selili lamades ja oli isegi vee all päris palju ning kui kaater korraliku hoo sisse sai, upitas Brian end kuidagi üles ja siis edasi tundus olevat väga fun ja veel keerulisem.





Tinaroo järv on üks populaarseimaid siinkandi veekogusid kohalike seas. Päris suur on ta ka, erinevaid soppe on hästi palju. Ühte mõnusasse kõrvalisse soppi sõitsime paadiga ja seal siis veetsime toredalt aega päris mitu-mitu tundi.


Tuubisime ka. Väga väga fun oli ja saime Kristiinagi vette meelitatud.


Hiljem veel tegime väikese barbeque. Austraallased on väga kõvad grillimeistrid ning spetsiaalseid grillimiskohti koos gaasigrilliga leidub enamikes suuremates parkides, puhkekohtades jne.




Vot nii vahva oli!


Teile toredat volbrõhtut ja ilusat lõket ning jooksusõpradele soovitaks homset Viljandi järvejooksu ;)

Jeiiii, Maggie island!

Tervitused teile taas siit Athertonist :)

Minul siin kulgeb elukene suhteliselt tempokalt. Selle nädala põhisündmuseks oligi, nagu ma juba mainisin, Townsville juures asuva Magneticu saare külastamine.Seekord siis käisime Kristiinaga kahekesi. Andre ja Priit jäid Athertoni, et vahepeal endid veel rikkamaks töötada.

Kõigepealt oli vaja välja mõelda, et kuidas sinna ja tagasi saada, kuna Townsville´i 350 km pikkune tee ja Athertonist otse bussi sinna ei sõida. Bussiga 2 tundi Cairnsi ja sealt 6 tundi Townsville ning samapalju tagasi on tüütu ja muideks ka päris kallis. Kuna pühapäeval selgus, et enne neljapäeva me longanseid ei paki, läksin päkkeriomaniku Franki jutule, et mis nüüd saab - mina tahan võimalikult odavalt ja kiiresti Townsville saada. Meie, Eesti tüdrukute austaja, nagu ta on, oli kohe väga abivalmis ja ütles, et võibolla tal sinnakanti endalgi asja ja et ma tuleks esmaspäeva hommikul ning siis räägib täpsemalt.

Järgmisel hommikul olingi jälle platsis ja selleks ajaks oli Frank välja mõelnud teise variandi. Ju tal siis tegelikult sinnakanti ikka väga asja polnud. Tegi kõne ning oligi kokku lepitud, et kell üks öösel võetakse meid Kristiinaga ühe farmeri rekka poolt peale ja saame teisipäeva varahommikuks Townsville´i. Kuna bussivariandiga kuluks palju raha ja ajaliselt kiiremini kindlasti ei saaks pluss lisanduks veel kohapealne ööbimine, olin selle variandiga väga rahul. See tähendas aga ka seda, et tuli leida endale ikkagi tegevus terveks esmaspäevaks. Ei pidanud ma oma ajurakukesi väga palju ragistama, sest olin oodanud tööpäeva, mis vaba, et saaks minna raamatukokku Lonely Planeteid lugema. Eelseisva reisi tarbeks muidugi. :) :)

Kaua ma seal olla ei saanud. Kõne Kristiinalt, et talle omakorda oli Barron Valleyst helistatud ja meid sinna kohe tööle vaja ( Minule sealt ei taheta helistada - põhjuseks minu keeruline nimi, mida austraallastel väga raske välja hääldada, rääkimata meeldejätmisest :D ). Torisedes läksin siis koju tagasi, sest mõte päeval baaris töötamisest mulle üldse ei meeldinud. Palju kohalikke ja palju toidutellimist, kihlvedusid, kenot. Need veel suhteliselt tume maa ja ega keegi meid sel teemal ei kavatse harida ka. Purjus inimesi teoorias lihtsam teenindada, kuna nad ei pahanda ega solvu kui kolm korda tellimust üle küsida :D Aga midagi polnud teha. Kuna ise tööd soovisime, siis ei saa pirtsutada kellaaegade suhtes.

Hotelli restoranis ja kahes baaris oli palju inimesi. Üks tüdrukutest teadis rääkida, et kellegi matused olid olnud. Igatahes inimesed tellisid päevasel ajal samamoodi rummi-ja viinakoksi. Joogid tehakse väikestesse klaasidesse nii, et näiteks rummi ja kokakoolat on põhimõtteliselt sama palju. Rummi ehk isegi rohkem. Üllatav oli minu jaoks see, et päevasel ning pärastlõunasel ajal oli tegelikult kuidagi mõnusam isegi baaris töötada. Teatud inimesed jõid end muidugi jube purju aga üldiselt jäi rahvast vähemaks ning sai rohkem kohalike farmerite, ärimeeste ja niisama jutupaunikutega vestelda. Eks iga korraga muutub baaritöö veidi lihtsamaks ka.



