Cape Tribulationi väljasõidul rikkusime ju teatavasti seadust, kui ranna peale väikese lõkke organiseerisime. Loodetavasti ükski Austraalia seadusesilm, seda blogi ei jälgi, sest ma nüüd jälle tegutsesin lubamatult. Eelmises postituses sai suurustatud, et tuleb totaalse leborežiimiga puhkepäev. Pühapäeva hommikul ei tulnud pikast magamisest midagi välja. Eks organism on harjunud, et igal hommikul kell 5 hakkab äratuskell pinisema. Nii oligi poole üheksa paiku uni kadunud ning tekkis mõte Cairnsi minna. Bussiliiklus on pühapäeval pea olematu ja ainukeseks variandiks jäi hääletamine. Queenslandi osariigis on pöidlaküüditransport tegelikult aga keelatud. Hoolimata sellest siiski hääletatakse ning mitme erineva inimese käest olin kuulnud, et peale võetakse üldiselt väga hästi. Seadust rikkuma tuli minuga kaasmaalane-töökaaslane-korterikaaslane Mikk.
Athertonist Cairnsi on 93 kilomeetrit ja kui buss sõidab seda vahemaad kaks tundi, siis meil kulus hääletades umbes poolteist. Esimene tüüp, kes peale võttis oli selline veidi imelik. Pakkus varianti, et raha eest võib meid veidi kaugemale viia. Nimelt saime temaga edasi kõigest 5-6 km Cairnsi suunda. Hääletamise mõte on ikka tasuta edasi liikuda ja nii me tema „üllast“ pakkumisest keeldusime. Umbes 5 minutit tee ääres ootamist ja jälle peatas auto. Seekord saime 30 km edasi ning eriti sõbralik mees andis mulle esmalt kohe hunniku cd-plaate, et välja valiksin, mida ma kuulata soovin. Mareebast saime jälle umbes sama pika maa edasi Kurandani. Taaskord oli pealevõtjaks meesterahvas ja rääkis meile oma tööst. Nimelt korraldatakse Mareebas kuumaõhupallisõite ning tema siis seal sohvriks. Vaade ülalt ja sõit ise pidavat olema Austraalia parim. Kahjuks on see suhteliselt kallis ettevõtmine, mida ma oma eelarvesse planeerima ei hakka. Tema käest sain väärtuslikku infot ka selle kohta, et Uus-Meremaa suusakeskuste külastamine on odavam kui Austraalia enda omades ning muidugi on teada fakt, et Uus-Meremaal lauatada on vingem, kui siin mandril. Et jälle üks reisiidee juures ;)
Kuranda juures ootasime suisa 15 minutit. Cairnsini sõidutas meid noor blond naisterahvas, kes meid suisa kesklinnast veidi eemal asuvasse ostukeskusesse sõidutas.
Pean nõustuma. Hääletada ei ole raske. Uudishimulikud inimesed ikka peale võtavad, sest tahetakse ju teada, kust pärit, kust tulek ning kuhu minek. Plussideks ju ka, et hoiab kokku raha, tutvub inimestega, võimalus saada kasulikke (töö)kontakte. Miks lubatud pole, seda ma veel ei tea. Arvatavasti seetõttu, et vahemaad Austraalias on väga suured ning keelamisega tahetakse vältida hääletamist outbackis, tühermaal, kus ei pruugi olla mitmesaja kilomeetri ulatuses mingisugust asustust ning võivad tekkida erinevad kriminaalsed ohud röövimise, vägistamise, tapmise jms näol. Mingis osariigis olevat seadusega lubatud hääletamine, kuid keelatud hääletaja pealevõtmine. Isiklikult arvan, et siin piirkonnas see ohtlik pole. Hääletamine on ju nii või naa ohtlik ning samas hea liikumisviis. Mul plaanis kahe nädala pärast siit edasi liikuda ja ainult paarsada kilomeetrit mööda tiheda asustusega rannikut hääletada. Luban, et kahtlaste inimeste autodesse ei roni ja pimedas ka muidugimõista edasi ei liigu : )
Cairnsi jõudes sai natukene poodides käidud. Uurisin ka fotokaid ning kuna hinnad igal pool ühesugused, siis ostan arvatavasti meie enda linnast. Poolteist tunnikest veetsime vana hea tuttava suure basseini ääres esplanaadil. Athertoni tagasi saime Allaniga, kes üks nendest eestlastest, kellega Cape Tribulationis tutvusime.
Midagi põnevat nagu juhtunud polegi. Mul on viimastel päevadel meeletu reisituhin peal. Suure tõenäosusega kipubki maikuus juhtuma nii, et saab väike Aasia reisukene tehtud. Lennupiletid pole kallid ja võibolla tekib mõni sooduspakkumine vahepeal. Plaanisin siin Athertonis olla nädala, kuid täna hakkasin mõtlema, et vist ikka üritan 2 nädalat vastu pidada. Seejärel liigun rannikut mööda mõnisada kilomeetrit lõunasse. Seal mõned turistilõksud, mida külastada sooviksin. Pärast seda tahaks liikuda/lennata Põhjaterritooriumi osariiki, kust teeks väikese Aasia tripi ja kui taas kuskil mingi maatööga raha tekib, tuleb teha ka üks tõeline Austraalia outbacki ekskursioon mööda läänerannikut lõunaosariikidesse välja, kus siis peaks olema talv ja isegi lund kohata võib. Lobisesingi enda suured unistused ja plaanid välja. Eks järgnevad kuud näitavad, kui pahupidi mu plaanid lähevad.
Meie aeg näitab nüüd nii palju, et tuleb tuttu minna. : )
Raske nädal on meil käsil. Puhkepäevi pole, kuid töötunde tuleb arvatavasti päris kenasti. Esmaspäevasel palgapäeval saab siis ainult head meelt tunda.
teisipäev, 31. märts 2009
laupäev, 28. märts 2009
Tervitused Athertonist!
Huvitav küll, kes see usin siin lehel nii palju on klikkinud? Külastajate arv on minu jaoks suur üllatus. Kes te siin seda lugeda viitsite? : )
Olen vist maininud, et blogi eesmärk on mitte kirjutada kümneid e-maile nädalas. Et ühe kirjutamisega saaks kõigile kirjutatud. Andke aga tuld, mida teada tahaksite. Austraalia viisabusinessist, odavast reisimisest (ärge siis unustage, et mu sünnipäevapidu, kuhu kõik tulema peavad, toimub sel aastal Sydneys!!), lähedaste Eestisse jätmisest, kontoritöö farmitöö vastu vahetamisest?
Kuu aega nüüd kodust ära oldud ja aeg kiiresti läinud. Olen ikka veel Athertonis ja päevad mööduvad noppides, pakkides, farmerit kartes.
Lubatud pilte ma veel teinud pole. Asi sellest, et tehnikaga mul ikka ei vea. Nüüd juhtus nii, et mu fotokas, mis tegelikult mu isa oma, lakkas töötamast. Aga issi ära muretse – siin fotokad nii odavad, et varsti ostan uue.
Ei tasu arvata nagu oleks farmindus Austraalia ainus tegevusvaldkond. Kuna minu eesmärk on lühikese aja jooksul võimalikult palju reisida, siis on puuviljakorjamine parim variant rahaliste vahendite täiendamiseks. Sama working holiday viisa ( eesti keeles tööta-ja-puhka viisa), mis on enamikel siin ringireisivatel noortel, on ju riigi poolt loodud selleks, et luua juurde abikäsi Austraalia põllumajandusse. Tegemist siiski madalapalgalise tööga ja kohalikud naljalt põllule või puhmaste vahele rassima ei kipu. Teoorias peaks olema, et puuviljakorjaja kuupalga eest peaks sama kaua saama niisama elada. Praktikas on see võimalik, kui nautida öist tähistaevast lageda taeva all magades ning lubades lõunasöögiks endale äärmisel juhul üht kiirnuudlipakki. Sest reisimine siin maksab päris palju. Täiesti eraldiseisev turismivaldkond tegeleb päkkpäkkerite majutamise, ringisõidutamise, ekskursioonitamisega. Reklaamitakse küll, et säästuvärk aga ega tegelikult see nii ole.
Töö poole pealt veel seda, et viimasel ajal on palju olnud kuulda pehmikutest, kes Austraaliasse lendavad lootes, et keegi kandikul töökoha ette toob või teine variant, et kõik neid väga tööle tahavad võtta. Nagu ainus mure siin mandril oleks rannas lebotades piisava koguse päikesekreemi pealemäärimine. Töö leidmine on ikkagi raske. Üldiselt selle noorteviisaga linnas kohti väga saada pole . Viisatingimuses on ka punkt, et üle 6 kuu ühe tööandja juures olla ei või ning kes ikka tahab välja koolitada lühiajalist spetsialisti. Linnas töö leidmine on minu meelest puhas juhus ja õnnemäng. Aga see jääb ka minu arvamuseks.
Meie farm on sellist sorti, et kui mingi aja jooksul siin vastu pidada, siis saab hakkama absoluutselt igal pool. Bossiks on meil ülimalt käre ja ropu suuga itaalia päritoluga Vince. Tema naine Kathy vist ropendaja pole, kuid oskab teha laia keep-smiling naeratust ja samal ajal näägutada, kui valesti sa kõike teed. Töötaja selles farmis peab andma enda maksimaalsest kõige maksimaalsema, mis võimalik. Tähtis pole mitte iga minut vaid sekund, mille eest palka makstakse. Niisama seismine on kõige hullem tegevus üldse. Vince sõimata oskab. Oleme tema farmis nüüd kaks nädalat tegutsenud ja eile oli ta meid isegi kiitnud. Me olevat tema kõige parem töömeeskond läbi aegade. Meile endile ta midagi sellist kohe kindlasti ei ütle. Mind isiklikult ta aeg-ajalt ehmatab põõsa taga, vahepeal sakutab käisest või üritab nalja teha. Siuke mühakas ta on, kuid oleme suutnud oma töökusega siiski muljet avaldada.
Mandariinide ja laimide korjamine ei oleks raske, kui siin poleks nii palav. Ja kui puud poleks nii okkalised. Hommikuti on meil äratus olnud kl 5, seejärel peaaegu tunnike bussisõitu ja 10-11 h tööl. Tööst endast kirjutan pikemalt ikkagi siis, kui pilte ka tehtud saan.
