Ha Long Bay

Ninh Binhist sai esialgu sõidetud 3 tunni kaugusel asuvasse Haiphongi linna, et sealt mingitsorti laevaga sõita Cat Ba saarele, mis asub maaliliste Halongi saarekeste keskel. Kiirpaadisõidu eest taheti Haiphongi sadamas aga hingehinda ning odavad aeglased sõiduvariandid selleks päevaks juba väljunud. Egas midagist, 2 tundi bussisõitu Halong Citysse, et ikkagi seal otsida soodne laevatuur Halong Bay saarekeste vahele. Rolleritaksistidest, kes bussipeatuses hordidekaupa ees tervitamas olid, jäi paar selli meile ikkagi järgi sõitma ning lõpuks suutsid teha kauba 10 000 dongi peale, et viivad meid 6 km kaugusele linnakeskusesse. Tee peal tehti odava öömaja küsimise peale väike telefonikõne ning sõidutati hotelli ette, kus ainult 3 USDi tuli v2lja k2ia. Kuna kellaaeg oli juba suhteliselt hiline, ei jäänud muud varianti, kui samast hotellist v6tta 45 USDi maksev kahepäevane (tegelikkuses 24 h) nelja söömaaega sisaldav ning ohtralt lõbustusi pakkuv laevasõit.

Esialgu oli kõik tore. Piltidelt võib näha, et Halong Bay on tõesti üks loodusimedest. Olin kaua oodanud siia jõudmist ja ei pidnud pettuma, siinsed vaated on palju ilusamad, kui mu enda ning varem internetist nähtud fotodel. Lahe ümber kumav uduvine lihtsalt ei lase õigetel toonidel piltidele jäädvustuda. Seltskond oli tore: prantslased, kiivid (uusmeremaalased), inglased, austraallased. Kokku oli meid 13 ning mina siis seltskonna pesamuna. Põnev oli õhtusöögil kuulata ema-isa vanuste reisihuntide kirjeldusi erinevatest maailma paikadest.

Hommikul avastasin asju kokku pakkides, et midagi on valesti. Väga valesti. Väikeses kotikeses, kuhu sai pandud pangakaardid ning väike tagavara Austraalia dollarite näol, polnud rahast enam aga lõhnagi. Kokku 190 AUDi, mis eesti rahas on u 1600 EEKi. Olen nüüdseks nii mõnelgi reisil käinud ja minu esimene paljaksvarastamine oligi teoks saanud. Ei saa väita, et oleksin ise hoolimatu olnud, kuna see kotikene oli seljakotis meigikoti, riiete, raamatute all. Kohalikku raha kandsin fotokakotiga laeva peal endaga kogu aeg kaasas ja USA dollarite pisku oli veel omakorda ära peidetud. Olin varemgi netist lugenud siinsete ekskursioonide ohtude kohta. Rahakotist varastatakse mingi osa pappi lootuses, et loll turist seda ei märka. Küsisin reisi pähemäärijalt ekstra üle, et kuidas on lood seifiga ja kas laeval on see olemas ning vastuseks sain, et seifiks pole vajadust, kuna igal toal on oma võti ja keegi sinna ei pääse. Hommikul, kui lärmama hakkasin, selgus, et jaa laevas oli seif olemas aga giidihakatisest pilusilmne päkapikk ei suvatsenud tuuri alguses seda tervele seltskonnale mainida. Lärmasin ja vihastasin (hiljem lugesin Lonely Planetis, et Vietnamis ei vii selline käitumine mitte kuhugi), samas teadsin, et lootust raha tagasi saada ju pole. Et ei aita see raha erinevatesse kohtadesse panemine midagi ning isegi ujuma minnes tuleb kõik väärtuslik kilekotiga pükste või kopsukate külge kinnitada.

Ausalt öeldes pole ma tükk aega nii vihane olnud, kui hommikul. Nüüdseks olen veidi maha rahunenud. Toredad seltskonnakaaslased lohutasid mind endi pajatustega varastamiste kohta ja eks see kõvade reisisellide asi ole. Endisest hipist austraallanna näiteks suutis 90-ndate alguses Taimaal täiesti reisi alguses kogu reisiraha kogemata ära kaotada ning tol ajal ei olnud veel ka selliseid kaardimaksevõimalusi nagu tänapäeval. Ootas siis ema saadetud raha ning suutis mingi restorani ära rääkida, et anti krediidi peale süüa. Ta boyfriend oli selle peale ka niivõrd vihastanud, et oli ta sealsamas maha jätnud ning Austraaliasse tagasi sõitnud. Hipide värk, et ega ta väga pikalt põdenud.

Ei vedanud mul lihtsalt. Ka igas halvas asjas tuleb ju head leida ja eks pean olema õnnelik, et suurematest summadest ilma ei jäänud. Vaja ainult v2lja m6elda, et kuidas oma Austraalia pangakaardilt raha k2tte saada, sest tundub, et mulle pole rahvusvahelist plastikut sealt tahetud anda. Aga nagu minu ema ütleb: raha tuleb, raha läheb egas sellepärast elu elamata jää :D
Halong Bay loodusimena on siiski super!






















\