Baaridaam Lagle - pole üldse küll minu rida aga enam-vähem juba isegi täitsa meeldib :)

Kella seitsme aeg lubati meid baarist koju. Paar tundi telekavaatamist, paar tundi magamist ja oligi aeg Townsville poole sõiduks. Lehtsalatifarmer oli ise rekka roolis. Kuna ikkagi oli öö, siis ega väga ei jaksanud temaga suhelda. Veidi rääkisime nagu ikka teemadel, et kust tuleme, kuhu läheme, kus käinud oleme, millega kodumaal tegelesime jne. Samas ei saanud ma ka magada, sest minu istmel ei olnud peatuge. Umbes tunnikese tukkusin ja kadus uni täitsa ära, sest farmeri sõidustiilist oli näha, et ka tema oli vahepeal ära väsinud. Üritasin küll temaga veidi suhelda, kuid nagu ikka – siis kui oleks vaja rääkida, ei oska kohe mingil teemal sõna võtta. Õnneks jõudsime umbes poole seitsme paiku hommikul ilusasti kohale. Vaene farmer pidi veel pärast kauba mahalaadimist hakkama tagasi sõitma.

Townsvilles jalutasime enne Magneticu ehk Maggie saarele viiva praami peale minekut paar tundi ringi. Võrreldes Cairnsiga meeldis mulle Townsville rohkem. Vähem turistikas ja kuidagi hubasem, mõnusam.





Maggie Island oli aga lihtsalt ekstratore kohakene. Saar ei ole suur, ühest otsast teise on umbes 10-kilomeetrine vahemaa. Enamus saarest on looduskaitseala ning pole sinna rajatud ei teid ega hotelle, restorane. Rentisime laheda Moke´i ning jõudsime nii ujuda, päevitada, wallabisid toita, koaalaotsinguil käia.



Meie roosal Moke´il ei olnud küll automaatkäigukastiluksust, kuid ega vasaku käega käikude vahetamine nii väga raske olegi.



Ei ole see pilt tehtud kuskil loomapargis vms. Vallabid on kängurude minivariandid. Magneticul oli üks kaljune rannariba, kuhu õhtuti trobikond vallabisid inimestelt süüa noolima tulevad. Veidi nad inimesi kardavad aga nähes sööki, kaob ka hirm.



Ema lapsega :)

Maggie saare aura piltide peale ei jäänud. Klõpsisin siit ja sealt nurgast saarekest aga ei miskit. Ilus oli aga Maggiel on veel miski, mida ma ei oska seletada. Miski, mis tegi tuju heaks :)












Kala ise kahjuks ei püüdnud. Kohalikud kalamehed lubasid lahkelt meil nende saagiga poseerida. Seda kala nad muideks ei söö. Ei tea, miks ei kõlba. Äkki liiga pisike ...


Minu missioon vabas looduses koaalat näha siiski jah, nurjus. Need laisad vennikesed, kellel päevas 16-20 tundi uneaega tarvis, olid ennast ikka korralikult ära peitnud. Ju siis põõnasid kuskil. Tuleb vist leppida ikkagi loomaaia isenditega.


Inimesed Magneticul on sama lahedad, nagu saar ise. Kohalikud onud mööda sõites viskasid käppa ja hellõutasid. Kutsuti ka mingisugusele peole. Poemüüjatädi ei olnud teps mitte pahane, kui me 10 minutit pärast sulgemist umbes viiendat korda postkaartiriiulit ringi tiirutasime.

Ööbisime Horseshoe Bay-nimelise ranna juures. Vooditeks seekord meie armsa rendiauto istmed. Autole käis peale kate, et tuule- ja vihmakate oli ka olemas.

Jäime magama juba umbes kella 8 õhtul, sest eelmisegi öö uni veel magamata. Kella kuue paiku hommikul ärgates tegin päikesetõusu taustal rannas paar jooksusammu ning seejärel väike ujumine – super! Olen juba täiesti veendunud selles, et rand on üks parimaid kohti magamiseks :)




Täitsa kahju oli praamiga tagasi linna sõita. Oleks võinud veidi veel luusida küll Maggie metsades lootuses koaalapoisse kohata. Lootus on ju see, mis sureb viimasena : )