Mul siin mandril juba arsti juures ka käidud. Nimelt väike tööõnnetus juhtus. Esmaspäeval mandariinisalusse minnes märkasin juba hommikul, et mesilased vähe imelikud ning tükivad ligi. Ühel hetkel kui juustesse vupsanud mesimummu ära ajasin aga oli neid terve hunnik mu juures. Kõik muidugi ründasid mu pead. Ja nii ma nõelata saingi. Neli sutsakut pähe, üks põske ja üks reide. Enesetunne läks kohe ka väga halvaks. Farmer näitas üles hoolivust,korraks toimetati mind varju alla ja sain allergiatabletti. Tollel päeval kimbutas mind ainult peavalu ja tuikavate torkekohad. Järgmisel hommikul aga oli kõrge palavik ja veel hullem peavalu. Tekkinud oli neli sügelevat,valusat muhku pähe ja põsk läks maru paiste. Poisid (eesti omad ja lisaks Andrele, Mikule on meil nüüd ka Priit siin) ikka norisid, et küll ma lutsutan seda kommi ühes põses nii kaua. Arsti juures eriti targemaks ei saanud: Austraalias ju kõiksugu putukad-mutukad tavaline nähtus. Kirjutas rohtu, soovis toredat reisi jätku ja kasseeris mult pea 500 krooni visiiditasu. Kolmapäeval oli enesetunne veel ikka päris sant, kuid tööle pidi minema, kuna muidu oleksin töötuks jäänud.
Nüüdseks olen enamvähem okei. Kõrva taga ja kaelal on kolm muna tekkinud, mis kah endast tunda annavad. Paistes lümfisõlmed peaksid olema, et loodetavasti kaovad need ka varsti ja enesetunne läheb veel paremaks.
Homme on meil vaba päevakene, mis möödub arvatavasti lihtsalt lebotades. Võibolla ka basseinis ujudes ja päikesevanne võttes. Paari nädala pärast on mul plaan Athertonist edasi liikuda. Hetkel veel küsimärgi all, et mis suunas tuuled puhuma hakkavad ;)
Praegu olekski siis kõik. : )
Tervitused ja kallid teile sina sombusesse Eestisse!!
Olen vist maininud, et blogi eesmärk on mitte kirjutada kümneid e-maile nädalas. Et ühe kirjutamisega saaks kõigile kirjutatud. Andke aga tuld, mida teada tahaksite. Austraalia viisabusinessist, odavast reisimisest (ärge siis unustage, et mu sünnipäevapidu, kuhu kõik tulema peavad, toimub sel aastal Sydneys!!), lähedaste Eestisse jätmisest, kontoritöö farmitöö vastu vahetamisest?
Kuu aega nüüd kodust ära oldud ja aeg kiiresti läinud. Olen ikka veel Athertonis ja päevad mööduvad noppides, pakkides, farmerit kartes.
Lubatud pilte ma veel teinud pole. Asi sellest, et tehnikaga mul ikka ei vea. Nüüd juhtus nii, et mu fotokas, mis tegelikult mu isa oma, lakkas töötamast. Aga issi ära muretse – siin fotokad nii odavad, et varsti ostan uue.
Ei tasu arvata nagu oleks farmindus Austraalia ainus tegevusvaldkond. Kuna minu eesmärk on lühikese aja jooksul võimalikult palju reisida, siis on puuviljakorjamine parim variant rahaliste vahendite täiendamiseks. Sama working holiday viisa ( eesti keeles tööta-ja-puhka viisa), mis on enamikel siin ringireisivatel noortel, on ju riigi poolt loodud selleks, et luua juurde abikäsi Austraalia põllumajandusse. Tegemist siiski madalapalgalise tööga ja kohalikud naljalt põllule või puhmaste vahele rassima ei kipu. Teoorias peaks olema, et puuviljakorjaja kuupalga eest peaks sama kaua saama niisama elada. Praktikas on see võimalik, kui nautida öist tähistaevast lageda taeva all magades ning lubades lõunasöögiks endale äärmisel juhul üht kiirnuudlipakki. Sest reisimine siin maksab päris palju. Täiesti eraldiseisev turismivaldkond tegeleb päkkpäkkerite majutamise, ringisõidutamise, ekskursioonitamisega. Reklaamitakse küll, et säästuvärk aga ega tegelikult see nii ole.
Töö poole pealt veel seda, et viimasel ajal on palju olnud kuulda pehmikutest, kes Austraaliasse lendavad lootes, et keegi kandikul töökoha ette toob või teine variant, et kõik neid väga tööle tahavad võtta. Nagu ainus mure siin mandril oleks rannas lebotades piisava koguse päikesekreemi pealemäärimine. Töö leidmine on ikkagi raske. Üldiselt selle noorteviisaga linnas kohti väga saada pole . Viisatingimuses on ka punkt, et üle 6 kuu ühe tööandja juures olla ei või ning kes ikka tahab välja koolitada lühiajalist spetsialisti. Linnas töö leidmine on minu meelest puhas juhus ja õnnemäng. Aga see jääb ka minu arvamuseks.
Meie farm on sellist sorti, et kui mingi aja jooksul siin vastu pidada, siis saab hakkama absoluutselt igal pool. Bossiks on meil ülimalt käre ja ropu suuga itaalia päritoluga Vince. Tema naine Kathy vist ropendaja pole, kuid oskab teha laia keep-smiling naeratust ja samal ajal näägutada, kui valesti sa kõike teed. Töötaja selles farmis peab andma enda maksimaalsest kõige maksimaalsema, mis võimalik. Tähtis pole mitte iga minut vaid sekund, mille eest palka makstakse. Niisama seismine on kõige hullem tegevus üldse. Vince sõimata oskab. Oleme tema farmis nüüd kaks nädalat tegutsenud ja eile oli ta meid isegi kiitnud. Me olevat tema kõige parem töömeeskond läbi aegade. Meile endile ta midagi sellist kohe kindlasti ei ütle. Mind isiklikult ta aeg-ajalt ehmatab põõsa taga, vahepeal sakutab käisest või üritab nalja teha. Siuke mühakas ta on, kuid oleme suutnud oma töökusega siiski muljet avaldada.
Mandariinide ja laimide korjamine ei oleks raske, kui siin poleks nii palav. Ja kui puud poleks nii okkalised. Hommikuti on meil äratus olnud kl 5, seejärel peaaegu tunnike bussisõitu ja 10-11 h tööl. Tööst endast kirjutan pikemalt ikkagi siis, kui pilte ka tehtud saan.
Mul siin mandril juba arsti juures ka käidud. Nimelt väike tööõnnetus juhtus. Esmaspäeval mandariinisalusse minnes märkasin juba hommikul, et mesilased vähe imelikud ning tükivad ligi. Ühel hetkel kui juustesse vupsanud mesimummu ära ajasin aga oli neid terve hunnik mu juures. Kõik muidugi ründasid mu pead. Ja nii ma nõelata saingi. Neli sutsakut pähe, üks põske ja üks reide. Enesetunne läks kohe ka väga halvaks. Farmer näitas üles hoolivust,korraks toimetati mind varju alla ja sain allergiatabletti. Tollel päeval kimbutas mind ainult peavalu ja tuikavate torkekohad. Järgmisel hommikul aga oli kõrge palavik ja veel hullem peavalu. Tekkinud oli neli sügelevat,valusat muhku pähe ja põsk läks maru paiste. Poisid (eesti omad ja lisaks Andrele, Mikule on meil nüüd ka Priit siin) ikka norisid, et küll ma lutsutan seda kommi ühes põses nii kaua. Arsti juures eriti targemaks ei saanud: Austraalias ju kõiksugu putukad-mutukad tavaline nähtus. Kirjutas rohtu, soovis toredat reisi jätku ja kasseeris mult pea 500 krooni visiiditasu. Kolmapäeval oli enesetunne veel ikka päris sant, kuid tööle pidi minema, kuna muidu oleksin töötuks jäänud.
Nüüdseks olen enamvähem okei. Kõrva taga ja kaelal on kolm muna tekkinud, mis kah endast tunda annavad. Paistes lümfisõlmed peaksid olema, et loodetavasti kaovad need ka varsti ja enesetunne läheb veel paremaks.
Homme on meil vaba päevakene, mis möödub arvatavasti lihtsalt lebotades. Võibolla ka basseinis ujudes ja päikesevanne võttes. Paari nädala pärast on mul plaan Athertonist edasi liikuda. Hetkel veel küsimärgi all, et mis suunas tuuled puhuma hakkavad ;)
Praegu olekski siis kõik. : )
Tervitused ja kallid teile sina sombusesse Eestisse!!
teisipäev, 24. märts 2009
Roadtrip to Cape Tribulation
Reedel selgus, et meie nädalavahetusse seekord ei jää laimi-ning mandariinisalud ja saame teha ühe toreda väljasõidu. Mõeldud-tehtud ning laupäeva varahommikul seisiski meie hoovis renditud valge Magna. Reede õhtul sai muidugi külastatud kodulokaali, kuid siiski olime varakult enamvähem ärkvel ja valmis sõiduks.
Sihtmärgiks oli meil Daintree rahvuspark ja Cape Tribulation: üks metsikuima ja ilusaima loodusega piirkondi Austraalias. Siin asuvad maailma kõige vanemad vihmametsad, mis on väidetavalt üle 130 miljoni aasta eksisteerinud.
Athertonist sõitma hakates oli meie esimeseks sihtpunktiks mingi toidukoht, kust süüa saaks. Kuna me tublid olime ning varakult Athertonist liikuma hakkasime, siis ei olnud 35 km kaugusel asuvas Mareebas veel isegi mitte Tulviste lahti (kes teab kiirtoidukoha KFC logol oleva mehe pilti, siis kindlasti on mõelnud, et nii tuttava näoga mees). Muud üle ei jäänud, kui näljastel toidupoest miskit näksimist haarata. Kui tervet grillkana ja kahte karpi kartulisalatit saab muidugi suupisteks nimetada.
Järgmisena tegime peatuse Kurandas, kus asub siinse piirkonna üks suurim ja ilusaim kosk; Barron Walls. Kuna ma pole isegi Jägala juga külastanud, siis minu jaoks on see senini üheks meeldejäävaimaks vaatepildiks siin Austraalias.