Tekkis plaan Townsvillest Athertoni hääletada. Bussipiletid kokku oleksid maksma läinud umbes 600-700 EEKi ja oleks palju igavam olnud. Kõigest 8 autot ja umbes 6-7 tundi ja kodus me olimegi. Inimesed väga lahked, jututeemad kõigiga olid, nagu ikka, ühesugused (kust tuleme, kuhu läheme, mida kodumaal tegime .... ).
Esimene onu uhke dziibiga sõidutas meid mõne kilomeetri jagu kaugemale. Nimelt, Townsville on päris laialihajuv linn ja kuigi olime pea 2 tundi linna piiri poole kõndinud, siis ikkagi veel üsna kaugel sellest. Onu vaatas, et me liiga halvas kohas autode peatumiseks ja otsustas meid aidata :)
Teiseks pealevõtjaks üks tore Kanada päritolu naine, kes viis meid paarikümne kilomeetri võrra edasi. Sinna, kus polnud enam kiirteelõiku. Pidas meile loengu noa kaasaskandmise ajalikkusest hääletamisel. Seejärel saime sõita poolkurdi rekkajuhiga päris pika maa. Üks vähestest seni kohatud austraallastest, kellega pikemalt vesteldud ja kelle 6-7 põlvkonda esivanemaid on Austraalias elanud.
Kui rekkajuht meid väikelinnas Cardwellis maha pani, tekkis väike tagasilöök politseionu näol, kellele me pöidlaviibutamisega vahele jäime. Queenslandi osariigis hääletamine ju illegaalne. Kohmetunud nägudega lubasime talle, et läheme bussipiletit ostma. Kui onu silmapiirilt kadus, mõtlesime teisel pool teed asuvas parklas veidi istuda, juhuks kui ta tagasi kontrollima peaks tulema ja siis muidugimõista jätkata hääletamist Mõne minuti saime jalga ja pöialt puhata, kui peatus auto. Briti päritolu kohalik meesterahvas oli meist mööda sõitnud hetkel, kui me politseiauto juures noomimist kuulasime. Pakkus meile lahkelt küüti kasvõi Cairnsini välja. Oli ikka kasu ka sellest, et politsei käest pahandanda saime : )

Cairnsini me temaga ei läinud, sest meil ju võimalik ka otsemini Athertoni saada. Õige teeotsa saabudes jätsime toreda onuga hüvasti ja edasi läks hääletamine väga libedalt. Töölt koju sõitev banaanifarmer, kaevandusmasinate insenerid-ärimehed, vanem mees koos koera pojapojaga ning tätoveeritud kutt, kes Brisbanest väikesesse Athertoni pruudi pärast kolinud oli – nemad kõik pakkusid meile lahkelt küüti. Kui koskedetripil käisime olin kindel, et Millaa Millaa kanti ma veel ka päikesepaistelisel päeval jõuan. Ning nii oligi ja see kant on ikka super. Ookeanilained, sini-sinine vesi ja palmipuud ei lähe mulle pooltki nii palju peale, kui mägised heinamaad ererohelise muru ja lehmakeste-lambukestega, käänulised teed nende vahel ja valged pilvetutid sinises taevas aasade kohal.



Klõpsida sain fotokaga ainult kohas, kus bisnismehed meid maha panid. Vahepealsete ilusate kohtade juures ei hakanud peatust paluma, kuna neil oli niigi kiire. Salvestasin need vaated enda mälusoppi :)

Jäin Maggie saare külastamisega väga rahule. Mul oli lausa kinnisideeks saanud see, et sinna ma pean jõudma ajal, kui veel Athertonis olen. Et nüüd võin kõlava selge häälega teatada - TEHTUD! :D


Neljapäevast laupäevani käisime longnasites ja nüüd on nii, nagu eelmiselgi nädalal lugu selline, et enne neljapäeva tööd pole. farmibusinessi ebastabiilsus mulle üldse kohe ei meeldi. Kolmest tööpäevast nädalas minule ei piisa. Õnneks on meil Kristiinaga veel ka baaritöö. Reedel läksimegi pärast 10-tunnist tööpäeva veel 6 tunniks Barron Valleysse. Kohale jõudes pidi mu süda esmalt mõned löögid vahele jätma, sest kui Kristiina läks vanasse tuttavasse baaripoolde, siis mina pidin töötama restoranis ja selle baaris. Anti kandik, paber ja pliiats kätte ning saadeti joogitellimusi võtma. Olin alguses suhteliselt vihane, sest ma pole ju kunagi restoranitööd teinud. Õnneks oli austraallasest töökaaslane Shannon väga abivalmis ja õpetas mind palju. Hiljem kiitis mind, et ma olevat superhästi hakkama saanud. Kui köök töö lõpetas, jäeti see tagumine baar ikkagi avatuks. Olin terve õhtu seal üksi askeldamas. Väga lahe oli!
Tegin lisaks koksidele paar uut shoti. Näiteks Quick F..k ja Cowboy. Mõlemale tuleb viimasena peale valada Baileyst ja seda ole üldse nii keeruline teha, kui tundub. Eks kui koju tulen, saan külalistele kookide kõrvale erinevaid austraaliapäraseid shote ka meisterdada :D

Pidime esmalt ka laupäeval tööl olema aga kahjuks oli seal terve päev suhteliselt vaikne olnud ja helistati, et meid ikka pole vaja.
Et tööga on meil jahh, nii ja naa lood. Kaks nädalat on mul veel siin jäänud ja põhimõtteliselt olen kõik siinsed kohad, kuhu minna tahtnud, läbi käinud. Ainus, kus käimata, on Great Barrier Reef (Korallrahu).
Loodetavasti paneb Frank meid kolmeks päevaks kuhugi mujale farmi tööle ja saab ikka raha teenida. Kui ei saa, siis tuleb vist osta snorgeldamistripp ja Reefil ka ikka ära käia.