Kurandast võtsime suuna ranniku poole, et ringiga Cape Tribulationisse sõites ka väikeseid rannapeatusi teha. Ookeanilainetega võitlemine oli juba vaikselt ununema hakanud, kuna viimati sai seda tehtud Byron Bays. Ujumispeatuse tegime Trinity Beachil. Veetemperatuur muide oli 28 kraadi ja kuni maikuuni on põhjaranniku randades ohtliku jellyfishi hooaeg. Seetõttu ei saa suvalises kohas ujuma minna ning randades on spetsiaalse võrguga eraldatud väike ala, kus eeldatavasti peaks olema ohutu ujuda.
Rannad on siinkandis ikka teistsugusemad, kui varemnähtud Surfers Paradise ja Byron Bay. Mida rohkem põhja poole, seda rohelisemaks ja lopsakamaks muutus rannaäär ning minule tundus, et ka vesi läks üha sinisemaks. Vaatepilt läks üha ilusamaks.
Cape Tribulation on koht, kus vihmamets kohtub ookeaniga. Koht, kus Suur Vallrahu asub rannikule kõige lähemal. Koht, kus puudub igasugune telefonilevi. Koht, kus pimedaimatest pimedaimatel öödel taustana erinevad looma- ning linnuhääled veidi kõhedust tekitavad. Koht, kus lõpeb maantee ning algab tõeline troopiline outback.
Cape Tribulationisse jõudmiseks on tarvis ületada jõepraamiga Daintree jõgi, kus muide elab teadaolevalt üle 70 krokodilli. Achtung-i silte leidus nii jõgede kui randade juures. Osad krokod armastavad ju ka ainult soolases vees elada. Teiselpool jõge hakkaski tõeline vihmamets. Tihe, tume ja salapärane. Kuna tee oli kitsas ja kurviline, siis ei kulgenud autosõit ka enam nii hästi. Aga kohal me siiski ju olime. Sest vihmamets ning lopsakad rannad ongi siinne vaatamisväärsus.
Taaskord pidin tõdema, et maailm on ikka väike. Nimelt, kuulsime autoparklas, et mingi seltskond räägib omavahel eesti keeles. Ja nii oligi. Tervelt 9 (!) eestlast olid samamoodi Cape Tribulationit avastamas ning elavad nad Mareebas, kohas, kus meie mandariinid ja laimid kasvavad. Eriti huvitav oli veel see, et enamus neist oli pärit Saaremaalt ja ühiseid tuttavaid jagus küllaga.
Nii neil kui meil oli vaja kuskil ööbida. Ei olnud plaani magada kuskil nelja seina vahel, sest Tribulationil peab nautima öist tähistaevast, pilkast pimedust, kuulama metsahääli. Seda me rannas tegime. Rikkusime ka seadust tehes rannas liivaaugu sisse väikese lõkke. Austraalias on arusaadavatel põhjustel igasugune lõkketegemine keelatud. Me polnud ainsad seaduserikkujad selles rannas ning tõesti olime sajaprotsendiliselt veendunud, et pisikene lõke on igati ohutu. Magada ei olnud rannas ka sugugi külm. Igati mõnus oli :)
Hommikul värskendas meid väike vihmasabin, mis kuluski marjaks ära, sest Tribulationi randades kuskil ujuda ei saanud. Andrel ja Mikul muide õnnestus sealsamas, kus ööbisime näha ka üht tõeliselt suurt madu.
Tagasi Athertoni sõites põikasime läbi Palm Covest, et veidi ujuda ja p2ikest nautida.
Meie kodukandist veel ka üks ilus pildike.
Sihtmärgiks oli meil Daintree rahvuspark ja Cape Tribulation: üks metsikuima ja ilusaima loodusega piirkondi Austraalias. Siin asuvad maailma kõige vanemad vihmametsad, mis on väidetavalt üle 130 miljoni aasta eksisteerinud.
Athertonist sõitma hakates oli meie esimeseks sihtpunktiks mingi toidukoht, kust süüa saaks. Kuna me tublid olime ning varakult Athertonist liikuma hakkasime, siis ei olnud 35 km kaugusel asuvas Mareebas veel isegi mitte Tulviste lahti (kes teab kiirtoidukoha KFC logol oleva mehe pilti, siis kindlasti on mõelnud, et nii tuttava näoga mees). Muud üle ei jäänud, kui näljastel toidupoest miskit näksimist haarata. Kui tervet grillkana ja kahte karpi kartulisalatit saab muidugi suupisteks nimetada.
Järgmisena tegime peatuse Kurandas, kus asub siinse piirkonna üks suurim ja ilusaim kosk; Barron Walls. Kuna ma pole isegi Jägala juga külastanud, siis minu jaoks on see senini üheks meeldejäävaimaks vaatepildiks siin Austraalias.
Kurandast võtsime suuna ranniku poole, et ringiga Cape Tribulationisse sõites ka väikeseid rannapeatusi teha. Ookeanilainetega võitlemine oli juba vaikselt ununema hakanud, kuna viimati sai seda tehtud Byron Bays. Ujumispeatuse tegime Trinity Beachil. Veetemperatuur muide oli 28 kraadi ja kuni maikuuni on põhjaranniku randades ohtliku jellyfishi hooaeg. Seetõttu ei saa suvalises kohas ujuma minna ning randades on spetsiaalse võrguga eraldatud väike ala, kus eeldatavasti peaks olema ohutu ujuda.
Rannad on siinkandis ikka teistsugusemad, kui varemnähtud Surfers Paradise ja Byron Bay. Mida rohkem põhja poole, seda rohelisemaks ja lopsakamaks muutus rannaäär ning minule tundus, et ka vesi läks üha sinisemaks. Vaatepilt läks üha ilusamaks.
Cape Tribulation on koht, kus vihmamets kohtub ookeaniga. Koht, kus Suur Vallrahu asub rannikule kõige lähemal. Koht, kus puudub igasugune telefonilevi. Koht, kus pimedaimatest pimedaimatel öödel taustana erinevad looma- ning linnuhääled veidi kõhedust tekitavad. Koht, kus lõpeb maantee ning algab tõeline troopiline outback.
Cape Tribulationisse jõudmiseks on tarvis ületada jõepraamiga Daintree jõgi, kus muide elab teadaolevalt üle 70 krokodilli. Achtung-i silte leidus nii jõgede kui randade juures. Osad krokod armastavad ju ka ainult soolases vees elada. Teiselpool jõge hakkaski tõeline vihmamets. Tihe, tume ja salapärane. Kuna tee oli kitsas ja kurviline, siis ei kulgenud autosõit ka enam nii hästi. Aga kohal me siiski ju olime. Sest vihmamets ning lopsakad rannad ongi siinne vaatamisväärsus.
Taaskord pidin tõdema, et maailm on ikka väike. Nimelt, kuulsime autoparklas, et mingi seltskond räägib omavahel eesti keeles. Ja nii oligi. Tervelt 9 (!) eestlast olid samamoodi Cape Tribulationit avastamas ning elavad nad Mareebas, kohas, kus meie mandariinid ja laimid kasvavad. Eriti huvitav oli veel see, et enamus neist oli pärit Saaremaalt ja ühiseid tuttavaid jagus küllaga.
Nii neil kui meil oli vaja kuskil ööbida. Ei olnud plaani magada kuskil nelja seina vahel, sest Tribulationil peab nautima öist tähistaevast, pilkast pimedust, kuulama metsahääli. Seda me rannas tegime. Rikkusime ka seadust tehes rannas liivaaugu sisse väikese lõkke. Austraalias on arusaadavatel põhjustel igasugune lõkketegemine keelatud. Me polnud ainsad seaduserikkujad selles rannas ning tõesti olime sajaprotsendiliselt veendunud, et pisikene lõke on igati ohutu. Magada ei olnud rannas ka sugugi külm. Igati mõnus oli :)
Hommikul värskendas meid väike vihmasabin, mis kuluski marjaks ära, sest Tribulationi randades kuskil ujuda ei saanud. Andrel ja Mikul muide õnnestus sealsamas, kus ööbisime näha ka üht tõeliselt suurt madu.
Tagasi Athertoni sõites põikasime läbi Palm Covest, et veidi ujuda ja p2ikest nautida.
Meie kodukandist veel ka üks ilus pildike.
esmaspäev, 16. märts 2009
Hello mates!
Jõudsime siis kogu pundiga ilusasti Athertoni, kus plaan veidi kauem olla. Plaanis nyyd ju Austraalia farmit66dega l2hemalt tutvust teha. Meie peatuspaik on keskuseks Atherton Tablelandis (Athertoni mägismaa). Brožüürides on seda piirkonda uhkusega kirjeldatud, kui Põhja-Queenslandi kõige paremini hoitud saladust (olen unustanud mainida, et ka Austraalias on osariigid). Turiste meelitatakse maaliliste koskede, suurte järvede, salapärase vihmametsa ja ilusa kuppelmaastikuga. Eks l2hin2dalatel saab selgust, kui tore ja ilus siin tegelikult on :D
Athertoni aega pidi jääma ka meie tõeline päkkerielu tõelises päkkerihostelis. Taaskord on meil hästi läinud ning ühiselamu asemel majutati meid hoopis 3-toalisse korterisse. Hosteliomanik Frank muidugi väitis, et äsja renoveeritud hosteliosa. Tüüp, kes korteri ees ootas aga rääkis, et nädal aega pole selles keegi elanud ja on veidi must. Kraamituna pole elamisel midagi häda. Kuue tumm-tummi pilukaga vähemalt ühes toas elama ei pea. Meil on suur kinnine rõdu, kus õhtuti suured kaardimängud maha saavad peetud. Lisaks oma telekas ja dvd-mängija, saame ise valida, mida telkust vaatame.
Minu meelest on meie praeguse elukoha asukoht küllaltki huvitav. Nimelt, meie korteriuks asub hoovis, mis nädalavahetusel muutub kohaliku ööklubi siseõueks. Väravad pannakse kinni ja ega muud moodi reede hilisõhtul koju ei saakski, kui klubist läbi käies :D
Umbes kolm sammu lokaalist edasi ja aega saaksime veeta kasiinos, näiteks duubeldades oma farmipalku. Meie naabriks on viinapoe tagauks, et ka sinna pole meil pikk maa. Pahatihti juhtub ju, et kõht hirmsasti koriseb aga süüa teha ei viitsi. Meil pole probleemi. Kasiinost umbes 10 sekundit jalutuskäiku ning kebabiputkast kosutust ikka saab. Kui nälg silmanägemist väga eest ei peksa, siis teisel pool tänavat asub vana armas hea McDonalds.