Oeh sai maru pikk postitus ja vast keegi viimaste lauseteni ka jõudis lugemisega :D

Eks annan endast ikka aegajalt märku ja andke endast mulle ka :)

Maikuu reisust!

Vastan Kadrile uues postituses :)

Esialgne reisiplaan on mul selline:

10.05 lendan Cairnsist Aussi p6hjapoolseimasse suuremasse linna Darwinisse ja samal päeval kohe ka Ho Chi Minhi (Saigon)Vietnamis. Tavaliselt Cairns-Darwin lennupiletid kallid, ma sain 112 AUDiga (tavataks 250-300 AUDi,kurssi korruta umbes 8,25ga) ja Vietnami maksis 123 AUDi.

11-20.05 plaanis busse,ronge,mootorrattaid jne kasutades liikuda Lõuna-Vietnamist põhja.Tee peale jääb nii mõndagi huvitavat. Kes kuulnud midagi Ha Long Bayst, siis sinna lähen ma ka :)
umbes 20.05 sõidaks Airasiaga Vietnami pealinnast Hanoist Bangkoki (lennupilet 47 USDi) ja sealt kohe ööbussiga Lõuna-Taisse. Mõned turistikad paradiisisaared, kuna neid kõige lihtsam mõne päeva jooksul vallutada ja siis 26.05 arvatavasti rongiga Kuala Lumpurisse. Rong j6uab 27.05 varahommik..teeb väikese tsekingu, et kas Petronased on oma koha pääl ja äkki väike Fish spaagi ning siis pealel6unasel ajal lennukiga (u 200 EEki) Singapuri. Seal saab veeta paar tunnikest arvan, et maailma mõnusaimas lennujaamas ja öine lend tagasi Darwinisse (67 AUD).
Siis olen jälle suhteliselt puruvaene ning kõik tööpakkumised Põhja- ja Lääne-Austraalias väga teretulnud :)

See on mu esialgne plaan. Kuna nad seal Bangkokis taas mäslevad, tuleb võibolla mingeid programmimuudatusi. Aga üldiselt otsustasin, et Vietnamile põhitähelepanu ning törts Taid, Malaisiat ka sekka. Võibolla teeb hoopis Taist Malaisiasse mingi endaalgatusliku hop on-hop off bussireisi.

Austraalias koondub minu põhitähelepanu Lääne-Austraalia rannikule :)


Vot niimoodi!


P.S.

Selgus, et meil lähipäevadel tööd ikkagi pole ja juba ülehomme olen koaaladesaarel Magnetic Islandil. Loodan neid nummidusi vabas looduses ikka näha ka!

Athertoni laiff

Vahepeal on juhtunud nii mõndagi. Ei raba enam Shaylena mandariinides ja oleme Kristiinaga mõned päevad töötanud uues kohas. Andre tegeleb nüüd teraviljabusinessis ja Priit majandab avokaadodega. Meie bossiks on väga sõbralik ja tore Wendy ja kui ta nimetab oma kodu farmiks, siis on see küll üks paradiisifarm. Wendy on päris palju vaeva näinud oma aiaga, näeb see tõesti eksootiline ja väga ilus välja. Ainus asi, mis farmindusele vihjab, on maja kõrval kasvavad suured puud, kus longansite kobarad küljes. Ei oska öelda, kuidas eestikeelne nimetus oleks. Mina pole poes neid müügil igatahes näinud. Nad on sellised küllaltki pisikesed kirsisuurused, puise koorega ja maitsevad magusad hääd.
Töökaaslasteks on mul taas Kristiina,Nicole ja Michelle ning nüüd veel kaks jutukat neidu: prantslane Julie ja Janelle Kanadast. Veel on ka 4 prantsuse kutti, nemad tegelevad longansite korjamisega. Meie, tüdrukute ülesandeks on longansite pakkimine. Vilju korjatakse puudelt nagu viinamarju okste küljes kobaratena ja meie ülesandeks on neid oksi trimmida. Peame lõikama üleliigseid kasusid ning väikeseid vilju ja andma võimalikult kaubandusliku välimuse. Trimmitud okstest teeme umbes 8-kiloseid kaste. Nagu enamik siinsetest puuviljadest-köögiviljadest, nii ka longanseid enne poodi viimist gaasitatakse spetsiaalses kambris, et värvus muutuks ilusamaks ning säilivusaeg pikeneks.