Esimene nädalavahetus uues huvitavas kohas üle elatud ja öiste lärmamiste põhjal võib väita, et juuakse siin palju, Esmalt jääb mulje, nagu oleks Austraalias range alkoholipoliitika, kuna promilliga kraami saab osta ainult spetsiaalsetest poodidest. Aga jah, sellega see karmus ka piirnebki. Viinapoed ehk siis bottle shop-id on avatud varavalgest hiliste õhtutundideni. Enamik neist on ka drive in-id: sõidad autoga nagu McDonaldsisse, laed auto jooki täis ja seejärel täiskäigul pidu pidama. Autorooli on siin riigis lubatud minna 0,5-promillise joobega. Ja bottle shope on palju, kindlasti rohkem, kui toidupoode ning joogid on ka palju kallimad, kui Eestis. 700 ml rumm maksab umbes 250 krooni ning leidsin meie kodu bottle shopist ka oma lemmiku austraalia päritolu veini, mis kahjuks sama kallis, kui Eestiski.
Reedel harrastasime kergemat sorti mägironimist ja tegime väikse matka Mt.Baldyle. Kõrgust merepinna sellel künkakesel üle 1000 m. Rajapikkus oli 2 km ja aega kulus meil üles-alla käimisele umbes kaks ja pool tundi. Ega ei ole lihtne 32-kraadise kuumuse käes mäest üles rühkida. Ei näinud me tookord veel ühtki ussi ega krokodilli, kuid puutusime kokku pisikeste peenikeste kaanitaoliste loomadega, kes jalgade külge haakudes kohe vereimemist harrastama hakkasid. Polnud üldse tore. Aga ronimine oli lahe ja vaade ülevalt Athertonile ning ümbruskonnale oli päris ilus.
Leidsime veel ühe tiigikese, kus suured kilpkonnad ujusid ning ootasid, et neile miskit süüa visataks. Tiigi kõrval oli ka mingi hiina tempel, kuid seda me tol korral külastama ei hakanud.
Oleme paar p2eva laime ja mandariine korjanud ja sellest l6busast elust kirjutan varsti-varsti. Kuna meie t66andja on yks kangekaelseima ja myhakaima iseloomuga mees, keda mina siiani oma elu jooksul kohanud olen, siis oleks vja t66postile fotokas smugeldada ning ussikestest ja muudest loomadest pilte kl6psida. T2na oli ju selline t2htis p2ev, et hommikul n2gime tervet trobikonda v2ikeseid k2ngurukesi ning hiljem puutusin kokku kahe maoga. Yht jalutavat u 40 cm suurust pisikest ma vaatama ei kippunud, kuid teine, v2ike meetrine pyytonibeebi mgas ilusasti puuoksa peal ja k6ik saime teda l2hedalt silmitseda. Pyytonid myrgised pole, t2iskasvanud isendid kipuvad lihtsalt surnuks k2gistama.
Ussdest, k2ngurudest tulevad pildid hiljem. Seiniks selline pildike.
Hetkel oleks k6ik. Annan yhe 2riidee- mingi nupukate seltsimeeste punt v6iks austraalia mandrile korraliku internetiyhenduse organiseerida, siis saaks mina siin kergemini opereerida :)
Athertoni aega pidi jääma ka meie tõeline päkkerielu tõelises päkkerihostelis. Taaskord on meil hästi läinud ning ühiselamu asemel majutati meid hoopis 3-toalisse korterisse. Hosteliomanik Frank muidugi väitis, et äsja renoveeritud hosteliosa. Tüüp, kes korteri ees ootas aga rääkis, et nädal aega pole selles keegi elanud ja on veidi must. Kraamituna pole elamisel midagi häda. Kuue tumm-tummi pilukaga vähemalt ühes toas elama ei pea. Meil on suur kinnine rõdu, kus õhtuti suured kaardimängud maha saavad peetud. Lisaks oma telekas ja dvd-mängija, saame ise valida, mida telkust vaatame.
Minu meelest on meie praeguse elukoha asukoht küllaltki huvitav. Nimelt, meie korteriuks asub hoovis, mis nädalavahetusel muutub kohaliku ööklubi siseõueks. Väravad pannakse kinni ja ega muud moodi reede hilisõhtul koju ei saakski, kui klubist läbi käies :D
Umbes kolm sammu lokaalist edasi ja aega saaksime veeta kasiinos, näiteks duubeldades oma farmipalku. Meie naabriks on viinapoe tagauks, et ka sinna pole meil pikk maa. Pahatihti juhtub ju, et kõht hirmsasti koriseb aga süüa teha ei viitsi. Meil pole probleemi. Kasiinost umbes 10 sekundit jalutuskäiku ning kebabiputkast kosutust ikka saab. Kui nälg silmanägemist väga eest ei peksa, siis teisel pool tänavat asub vana armas hea McDonalds.
Esimene nädalavahetus uues huvitavas kohas üle elatud ja öiste lärmamiste põhjal võib väita, et juuakse siin palju, Esmalt jääb mulje, nagu oleks Austraalias range alkoholipoliitika, kuna promilliga kraami saab osta ainult spetsiaalsetest poodidest. Aga jah, sellega see karmus ka piirnebki. Viinapoed ehk siis bottle shop-id on avatud varavalgest hiliste õhtutundideni. Enamik neist on ka drive in-id: sõidad autoga nagu McDonaldsisse, laed auto jooki täis ja seejärel täiskäigul pidu pidama. Autorooli on siin riigis lubatud minna 0,5-promillise joobega. Ja bottle shope on palju, kindlasti rohkem, kui toidupoode ning joogid on ka palju kallimad, kui Eestis. 700 ml rumm maksab umbes 250 krooni ning leidsin meie kodu bottle shopist ka oma lemmiku austraalia päritolu veini, mis kahjuks sama kallis, kui Eestiski.
Reedel harrastasime kergemat sorti mägironimist ja tegime väikse matka Mt.Baldyle. Kõrgust merepinna sellel künkakesel üle 1000 m. Rajapikkus oli 2 km ja aega kulus meil üles-alla käimisele umbes kaks ja pool tundi. Ega ei ole lihtne 32-kraadise kuumuse käes mäest üles rühkida. Ei näinud me tookord veel ühtki ussi ega krokodilli, kuid puutusime kokku pisikeste peenikeste kaanitaoliste loomadega, kes jalgade külge haakudes kohe vereimemist harrastama hakkasid. Polnud üldse tore. Aga ronimine oli lahe ja vaade ülevalt Athertonile ning ümbruskonnale oli päris ilus.
Leidsime veel ühe tiigikese, kus suured kilpkonnad ujusid ning ootasid, et neile miskit süüa visataks. Tiigi kõrval oli ka mingi hiina tempel, kuid seda me tol korral külastama ei hakanud.
Oleme paar p2eva laime ja mandariine korjanud ja sellest l6busast elust kirjutan varsti-varsti. Kuna meie t66andja on yks kangekaelseima ja myhakaima iseloomuga mees, keda mina siiani oma elu jooksul kohanud olen, siis oleks vja t66postile fotokas smugeldada ning ussikestest ja muudest loomadest pilte kl6psida. T2na oli ju selline t2htis p2ev, et hommikul n2gime tervet trobikonda v2ikeseid k2ngurukesi ning hiljem puutusin kokku kahe maoga. Yht jalutavat u 40 cm suurust pisikest ma vaatama ei kippunud, kuid teine, v2ike meetrine pyytonibeebi mgas ilusasti puuoksa peal ja k6ik saime teda l2hedalt silmitseda. Pyytonid myrgised pole, t2iskasvanud isendid kipuvad lihtsalt surnuks k2gistama.
Ussdest, k2ngurudest tulevad pildid hiljem. Seiniks selline pildike.
Hetkel oleks k6ik. Annan yhe 2riidee- mingi nupukate seltsimeeste punt v6iks austraalia mandrile korraliku internetiyhenduse organiseerida, siis saaks mina siin kergemini opereerida :)
kolmapäev, 11. märts 2009
veel Cairnsist
Nagu eelmises postituses juba mainisin, oli meie Cairnsi koduks noortehotell nimega Travellers Oasis Backpackers. Kes Cairnsi tulemas, siis soovitan soojalt Oasist (koduka leiate guugeldades). Öö kolmeinimesetoas on 25 AUDi, mis pole vist siin linnas kõige odavam, kuid kindlasti mitte ka kalleim päkkpäkker. Okei, väikeseid putukaid tubades aegajalt siblimas näeb ning pisikesed sisalikud (neid kutsutakse vist gekodeks) ka kalpsavad siin-seal ringi. Kuid siiski on toad puhtad, ühiskööki küüritakse igal hommikul imetletava usinusega ning mõnus bassein ja hubane elutuba tekitavad koduse tunde. Putukatest-mutukatest siin mandril ei saa üle ega ümber ning tuleb tänada õnne, et madude-krokodillide ohtu pole (vist pole). Plussiks ka toredad ja abivalmid töötajad. Majutavad nad siin maksimaalselt kõigest 50 inimest, kuid usun, et meiega koos elas võibolla paarkümmend noort. Hetkel pole turistihooaeg Cairnsis alanud ning kuuldavasti ka meeletud päkkpäkkerite hordid alles alustavad teekonda põhja. Nimelt Lõuna-Austraalias on kättejõudnud sügis ennast tunda andmas jahedamate ilmade näol ja paras aeg sealsetel soojalembelistel seljakotireisulistel asukohta muuta.