Töötingimused on superhead. Päikese eest oleme varjus shedis, kus päev läbi üürgab raadio ning töötavad puhurid. Alguses oli lausa imelik, et võime rääkida omavahel ja muidugi eriti üllatav oli see,et igal hommikul raadio kõvasti mängima pannakse. Pausid on ka pikemad, lõuna lausa tund aega. Töö on väga lihtne, kuid samas peavad näpud olema väga kiired, kuna Wendyl on ettenähtud igapäevane miinimumnorm, mille igaüks peab tegema ja seda ei ole mitte vähe. Wendy lubas, et kui hästi tööd teeme, siis maksab meile paremat tunnitasu ka.

Kahel nädalavahetusel oleme Kristiinaga olnud tööl Barron Valley hotelli baaris. Erilist väljaõpet meile ei tehtud. Näidati kuidas kassaaparaati kasutada ning missuguseid õllesid müüakse. Põhiliselt ostetakse rummi-, viski- ning viinakokse, kuid vahepeal on purjus austraallastest arusaamisega raskusi küll.
Ega ma Eesti baarindusest suurt midagi ei tea aga siin mõned aussi koksid. Scotch On The Rocks on näiteks Red Label lihtsalt jääga. Green Frogi shot tehakse mingist rohelisest liköörist, törts Baileyst peale ning kasutades kõrt pipetina vähekene vaarikamahla ka. Jager Bomb on Jägermeistri shot ja pealevõtuks paar lonksu Red Bulli. Super Water on viin ja vesi törtsu laimimahlaga. Viski on siin Bourbon ja mõnikord olen äärepealt segi ajanud selle Pure Blonde-nimelise õluga. :D Koksidesse tahetakse tihti coca-cola,sprite, mahlade asemel Ginger Ale-nimelist limonaadi, millel mitu erinevat hüüdnime. Üldiselt on vaieldamatult populaarseim rummikoola ning need tehakse siin oi kui kanged.
Neid õllesid on nii vaadis, kui purkides, pudelites umbes paarkümmend erinevat. Lisaks on võimalik vaadiõlut saada viies erineva suurusega klaasis: 7 oz, pot (10 oz), scooner (15 oz), pint (suur õlleklaas), jug (kann 1150 ml) . Mitteõllejoojana on ikka veel raske orienteeruda kõiges selles. Õnneks tahetakse enamasti pot või scooner vaadiõlusid ja neid on kõigest 9 erinevat. Nuputamist ja kliendilt üleküsimist on tihti :D

Kõige hullem on kella 21st kl 02ni. Siis on rahvast meeletult ning jooksmist palju. Baarilett ujub tavaliselt alkoholist, klaaside asemel kasutame rohkem tavalisi väikeseid plastiktopse, purjus inimeste aktsendiga inglise keelest veel raskem aru saada. Siis on lemmikkliendid need, kes baaris olnud tööletulemise ajast peale. Baaris saab mängida veel kenot ning see masin on mul peaaegu juba arusaadav, kuid hobuste ja koerte kihlveod veel täiesti umbluu värk.
Ühel hommikul kutsuti meid samasse hotelli ka tube koristama Midagi keerulist seal polnud, saab oma resumesse töökogemuse julgelt juurde panna :D

Muidu ega midagi suurt peale töö vahepeal teinud pole. Kavandan oma Vietnami ja Tai trippi. Otsustasin, et Kambodža ja Laos jäävad seekord vahele, sest reisi pikkuseks on seekord 17 päeva, mis jääb liiga lühikeseks ajaks, et igale poole jõuda. Kõigest kolm nädalat on minekuni jäänud. Enne tahaks väga jõuda veel ka Townsville, mis meie linnast 350 km lõunasse aga see ekskursioon muutub üha kahtlasemaks, kuna aega napib.

Ühel õhtul otsustasin, et aitab, mina enam välja ei kannata seda trennita elu ja läksin jooksma. Väljas küll jube pime ja veidi halb on joosta, kuna kihutatakse siin päris hullusti. Aga oi kui mõnus oli! Olen nüüd paar korda nädalas üritanud ikka käia. Shaylena farmis oli füüsiline koormus niigi suur, kuid nüüd palju lebom värk ju. Tahaks rohkem jõuda aga kuna nüüd on meie töölt kojusõidud veninud pea pooleteise tunni pikkuseks, siis jõuab vahepeal pimedaks minna ning joosta ohtlik. Hommikul, õigemini öösel poole nelja aeg üles tõusta ja enne tööd trenn ära teha oleks ka liiga karm. Muidugi on ka siis väljas veel pime. Et jah, natukene olen oma jooksusõltuvust ravida siin saanud :)


Poisid olen ka jooksma vedanud.

Eile tuli Priit ja täna oli Andre kord. Priiduga tegime ühe korraliku tõusuderohke maastikujooksu.




Andre, vana spordipoisiga, tegime väheke tempokamat jooksu ning nägime tee ääres kuivanud madu ja surnud kängupoissi. Eks mõlemad auto alla jäänud.