Esmaspäeva õhtul toimus kahe hosteli peale kokku suur grilliõhtu (Aussie BBQ). Menüü oli oi missugune: känguru-, krokodilli- ja emuliha, kala, väidetavalt parimad Austraalia grillvorstikesed (muidugi selliseid nagu Eestis, ei tehta mitte kusagil mujal maailmas), erinevaid salateid, puuviljad. Ausalt öeldes, ega lihade kohapealt erilist maitseelamust ei saanud. Jällegi, Eesti grill-liha vastu ei saa vist ükski riik. Mingeid maitseaineid ei kasutata, lihtsalt visatakse lihalõigud grillile. Et hiljem võib soovi korral küpsetatuid käntsakaid erinevate kastmete sisse kasta. Aga jah huvitav siiski: känguru näinud pole, söönud küll :D
Lisaks suurele söömale tutvustati meile didgeridood, mis siis aborigeenide mängupill. Iseloomustaks seda, kui pikka bambusest toru, kust osavate huultega võimalik igasuguseid huvitavaid helisid välja võluda. Loosiga valiti 4 inimest, kes said võistelda didgeridoo mängimises. Ei ole see mingi lihtne pill: normaalne hääl selle seest tuleb siis kui huuled lörri lasta, kopsud õhtu täis hingata ja siis välja hingates oma musimopsud muuta eriti lõtvadeks rappuvateks sültjateks ollusteks. Samal ajal suud ja/või keelt liigutades tuli pillist nii kõrgemaid, kui madalaimaid noote. Neljast ükski sellega hakkama tegelikult ei saanud. Hosteli boss, kes samal õhtul oli ka grillikunn, mängis seda pillikest aga küll väga hästi.
Grillimise kohta veel nii palju, et see on siin üks levinuimaid vaba aja veetmisviise kohalike seas. Asi on ka lihtsaks tehtud: enamikes suuremates linnaparkides on olemas istumiskohad ja grillimisahjud, kus siis seltskonnaga saab känguruliha kõrvetades nautida mõnusat pargiõhkkonda.
Mõned uudishimulikud on minult juba küsinud, et millised need austraallased siis õigupoolest on. Väga selle koha pealt ma sõna veel võtta ei tahaks – nädal aega minu meelest on liigvähe, et üht rahvust iseloomustada. Siiani on silma torganud ülim viisakus. Kõikjal küsitakse kuidas mul läheb ja kuidas mu päev on möödunud. Müüjad poodides mööda kõndides ikka hõikavad, et how are you. Pärast BBQ-d käisime Andre ja Cairnsis pesitseva eestlanna Karitaga siinset ööelu uudistamas. Austraalias suheldakse väljas käies võõrastega päris aktiivselt. Ka meiega üritasid päris mitu kohalikku jutusoonele saada. Üks neist lubas meid järgmisel hommikul viia linna lähedal asuva kose juurde ujuma. Vahetasid Andrega telefoninumbreidki, kuid kõnet hommikul meile siiski ei tulnud. Eks purjus inimeste jutt jääb ikka purjus inimeste jutuks.
Põliselanike, aborigeenide kohta olen siiani kuulnud ainult jubedaid ja väga jubedaid lugusid. Näiteks loetakse autoga ringireisivatele turistidele sõnad peale, et kui kuskil tühermaal või kõrbes peaks mingi mustanahaline aborigeen tee peale ette hüppama, siis on targem kasvõi inimesest üle sõita aga mitte peatuda. Nad pidid röövima, naisi vägistama, tapma. Kõigeks võimelised. Hetkel ei meenu, kuid samasse teemasse minevat ka mingi õudusfilm, Samamoodi linnas ei tasu õhtuti naisterahvastel üksinda mitte mingil juhul ringi käia. Öistel tänavatel pidi olema ebaturvaline ja ei tasuks kokku sattuda aborigeenidega. Vägivaldust ja viha põhjendatakse sellega, et aborigeenid ei suuda leppida minevikuga: sellega, et nende maast sai Inglise koloonia. Kindlasti neid jutte ei räägita niisama aga hetkel on mul aborigeenidesse usku ja kindlasti enamus neist on normaalsed inimesed, kes tahavad siinmail rahulikult elada ja oma kultuuri tutvustada.
Meie mõnus leboaeg Cairnsis hakkab läbi saama ning Athertonis plaan päris pikalt peatuda. Andre ja Mikk lubavad näidata eestlastele omast usinust ning teise aasta viisa jaoks kohustusliku kolme kuu farmitöö lühema ajaga paberile kirja saada. Äkki õnnestub ja ega endalgi sihuke privileeg mööda külgi alla ei jookseks. Mis saab Athertonis ja pärast, seda ei tea meist veel keegi. Mina olen teinud põhjalikku ülevaadet kohalikest vaatamisväärsustest ning varakamana, kui hetkel, plaan Cairnsi tagasi tulla ning teha mõni korralik snorgeldustuur Reefil, uudistada Austraalia vihmametsasid ning lebotada Green ja/või Fitzroy Islandi liivarandadel. Minule iseloomulik, et planeerin, korraldan ja organiseerin, kuidas aga seekord asjad lõpuks välja kujunevad? Eks elame-näeme :)
P.S: Mina arvan, et ei ole sel Eesti kliimal häda midagist. Vähemalt on aastaringselt suhteliselt sarnane temperatuur. Eksju :D
Cairnsi on viimastel päevadel õhutemperatuur olnud 30-32 kraadi ja ega ta ööselgi suurt jahedamaks lähe. Asja teeb veel kurnavamaks 70-protsendiline õhuniiskuse tase. Otsaesine on absoluutselt kogu aeg higist märg.
teisipäev, 10. märts 2009
Cairns
Orkaaniga me kokku ei puutunud. Cairnsi linnast oli ta m66da ookeani tuhisenud u 100 km kauguselt. Pole kohalikke uudiseid kuulanud, et kas l6una pool asuvad saared kannatada said v6i p22sesid ka nemad sellest orkaanist. Lootsin, et v6ibolla m6jutab orkaan niiv6rd, et vihma sajab, ilm on pilvine (imelikud soovid eks), kuid ei. Vihmast polnd mingit m2rki ning Cairnsis lennukist maha tulles l6i meile vastu veel kuumem 6hupahvak, kui Brisbanes olime tunda saanud.
Oleme kolmandat p2eva Cairnsis ning ootame Mikku, kes homme Sydneyst siia lendab, et siis k6ik koos sisemaale r2nnata. Kaks n2dalat intensiivset r2ndamist on rahakoti nii 6hukeseks teinud, et oleks aeg maat66ga reisieelarvet t2iendada (ikka veel mainin, et v6in oma kodumaiseid, rahvusvahelisi pangakontosid jagada :D).
Cairns on v6rreldes Brisbanega v2ga pisike linnake. Elanikke on siin umbes 150 000. Ei ole pilvel6hkujaid ega meeletuid rahvamasse kesklinnas. Pyhap2eval saabudes oli linn vaikne ja autosid liikumas v2he. Ainus koht, kus elu k2is, oli laguun. Niimoodi nimetatakse kesklinna rajatud suurt basseini, kuna ookeanis ujuda aastaringselt ei saa ning Cairnsi linnas pole randagi. On hoopis sadam paljude laevade, purjekate, paatidega. Cairns on turismilinnake, mille t6mbenumbriks on Great Barrier Reef (Suur Korallrahu). Seet6ttu korraldatakse meeletult ekskursioone rahule nii snorgeldamiseks, sukeldumiseks kui niisama ajaveetmiseks. Reefist kirjutan ma kunagi kindlasti pikemalt, sest tuleb ju ise ka seda uudistamas k2ia ning siis muljeid rohkem.
Me 66bime Travellers Oasis Backpackersi nimelises hostelis ning nii chilli kohta annab ikka otsida. Interj66r v2ga lahe, t66tajad eriti toredad.
Aga hetkel pean l6petama. Ei ole meil enam sellist luksust, et internet tasuta oleks. Homme katsun kirjutada ka midagi sellist, mis ajakirjanikupreilidele meeltm66da oleks :D
Mainin ka seda, et mul siin k6rvalseinal yks armas v2ike sisalikupoiss jalutab ringi.
Peatse taaskirjutamiseni!
Oleme kolmandat p2eva Cairnsis ning ootame Mikku, kes homme Sydneyst siia lendab, et siis k6ik koos sisemaale r2nnata. Kaks n2dalat intensiivset r2ndamist on rahakoti nii 6hukeseks teinud, et oleks aeg maat66ga reisieelarvet t2iendada (ikka veel mainin, et v6in oma kodumaiseid, rahvusvahelisi pangakontosid jagada :D).
Cairns on v6rreldes Brisbanega v2ga pisike linnake. Elanikke on siin umbes 150 000. Ei ole pilvel6hkujaid ega meeletuid rahvamasse kesklinnas. Pyhap2eval saabudes oli linn vaikne ja autosid liikumas v2he. Ainus koht, kus elu k2is, oli laguun. Niimoodi nimetatakse kesklinna rajatud suurt basseini, kuna ookeanis ujuda aastaringselt ei saa ning Cairnsi linnas pole randagi. On hoopis sadam paljude laevade, purjekate, paatidega. Cairns on turismilinnake, mille t6mbenumbriks on Great Barrier Reef (Suur Korallrahu). Seet6ttu korraldatakse meeletult ekskursioone rahule nii snorgeldamiseks, sukeldumiseks kui niisama ajaveetmiseks. Reefist kirjutan ma kunagi kindlasti pikemalt, sest tuleb ju ise ka seda uudistamas k2ia ning siis muljeid rohkem.
Me 66bime Travellers Oasis Backpackersi nimelises hostelis ning nii chilli kohta annab ikka otsida. Interj66r v2ga lahe, t66tajad eriti toredad.
Aga hetkel pean l6petama. Ei ole meil enam sellist luksust, et internet tasuta oleks. Homme katsun kirjutada ka midagi sellist, mis ajakirjanikupreilidele meeltm66da oleks :D
Mainin ka seda, et mul siin k6rvalseinal yks armas v2ike sisalikupoiss jalutab ringi.
Peatse taaskirjutamiseni!
laupäev, 7. märts 2009
Orkaan põhjas
http://www.ilmajaam.ee/?id=91222
Eks muljetame hiljem, et kui palju me orkaaniga kokku puutusime.
Eks muljetame hiljem, et kui palju me orkaaniga kokku puutusime.
Oiii delfiinid!!
Vot just nii lahe päev täna oligi!
Täna oli taas väike trippimisepäev. Meie huviobjektiks oli väike linnake Byron Bay, 200 km Brisbanest Sydney suunas. Iseenesestmõista asub ookeani ääres ja erines Surfer`s Paradisest selle poolest, et oli väiksem, hubasem. Nagu linn iseennast reklaamib - hipiliku hõnguga.