Ja üks asi veel. Panen siia igaks juhuks tõestuse, et ma mõnikord oskan süüa teha küll. Mul siin läks ükspäev söök nässu ja kindlasti ei olnud see minu süü (iga kord ei tasu eelistada odavamt toorainet kallimale). Nüüd olen pidanud kaks päeva järjest vigade parandust tegema.




Kes mul külas käinud, siis suure tõenäosusega seda kooki ka söönud :D

Hetkel ma rohkem ei kirjutakski. Üha raskemalt see mul nüüd tuleb aga katsun ikka hakkama saada :)

ja tahaks vähem igatseda :)

Falls!

Kolmapäeval tegime taas ühepäevase väljasõidu, eesmärgiks seekord Atherton Tablelands. Plaanis oli külastada erinevaid koski ning mõnest vihmametsatukastki läbi põigata. Kuigi suurem osa vaatamisväärsustest asuvad Athertonist 50-60 km raadiuses, siis otsustasime Cairnsi kaudu minna ja teha üks paarisajakilomeetrine ring. Miks minna otse, kui saab ringiga eksju. : )
Tegelikult olid lood aga sellised, et meie toredast seltskonnast otsustas lahkuda Mikk, kes Cairnsist Darwini lennukile sama päeva õhtul minemas oli. Kuna Cairnsi suunda jääb ka Barron Falls, mida Priidule kindlasti näidata tahtsime, siis tuligi otsus sealtkaudu minna lihtsalt.
Juba tuttav Magna hommikul ukse ette organiseeritud ja kohe võis reisukene ka alata. Ainsaks miinuseks oli veidi sombune ning seenevihmane ilm, kuid ei ole ju mõtet lasta end sellest heidutada.
Esimese peatuse tegime Davies Creeki rahvuspargis.




Seda kohta soovitas meile toona, kui häälega Cairnsis käisime, meid peale võtnud õhupallilendur. Chill koht, kus oleks ilusa ilmaga mõnus grillida ja niisama logeleda. Kuna päevaprogramm oli meil ju siiski tihe, ei jäänud kauaks peatuma ning kimasime Kurandasse Barron Fallsi poole.

Barron Falls nähtud, imetletud, pildistatud – taas minekut. Selleks, et Cairnsi saada, peab sõitma üle mäe mööda kurvilist teed ja nagu tavaliselt, nii ka seekord pidin kangestunult kaugusesse vahtides lootma,et südant pahaksajav tee saab ruttu-ruttu läbi. Armastan mägesid küll aga need teed on kogu aeg liiast.

Cairnsis kohtusime Andre sõbra ja tolle sõpradega, kes Austraaliasse alles jõudnud. Kui linna jõudes oli ilm veel enamvähem, siis veidi aja möödudes hakkas korralikult vihma sadama. Suundusimegi Shopping Centresse sööma ja Lagle valikuks oli muidugi sushi, mis maitses üle pika aja oi kui hästi. Miku jätsime ostukeskusesse viimaseid Cairnsi shoppamisi tegema ja võtsime suuna lõunasse Innisfaili peale. Vihm oli vahepeal eriti hulluks läinud ning hall taevas ei andnud mingisugust lootustki, et ilm võiks veidigi paremaks minna.

Innisfail on üks suurim suhkruroo ja banaanipiirkondi Austraalias. Banaanisalusid oli tee ääres tõesti väga palju, kuid see pole meie jaoks ju enam vaatamisväärsus, kuna hommikul tööle minnes neid samamoodi tee peale jääb. Enne Innisfaili linnakest tekkis Priidul huvi, et äkki kannatab ikka ookeanis ujuda ka. Tegime väikese programmivälise kõrvalepõike Bramston Beachile, kuid muidugimõista ujuda keegi ei tahtnud. Tegelikkuses ega ju poleks võinudki, kuna eraldusvõrku seal polnud. Ja olgem ausad, polnud suurem asi rand ka.

Täitsa lahe oli aga Josephine Falls, mis mürgeldas vihma käes päris kõvasti.



Fallside juurde enamasti tuleb veidi jalutada vihmametsas.




Kui senini oli autot roolinud Andre, siis juhtus selline asi, et pulti lasti Lagle. Olen siin Austraalias ilusasti autost sõltumatu olnud, et päris hea oli üle pika aja rutiini meelde tuletada. Aga jah – meessoost isikutel ei ole vist autos lihtne niisama istuda kui rooli taga on (heledapäine) naine, vihmasadu tihe ja ilm udune, teed kurvilised käänulised ning kõigele lisaks on siin ju idaeuroopa blondinkadele esialgu harjumatu vasakpoolne liiklussüsteem. Aga hakkama saime me kõik ning eks väikene närvikõdi on vahel vältimatu :D



Innisfaili juurest tuligi suund võtta sisemaale Millaa Millaa poole, kus lähestikkuasuvaid koski päris palju. Meie külastasime kolme suurimat.