Kuna eile oli väike peoõhtu, siis saime Brisbane`st liikuma alles kella 11 paiku hommikul. Ekskursiooni eestvedaja oli autojuht Jaanus, kes keeldus meid Surfer`sisse viimast, kuna Byron Bay palju lahedam olevat (oli kaa!!). Tiimiliikmeteks siis veel Lagle, Kristiina, Andre ja Raido.
Linna sisse sõites jäi koha silma majutusasutuse sildid selle kohta, et vabu tube ei ole. Oli täitsa laupäevatunne - palju inimesi nii tänavail, kui rannas. Päevitama me ei jäänud, läksime hoopis tuletorni vaatama. Nagu peaaegu meie enda Kõpu. Tuletorni juurest läks rada Austraalia mandri kõige idapoolsemasse punkti. Loodus lausa super. Panen paar pilti, et eks näete ise ka.
Ja siis ja siis ja siis!! Nägime delfiine! Neid oli umbes paarkümmend ja moodustasid kolm-neli väikest grupikest. Kuna me tõesti olime päris kõrgel, siis väga lähedalt neid ei näinud, kuid vaatepilt oli väga võimas sellegipoolest. Üks delfiinipoiss (või -tüdruk) tegi showd ujudes lainega kaasa ja siis hüppas kaa. Olen paar aastat tagasi delfiine Egiptuses laeva kõrval ujumas näinud, kuid tänane vaatepilt oli kuidagi võimsam. Delfiinid vabas looduses nähtud!!
Kaks korda nägime raid. Selline latakas kala ütleks mina tema kohta. Ka merekilpkonn korra pistis pea vee seest välja.
Siin tuletorni juures me neid delfiine vaatasimegi.
Pärast väsitavat turnimist kaljudel lebotasime muidugi ka rannas.
Nüüd oleme viimaseid tunde Brisbane`s. 6 päeva, mis me siin oleme olnud, on kiiresti ja mõnusalt möödunud. Paar tundi plaanime magada ning siis sõidutab takso meid lennujaama. Suund põhja, tagasi troopilisse kliimasse, kus peaks olema lämbem, kui siin ning meeletu vihmahooaeg äsja läbi saanud. Kuna ma tõsiselt väsinud, siis mõte üldse ei jookse. Paluks Reelikal empsile ja isale pilte näidata ning ei tasu ehmatada, kui mu telefoninumber ei vasta. Leviga väiksemates maakohtades pidi kehvad lood olema.
Aga järgmised jutud mõne aja pärast :)
reede, 6. märts 2009
Gold Coast
Täna sõitsime Gold Coastile ehk siis eesti keeles Kullarannikule. Gold Coast on üks väga huvitav linn. Nimelt on see üks suur, piki rannariba kulgev 60 km pikkune poolemiljonilise elanikkonnaga asula. Kindlasti on seesama, ahvatlevalt pika rannajoonega linn üks peamisi põhjuseid, miks paljud päkkpäkkerid (working holiday viisaga ja ajutist tööd eelkõige ookeani läheduses otsivad tudengid) valivad Austraalias maandumislinnaks Brisbane`i. Erinevatel linnaosadel on erinevad nimed, põhikeskuseks on Surfer`s Paradise.
Meie, koosseisus mina, Kristiina ja Andre, istusime hommikul kesklinnast rongi peale ning pärast pooleteise tunni ajast rongi- ning pooletunnist bussisõitu olime lõpuks Surfer`s Paradises. Seda nime ta ka väärt on. Paradiis. Vähemasti mulle, kes esimest korda ookeani ääres ning esimest korda surfamist oma silmaga nägi.
Randa nägi nii kaugele, kui silm vähegi seletas. Ujuda päris igal pool ei või. Kui suurtes lainetes möllamist saab ujumiseks üldse nimetada. Püsti on pandud lipukesed, ning kui nendevahelisest alast paar meetritki vees olles välja minna, kõlab teade rannavalvelt palvega ujumispiirkonda naasta. Kui kohe üldse sõna ei kuula, siis baywatchi kutid marsivad täitsa veepiiri äärde ka.
Paar tunnikest nautisime biitši ning veidi jalutasime ka Surfer`is ringi. Enne mainitud Q1, maailma kõrgeim korterelamu, ei ole teiste kõrval nii meeletult kõrgem midagi. Eristab teda teistest see, et üks suur antenn või ora on katusele püsti aetud. Üldiselt on Surfersi pilvelõhkujad kas apartmentidena välja üüritud või hotellid. Korterite üürid ei pidavat Brisbane omadest suuresti erinema.
Sellised siis minu muljed, sellest paradiisist. Palju igavat turistijuttu aetud. Aitab praeguseks. teile toredat talve jätku :)
Singapurist paar klõpsu
ja nii ilus lennujaam ongi!
Värskendav jahutav esimene aasia vihm! Cool!
Meie tiim :)
Selles mõnnas basseinis sai ka aega veedetud :)
neljapäev, 5. märts 2009
No worries mate!
Peaksin nüüd vist mainima, et oleme paar päevakest Austraalia pinnal veetnud.Ning kuna nüüd esmamulje mingisugune olemas, siis on mul millestki ka veidikene kirjutada.
Lubasin lisada pilte Singapurist, kuid kuna meil siin internet on aeglane, siis esmalt üritan mõned aussi-teemalised klõpsud panna.
Esmaspäeva varahommikul maandus meie lennuk Brisbane linnas. Kui Austraaliast suurt muud ettekujutst peale Sidney asukoha pole, siis teadmiseks, et Brisbane asub samuti idarannikul, kuid veidi rohkem põhja pool. Elanikke on siin umbes 2 miljonit. Pidavat olema maailma suurim linn pindalalt, mida haldab üks valitsus või osariik vms. Mingisugune selline fakt igastahes eksisteerib. See linn on tõesti suur ja lai. Siinkohal mainiks ka seda, et me oleme näinud juba päris mõnda seda kõige kõigemat. On ju Petronase kaksiktornid maailma suurimad. Väidaksin, et Singapur on üks maailma suurimatest linnriikidest. Siis Brisbane ning etteruttavalt lisan, et nähtud on meil Q1 Gold Coastil, mis siis maailma kõrgeim korterelamu.
Rongiga kesklinna jõudes teadsime, et meile tuleb vastu üks eestlane. Ja tuligi. Nimeks Mikk ning kaks päeva tegi ta meile korraliku ekskursiooni kesklinnas. Hetkel peatume Andre, Triinu ja Marguse juures. Elavad nad samuti täiesti kesklinnas, et transpordimuret meil nagu pole.
Mis me siis need päevad läbi siiani teinud oleme? Väga palju ujunud. Eriti just basseinis. Nimelt, kui meil seal Eestis on bassein midagi eksootilist ja põnevat, siis siinkandis on ebatavaline kui kortermajadel pole oma basseini. Samuti eramajdes, hostelites, hotellides. Arvestades kliimat, on see täiesti loogiline.
veel oleme käinud linnas ringi. Brisbane ei asu päris ookeani ääres. Aga peesitada, päikest võtta ja ujuda saab kesklinnas ikka. Nimelt on rajatud tehislaguun, mis siis nagu üks suur bassein ja samuto organiseeritud selline väike korralik liivaribake. Rand missugune. Meie seal peesitand pole, küll aga käisime seal jalutamas. Päikesevõtmisega on lood kehvad. Mul hetkel toimub täielik ülakeha nahavahetus ja parem, kui päike uuele pehmele nahale ligi ei pääse. Endise päikesekreemi asemel on kümnekordse kaistefaktoriga kreem. Nüüd olen targem. Ausalt.
Kuna Singapurist sai ostetud uus uhke telefon, siis pidi kohe ka sim-kaardi sinna sisse muretsema. Valisime endile rohkete pakkumiste seast Vodafone-i. Nagu Elisa Eestis. Et kui keegi smsida või helistada tahab, siis vasakul ribal antud lehel näete mu numbrit ka :)
Oleme teinud endile ka pangakontod. Minul on ANZ pank. Pangakaart saadetakse koju ehk siis aadressile, mille pangas neile annad. Kui keegi arvab, et raskel kriisiajal väikeseid ressursse heategevuseks suudab annetada (on ju reisipisik tõsine ohtlik ravimatu haigus, mida saab kõigest ainult leevendada), siis andke teada. Saan nüüd jagada nii eesti-kui välismaiseid kontonumbreid :))
Mis siis veel silma jäänud. Malaisia ja Singapuriga võrreldes on euroopalikum, rohkem valgeid inimesi. Inglismaa hõngu tunneb. Aborigeenikultuuri siin idarannikul ei kohta. Taimed siinkandis igavamad, kui nii võib öelda. Eks troopikat on rohkem põhja pool. Kohalikud on liiga sõbralikud. Pigem nimetaks seda viisakuseks. Kõikjal küsitakse: Hei how are you? (kuidas sul läheb). Isegi toidupoes. Veidi harjumatu veel. Hakkasin kasutama üht Miku väljendit: Not too bad (mitte väga halvasti). Toit, transport on üsna kallis. Austraallastest plaanin rohkem kirjutada kunagi edaspidi, kuna senini kõigest ühe kohaliku toreda Leahiga oleme ainult tutvunud.
Väike naistejutulõik. Lihtsalt hoiatuseks. Olen praegu umbes kahes rõivakaupluses käinud ja kus on alles riided! Kui toidupoes maksab liiter apelsinimahla 6 AUDi, siis surfaristiilis topid, kleidid maksavad alates 19-29 AUDi. Meeletu valik: Billabong, Roxy, Cult, Rip Curl, Oxbow jne. Teistesse poodidesse sisse ei ole läinud. Aussi tuleks külastada igastahes rahakott puuga seljas :D
Ja veel üks asi: sushi maitseb siin ikka liiga hästi.
Aga nüüd on basseiniaeg. Pildid natukese aja pärast :)
Lubasin lisada pilte Singapurist, kuid kuna meil siin internet on aeglane, siis esmalt üritan mõned aussi-teemalised klõpsud panna.
Esmaspäeva varahommikul maandus meie lennuk Brisbane linnas. Kui Austraaliast suurt muud ettekujutst peale Sidney asukoha pole, siis teadmiseks, et Brisbane asub samuti idarannikul, kuid veidi rohkem põhja pool. Elanikke on siin umbes 2 miljonit. Pidavat olema maailma suurim linn pindalalt, mida haldab üks valitsus või osariik vms. Mingisugune selline fakt igastahes eksisteerib. See linn on tõesti suur ja lai. Siinkohal mainiks ka seda, et me oleme näinud juba päris mõnda seda kõige kõigemat. On ju Petronase kaksiktornid maailma suurimad. Väidaksin, et Singapur on üks maailma suurimatest linnriikidest. Siis Brisbane ning etteruttavalt lisan, et nähtud on meil Q1 Gold Coastil, mis siis maailma kõrgeim korterelamu.
Rongiga kesklinna jõudes teadsime, et meile tuleb vastu üks eestlane. Ja tuligi. Nimeks Mikk ning kaks päeva tegi ta meile korraliku ekskursiooni kesklinnas. Hetkel peatume Andre, Triinu ja Marguse juures. Elavad nad samuti täiesti kesklinnas, et transpordimuret meil nagu pole.
Mis me siis need päevad läbi siiani teinud oleme? Väga palju ujunud. Eriti just basseinis. Nimelt, kui meil seal Eestis on bassein midagi eksootilist ja põnevat, siis siinkandis on ebatavaline kui kortermajadel pole oma basseini. Samuti eramajdes, hostelites, hotellides. Arvestades kliimat, on see täiesti loogiline.
veel oleme käinud linnas ringi. Brisbane ei asu päris ookeani ääres. Aga peesitada, päikest võtta ja ujuda saab kesklinnas ikka. Nimelt on rajatud tehislaguun, mis siis nagu üks suur bassein ja samuto organiseeritud selline väike korralik liivaribake. Rand missugune. Meie seal peesitand pole, küll aga käisime seal jalutamas. Päikesevõtmisega on lood kehvad. Mul hetkel toimub täielik ülakeha nahavahetus ja parem, kui päike uuele pehmele nahale ligi ei pääse. Endise päikesekreemi asemel on kümnekordse kaistefaktoriga kreem. Nüüd olen targem. Ausalt.
Kuna Singapurist sai ostetud uus uhke telefon, siis pidi kohe ka sim-kaardi sinna sisse muretsema. Valisime endile rohkete pakkumiste seast Vodafone-i. Nagu Elisa Eestis. Et kui keegi smsida või helistada tahab, siis vasakul ribal antud lehel näete mu numbrit ka :)
Oleme teinud endile ka pangakontod. Minul on ANZ pank. Pangakaart saadetakse koju ehk siis aadressile, mille pangas neile annad. Kui keegi arvab, et raskel kriisiajal väikeseid ressursse heategevuseks suudab annetada (on ju reisipisik tõsine ohtlik ravimatu haigus, mida saab kõigest ainult leevendada), siis andke teada. Saan nüüd jagada nii eesti-kui välismaiseid kontonumbreid :))
Mis siis veel silma jäänud. Malaisia ja Singapuriga võrreldes on euroopalikum, rohkem valgeid inimesi. Inglismaa hõngu tunneb. Aborigeenikultuuri siin idarannikul ei kohta. Taimed siinkandis igavamad, kui nii võib öelda. Eks troopikat on rohkem põhja pool. Kohalikud on liiga sõbralikud. Pigem nimetaks seda viisakuseks. Kõikjal küsitakse: Hei how are you? (kuidas sul läheb). Isegi toidupoes. Veidi harjumatu veel. Hakkasin kasutama üht Miku väljendit: Not too bad (mitte väga halvasti). Toit, transport on üsna kallis. Austraallastest plaanin rohkem kirjutada kunagi edaspidi, kuna senini kõigest ühe kohaliku toreda Leahiga oleme ainult tutvunud.
Väike naistejutulõik. Lihtsalt hoiatuseks. Olen praegu umbes kahes rõivakaupluses käinud ja kus on alles riided! Kui toidupoes maksab liiter apelsinimahla 6 AUDi, siis surfaristiilis topid, kleidid maksavad alates 19-29 AUDi. Meeletu valik: Billabong, Roxy, Cult, Rip Curl, Oxbow jne. Teistesse poodidesse sisse ei ole läinud. Aussi tuleks külastada igastahes rahakott puuga seljas :D
Ja veel üks asi: sushi maitseb siin ikka liiga hästi.
Aga nüüd on basseiniaeg. Pildid natukese aja pärast :)
kolmapäev, 4. märts 2009
Kuala Lumpur
Kuala Lumpuris käisime ühel erilisel üritusel. Nimelt toimus suur Eesti teemaline pidu ja korraldajaks oli kohalik eestlanna. Kutsuti kõiki eestlasi, keda teati lähipiirkonnas pesitsevat. Isiklikult suhtlesin peol lisaks eestlastele veel kreeklaste, egiptlase, poolaka ja indialasega. Kindlasti oli erinevate rahvuste esindajaid seal rohkem.
Vaeva oli peoperenaine palju näinud. Dekoratsioonid eriti uhked: eesti lipu värvides õhupallid, lindid. Laudadel ilusad lilleseaded, mida ehtisid eesti lipukesed. Elutuppa oli paigaldatud projektor ning suurel ekraanil oli võimalik vaadata slaidishowd piltidega Eestist. Kohalikud eestlased üheskoos olid orgunninud korraliku snäkilaua vürtsikiluleivakeste, eesti kommide, suitsuvorstiga jne. Muidugi pakuti Vana Tallinnat ja Viru Valget. Mitte-eestlastest külalistele oli peoperenaine välja mõelnud eestiteemalise viktoriini ning auhinnaks samuti uhke pudel Viru Valget.
Võiksin väita, et rahvast oli kokku umbes 40 inimese kandis. Väga meeldiv üllatus, et sellises eksootilises linnas nii palju eestlasi (15 oli meid vähemalt).
Pidu oli tõesti superlahe!!
Peo lõppedes sõitsime taksodega tagasi Marjami, Maru ja Anni juurde. Nende ülitoredate-vahvate eestlaste juures me nimelt Kuala Lumpuris kaks ööd ka peatusime :)
Siis tegime kerge kolmetunnise uinaku, et hommikul poole kaheksasele Singapuri bussile minna. Bussist mahajäämine oli kõige napikam mis üldse olla saaks. Ei maganud sisse. Ei kohmitsend kaua ja ei pidanud Eiko Kristiina ning Lagle vannitoategemiste taga ootama.
Probleem oli nimelt selles, et kui linnapildis oli umbes kümnest autost kaheksa taksod ja takso saamisega/tellimisega üldjuhul probleeme ei pidavat olema, siis pühapäeva hommik on isegi Kuala Lumpuri taksojuhtidele puhkepäev. Ei võtnud dispetšerid telefoni vastu, ei liikunud tänavalgi ühtki taksokirjadega masinat. Mina juba arvasin, et peabki hilisema bussiga minema ja uue pileti hankima. Kõndisime kortermaja juurest veidi suuremale tänavale ning vehkisime kätega, et mõnegi taksojuhi tähelepanu äratada. Aga ei. Kõik tahtsid vist koju tuttu minna. Minutid aina liikusid ja tundus asi juba lootusetu olevat, kui äkitselt õnnestus Eikol üks takso kinni peatada. Kimasime korteri juurde tagasi, viskasime asjad taksosse ning palusime taksojuhil kiirustada. Tema ainult vangutas pead, kuid õnneks siiski sõitis veidi kiiremini. Eiko lohutas meid ka sellega, et malaisialased ei pea kellaaegadest kinni ning tavaliselt bussid alati väljumisega venitavad. Kuid ristmik enne bussijaama märkas Eiko, et see meie buss on teisel pool ristmikku samuti punase tule taga ootamas nagu meiegi. Ja kell muide ei olnud veel pool kaheksa. Midagi ta meile kiiresti ütles ja hüppas taksost kiiresti välja. Piletid käes tormas ta bussi juurde ning piletitega lehvitates lasti sinna ka sisse. Taksojuht polnud ka mingi kehkenpüks: tegi vähe keerulisema manöövri otse üle ristmiku bussi juurde. Bussil tuli aga roheline tuli ja pidi liikuma. Jõudsin juba mõelda, et nuh Eikol siis vedas, kui buss õnneks peale ristmikku ikka seisma jäi. Taksojuhile viskasime korraliku jotsi ning jooksime kottidega bussi poole. Ja saimegi peale. Tundus uskumatu. Meil ju oli plaanis veel Singapuris ringi käia ning õhtul oli ju lennukile vaja jõuda. Et sellelesamale bussile jõudmine oli väga tähtis. Õnneks jõudsime ka :)
Üks siuke äpardus juhtus minuga isiklikult Kuala Lumpuris veel. Nimelt ristmikku ületades kukkus taskust välja minu armas numpsik telefonike ning kohe sõitis üks auto ka sellest üle. Telefoni saime ikka ühes tükis ristmikult kätte. Oli vist õnneks kuidagi telefoni külge riivanud, et ainult kaks kolmandikku ekraanist oli puru. Parandada oleks võibolla isegi saanud, kui ma seda poleks Kuala Lumpurisse Marjami korterisse unustanud :D
Singapurist ostsin endale uue..põhimõtteliselt sama telefoni. Kuid nüüd pole mul telefoninumbreid, et kel viitsimist siis võiksite mulle kas siis uuele numbrile (mis siin blogis ka olemas) või meilile saata. Kui keegi mulle alates laupäevast on eesti numbrile helistand või smsinud, siis kahjuks minuni need ei jõudnd.
Eiko ütles meile, et Singapur on rohkem Euroopa kui Euroopa ise. Ja seda ta ka on. Linn on väga puhas. Prahti vedelemas mina seal küll kuskil ei näinud. Rohelust on nii keskusesse kui äärelinnadesse rohkelt istutatud. pidavat olema ka väga turvaline. Võrreldes Malaisiaga tundus ta tõesti olevat rohkem nagu mõni Lääne-Euroopa linna sarnane ainult, et palju puhtam, eksootilisem, palavam.
Käisime Hiinalinnas söömas, uudistasime kesklinnas ja valisime Laglele uut telefoni. Pilvelõhkujaid tundus olevat rohkem kui Kuala Lumpuris ning oli näha, et ehitusbuum Singapuris veel täies hoos.
Singapuris elavad koos erinevad rahvused. Malaisiast eraldus 1965.aastal, kuid mitte malaisid ei ela seal kõige rohkem. Hoopis hiinlasi ja kogunisti 75% protsenti elanikkonnast on Hiina päritolu. Väga palju on seal ka residente (nagu Eikogi). Linnapildis oli tõepoolest näha väga erinevaid inimesi. Huvitav linn ühesõnaga, kahju ainult, et meie sealviibimise aeg nii lühikeseks jäi.