Ellinjaa Falls:



Zillie Falls:



Millaa Millaa Falls:





Udused pildid ei tähenda mitte seda, et mu Ixus hea poleks. Vihma ikkagi ju sadas ja Andre oma fotokaga üldse askeldada ei riskinud. Viimane, Millaa Millaa kosk oli seninähtutest ilusaim. Priit sai oma kauaoodatud supluse seal ka tehtud.

Millaa Millaa on üks ütlemata tore kohanimi. Eks tuleb kohe meelde Milla piim ja sealt siis lehmad. Neid seal aasade peal täitsa oli ka. Tohutult meeldis mulle Millaa Millaa kant looduse poolest. Nähtud piltide põhjal julgen oletada, et midagi Uus-Meremaa sarnast ja käidud kohtade põhjal loon seoseid Šotimaaga. Vihmasaju tõttu polnud lookouti juurde mõtet sõita, et sealse kandi kohta mitte parim pilt internetist:




Ma olen täitsa kindel, et Millaa Millaasse jõuan ma veel ka mõnel päikesepaisteliselt päeval.

Kokku külastasime viit koske ja Davies Creeki rahvusparki. Arvestades, et siin koski üle paarikümne, siis ei ole just märkimisväärne arv, kuid ma olen kindel, et nähtud said need kõige ilusamad ja vägevamad. Et Austraalia ei ole ainult ilusate surfirandade maa.

See nädal oli tööpäevade suhtes kehv ja puhkepäevi oli rohkem. Priidul ja Andrel tööd pole. Hooaeg siin piirkonnas on läbi saamas. Meil Kristiinaga on ees veel kaks mandariinide pakkimispäeva ja alates teisipäevast töötame uues kohas. Mida me seal pakime, veel ei tea. Inglisekeelne nimetus ei ütelnud meile midagi. Lisaks tekkis meil uus tööots: nimelt läheme homme koolitusele siia päkkpäkkerite lemmikbaari Barron Valley hotellis ning kui end heast küljest näitame, saavad meist nädalavahetustel baaridaamid :) Eesti tüdrukutest ollakse siin vist vaimustuses.


Nädala parim uudis oli, et minu Happykene sai 8 kutsikut. Nüüd ta ju meil 29-kordne emme!!
Ja väike koduigatsus tuli kaa peale!

plaanidest veidi :)

Heiheihei!

Esmalt tahaksin tutvustada teile kängupoissi. :)



Pilt on tehtud minu tuliuue Ixusega suhteliselt kaugel, et pole kõige teravam pilt, kuid ikkagi: siin ta on!Tuletan meelde, et pildil klõpsides näeb veidi suuremalt.


Mul oli tegelikult terve blogipostitus valmis kirjutatud aga kuna paari tunni jooksul said tähtsad otsused vastu võetud, siis pean kõik uuesti kirjutama. Mul on uusi uudiseid. Võtsin vastu küllaltki raske otsuse aga hetkel kõige mõistlikuma. Nimelt olen siin Athertonis veel 3-4 nädalat ja kogun reisiraha. Tööga siin piirkonnas ei ole head lood ja kuigi meie farmis sai töö otsa, pakkus päkkeriomanik mulle uue järgmisest nädalast. Ei ole mõtet minna 3-4 nädalaks tööd otsima minna, kuna nii kiiresti midagi leida on hetkel suhteliselt lootusetu ja siis kuluks raha lihtsaltolemisele.
Selline lugu, et kuigi tekkis ülimalt ahvatlev Lõuna- ja Lääne-Austraalia roadtripi ettepanek, otsustasin jääda esialgse plaani juurde. Ostsin paar hetke tagasi lennupileti 10.maiks Cairnsist Darwinisse ja Darwinist Ho Chi Minh Citysse. Teise nimega Saigon, linn Vietnamis. Sealt mööda maismaad veel Kambodžasse ja Taisse. Olenevalt ajast kas siis lennukiga Bangkokist Johor Bahrusse ja Singapuri kaudu Darwinisse tagasi või kui aega jagub, teha üks tore rongisõit läbi Malaisia džunglite Singapuri. Tagasilennupilet Austraaliasse saab olema vast 28.05 kuupäevaga. Usun, et 18 päevaga näen piisavalt palju ja tekib palju kirjutamis-pildistamismaterjali. : )





Nüüd siis aga oldud ajast. Siiani on päevad olnud ainult mandariinised mandariinised ja veelkord mandariinised. Töötunde oli eelmisel nädalal kokku 70. Päris palju eksju. Kui nüüd teha kiired arvutused ja kokku rehkendada nädalas olevad tunnid ja siis sellest lahutada maha töötunnid pluss veel 3,5 h, mis kulus lõunatele. Veel tuleks maha arvata ka igapäevane sõit, nädalas kulub sellele umbes 11-13 h. Ega vabaks ajaks ja magamiseks palju aega üle ei jää. See 70 tundi ei ole mitte lihtsalt tööl olemise aeg, vaid ikka tõsine töörabamine. Enamik eelmisest nädalast ei möödunud tegelikult mitte korjates, vaid hoopis shedis mandariine pakendades, kus tegelikult rabelesime palju rohkem, kui salus mandariine korjates. Raske nädal oli.




Käesolev nädal algas aga üllatuslikult. Kuna mul ju oli plaan ikkagi lähiajal ära minna ning küsisin boss Vincelt, et kui kauaks meile veel tööd jagub. Selgus, et mandariinid on põhimõtteliselt korjatud ja ühe päeva planeerimata korjamist nad tekitasid veel juurde, et meil tööd oleks. Kui hommikul oli tal kavas meid mingisuguseid oksi lõikama panna, et paar tööpäeva veel juures oleks, siis päeva jooksul mõtles ümber. Nii saidki poisid peale lõunat teada, et neil viimane tööpäev. Tüdrukutel on pakkimistööd veel kolmeks päevaks. Kuidagi väga äkitselt jäime kõik töötuks. Õnneks kutsuski päkkeriomanik Frank täna enda juurde ning teatas, et kuuks ajaks oleks mulle ja Kristiinale veel pakkimistööd. Me talle hirmsasti meeldime ja ei taha üldse mitte, et me siit ära läheme. :D


Lubasin mandariinibusinessist ka veidi kirjutada. Mandariinid ei kasva puu otsas nii armsa oranžijumelisena, nagu me poest oleme harjunud ostma. Puu otsast nopime neid üldiselt sellise rohekaskollasena. Olenevalt farmeri tujust peame me mõni päev võtma ainult heledamapoolseid ning teinekord jällegi tuleb puud täiesti tühjaks teha. Korjame neid kottidesse, mis rihmadega kõhu peale kinnitatud. Esimestel päevadel andsid õlad küll veidi tunda aga nüüd pole suure kotiga ringitatsamine enam mingi raskus. Korjata tuleb kiiresti, ettevaatlikult ja korralikult. Nagu ikka. Ei tohi aega raisata väikestega ning kindlasti ei tohi mandariini puu küljest tõmmata. Lõikamiseks on spetsiaalsed tangid ning tähelepanelik tuleb olla, et ei jätaks viljale saba taha. Nüansse on korjamisel veel ja veel.



(tegelikult töö ajal mandariine never süüa ei tohiks :D )

Kaks kohalikku, kes farmis püsitöölised, oleme ristinud hellitavate hüüdnimedega: Nõgi ja Habe.



Siin pildil võite ise arvata kumb neist sõidutab mandariinikesed põllult ära shedi, kus esmalt tegeletakse õige värvuse saavutamisega. Selleks hoitakse puuvilju 30-33 tundi gaasikambris, kus nad muutuvad kollakaks. Pole päris nii oranžid, kui meil poodides müüakse. Arvan, et Eestisse jõudvad mandariinid on pakendatud mitmeid kuid tagasi ja värvus aja jooksul muutub tumedamaks.
Pakkimine on siin farmis tempokas. Olen vist juba maininud, et töötajate pealt hoitakse kokku. Minu tööülesanneteks on nii esimese kui teise klassi mandariinide kastidesse viskamine, kaalu juurde tassimine, kaalumine, kaane märgistamine ja pealepanemine. Jooksmist on palju ning tõstmist rohkem. Kastid kaaluvad ju 10 kilo ning korraliku tööpäeva jooksul oleme pakendanud umbes 8-9 tonni mandariine!



Puude vahel on ringi rändamas igasugu putukaid-mutukaid. Mesilastega olen väga lähedalt juba kokku puutunud ja neid sumiseb kogu aeg ikka ringi. Kokku oleme näinud puudel kolme ussikest: kaks korda üks ja seesama püütonibeebi ning kolmandal korral oli lebotamas mingisugune tavaline puumadu, kes pole mürgine isegi mitte. Lisaks veel kõikvõimalikke erinevaid ämblikke, põrnikaid, liblikaid, sipelgaid jne.


Täna, homme on meil vabad päevad ja kui tänane päev sai suhteliselt maha lebotatud (põhjusel, et eile sai meil töökaaslaste Nicole ja Michellega veini-viina joodud), siis homseks rentisime taas auto. Esmalt viime Cairnsi lennuki peale Miku, kes läheb Darwinisse ja seejärel tuleme tiiruga siinseid koski, vihmametsi ja linnakesi uudistama. Tõotab tulla igatahes põnev päev.

Ja kes leiab siit pildilt midagi huvitavat?



Lõpetuseks tore tekstike meie shedist.





Tervitused-kallid teile sinna kevadisse Eestisse! Igatsen!