Mis te veel teada tahaksite?
Ja kes arvab ära, kuhu me Singapurist lendasime? :D
p.s. üritan pilte lähiajal juurde lisada :)
esmaspäev, 2. märts 2009
Malaisia
Nüüd on nii, et kuna blogikeskkond miskipärast ei käitu nii, nagu mina tahaks, siis on enne teksti pildid. Aga kõik peaks siiski arusaadav olema.
Olen nagu kõrbend kana. Sõna otseses mõttes. Troopikas võiks ikkagi kasutada väga tugeva faktoriga päikesekreemi, eksju. Sest võetud saab päikese poolt niikuinii. Teine hommik Langkawil oli väga väga piinarikas. Käed ja selg olid nii punased ning oi kui hellad. Väga raske oli magada. Kõike oli raske ja piinarikas teha. Aga nagu öeldakse – omad vitsad peksavad. Kreem PEAB olema tugev, isegi siis kui pole plaanis päeva rannas veeta.Ja nii sõitski Lagle rolleriga u 30-35 kraadise lõõskava päikese käes pusa seljas. Aga oli ka väärt. Võtsime kohe suuna saare kõige ilusaima ranna Tanjung Rhu poole. Seal oli nii mõnus. Päikest muidugimõista võtta ei saand. Enamiku ajast saigi ujutud. Vesi nagu supp – pakun et vähemalt 27-28 kraadi. Kui mitte rohkem.Eelmise postituse pilt pärinebki sealt. Vesi oli seal palju sinisem, taevas palju selgem ning päike palju eredam, kui pildilt paistab.
Samuti kimasime saare ainukese linnakeses - Kuahis. Seal eriti midagi vaadata ei olnud. Üks suur kotkas platsi peal (Langkawi nimelt ongi malaisia keeles kotkas vms) ja palju poode tänavatel. Mis muidugi eriti silma torkab, on palju prügi igal pool. Luksushotellide ümbrused on klantspuhtad, kuid üldiselt on ka randades siin ja seal vedelemas prügi. Langkawi puhul ka see, et rannajoont on nii uskumatult vähe ära kasutatud. Terve saare peale oli randasid ehk 5-6 ning üsna tihti mööda rannariba sõites võis näha räpast veepiiri. Kuid jah, eks see lõunamaadele iseloomulik ole, et mustust palju vedeleb.
Selline see Malaisia ongi. Esmalt torkab silma see meeletu rohelus:palmimetsad, tihedad džunglirägastikud koos sinna juurde kuuluvate salapäraste looma- ning linnuhäälitsustega; päikesepaistes sillerdav hele-helesinine vesi; toredad, sõbralikud ja alati naeratavad kohalikud; huvitavad nurgelised mäetipud. Lühike see meie visiit kahjuks oli. Nüüd muidugi tekkis huvi selle põnevama Malaisia vastu ning tahaks kunagi külastada piirkonda Malaisias, mis asub Borneoga ühe saare peal.
Kes planeeriks reisi Malaisiasse siis mina soovitaks tutvuda lennufirma Airasia poolsete marsuutidega. Mõnesaja krooni eest on võimalik osta pileteid ka naaberriikidesse, samuti on meeletu valik malaisiasiseseid lende. Kuna riik asub paljude erinevate saarte peal saab kombineerida bussi-ja praamisõite. ka nende ajagraafikuid saab hõlpsasti guugeldada. Meie näiteks sõitsime Kuala Lumpurist Singapuri bussiga, kus olid suured,laiad massaažitoolid ning reis möödus väga meeldivalt.
Kuala Lumpurist räägiks ka veidike. Petronase kaksiktornid on tõesti vinged. Päevavalguses oli vaatepilt üsna muljetavaldav aga see, mida õhtul näha võis... vägev! Arhitektid on asjaga veidi vaeva näinud. Petronase esimesed päris mitu korrust on enda alla hõivanud suur kaubanduskeskus. Üleval peaksid olema kontoriruumid ning Malaisia riikliku naftafirma Petronase enda ruumid. kahe torni vahelisse koridori lastakse turiste tasuta sisse, kuid selleks peaks hommikul kell kaheksa tulema tornide juurde ning end ära registreerima mingiks kellaajaks. Ja siis hiljem tagasi tulema. Meil muidugi nii keerulisteks toiminguteks aega kohe kuidagi ei olnud. Linna näeb palju palju paremini teletornist. Teletornide hulgas on ta maailma kõrgeimate hulgast viiendal kohal. Külastajateplatvormist veel kõrgemal asub pöörlev restoran, milles kohad pidavat olema kogu aeg bronnitud. Üleval käisin üksinda. Mainimata jätsin selle, et Kuala Lumpurisse oli Singapurist jõudnud ka Eiko. Nii nagu meiegi - põhjuseks õhtused suured pidustused. Kui ma vaateid imetlesin, tutvusid Eiko ja kristiina väikese loomapargiga. Eiko teletornis käinud ning Kristiina arvas, et cable car`i sõiduga oli ta kõrgusekartuse tõttu ennast juba sajaga tõestanud. Eks see vaade kohati hirmus oli. Seal olid parasjagu ka mingit sorti sõjaväeõppused ning päris üllatav oli aknast välja vaadates näha, et keegi julgeb sellisel kõrgusel niimoodi kõlkuda.
Ja lõpetuseks kõige lahedam Kuala Lumpuri vaatamisväärsus: Fish Spa.
Pildi peal klõpsates on suuremalt näha, et basseinis ujub palju väikeseid kalakesi, kes vees ligunevate jalgasid isukalt näkitsevad. Sedasi eemaldavad nad surnud naharakukesi. Et selline vähe teistsugusem koorimisprotseduur. Alguses oli ikka jube kõdi (et mu isiklik kõditaja võib rahul olla :D )
Niii...sai nüüd natuke juttu. Lähipäevil üritan veel kirjutada ja pilte panna. Kui kunagi igav peaks hakkama, siis üritan kuskile netikeskkonda fotoalbumeid luua (vabatahtlikusse rahvastikuregistrisse üritan esmalt mõned pildid riputada).
Kuulsin, et Eestis uus talv. Siinkandis sooviks, et temperatuur kasvõi ööselgi alla 25-30 kraadi langeks. :)
Parimad tervitused kõigile!!
Olen nagu kõrbend kana. Sõna otseses mõttes. Troopikas võiks ikkagi kasutada väga tugeva faktoriga päikesekreemi, eksju. Sest võetud saab päikese poolt niikuinii. Teine hommik Langkawil oli väga väga piinarikas. Käed ja selg olid nii punased ning oi kui hellad. Väga raske oli magada. Kõike oli raske ja piinarikas teha. Aga nagu öeldakse – omad vitsad peksavad. Kreem PEAB olema tugev, isegi siis kui pole plaanis päeva rannas veeta.Ja nii sõitski Lagle rolleriga u 30-35 kraadise lõõskava päikese käes pusa seljas. Aga oli ka väärt. Võtsime kohe suuna saare kõige ilusaima ranna Tanjung Rhu poole. Seal oli nii mõnus. Päikest muidugimõista võtta ei saand. Enamiku ajast saigi ujutud. Vesi nagu supp – pakun et vähemalt 27-28 kraadi. Kui mitte rohkem.Eelmise postituse pilt pärinebki sealt. Vesi oli seal palju sinisem, taevas palju selgem ning päike palju eredam, kui pildilt paistab.
Samuti kimasime saare ainukese linnakeses - Kuahis. Seal eriti midagi vaadata ei olnud. Üks suur kotkas platsi peal (Langkawi nimelt ongi malaisia keeles kotkas vms) ja palju poode tänavatel. Mis muidugi eriti silma torkab, on palju prügi igal pool. Luksushotellide ümbrused on klantspuhtad, kuid üldiselt on ka randades siin ja seal vedelemas prügi. Langkawi puhul ka see, et rannajoont on nii uskumatult vähe ära kasutatud. Terve saare peale oli randasid ehk 5-6 ning üsna tihti mööda rannariba sõites võis näha räpast veepiiri. Kuid jah, eks see lõunamaadele iseloomulik ole, et mustust palju vedeleb.
Selline see Malaisia ongi. Esmalt torkab silma see meeletu rohelus:palmimetsad, tihedad džunglirägastikud koos sinna juurde kuuluvate salapäraste looma- ning linnuhäälitsustega; päikesepaistes sillerdav hele-helesinine vesi; toredad, sõbralikud ja alati naeratavad kohalikud; huvitavad nurgelised mäetipud. Lühike see meie visiit kahjuks oli. Nüüd muidugi tekkis huvi selle põnevama Malaisia vastu ning tahaks kunagi külastada piirkonda Malaisias, mis asub Borneoga ühe saare peal.
Kes planeeriks reisi Malaisiasse siis mina soovitaks tutvuda lennufirma Airasia poolsete marsuutidega. Mõnesaja krooni eest on võimalik osta pileteid ka naaberriikidesse, samuti on meeletu valik malaisiasiseseid lende. Kuna riik asub paljude erinevate saarte peal saab kombineerida bussi-ja praamisõite. ka nende ajagraafikuid saab hõlpsasti guugeldada. Meie näiteks sõitsime Kuala Lumpurist Singapuri bussiga, kus olid suured,laiad massaažitoolid ning reis möödus väga meeldivalt.
Kuala Lumpurist räägiks ka veidike. Petronase kaksiktornid on tõesti vinged. Päevavalguses oli vaatepilt üsna muljetavaldav aga see, mida õhtul näha võis... vägev! Arhitektid on asjaga veidi vaeva näinud. Petronase esimesed päris mitu korrust on enda alla hõivanud suur kaubanduskeskus. Üleval peaksid olema kontoriruumid ning Malaisia riikliku naftafirma Petronase enda ruumid. kahe torni vahelisse koridori lastakse turiste tasuta sisse, kuid selleks peaks hommikul kell kaheksa tulema tornide juurde ning end ära registreerima mingiks kellaajaks. Ja siis hiljem tagasi tulema. Meil muidugi nii keerulisteks toiminguteks aega kohe kuidagi ei olnud. Linna näeb palju palju paremini teletornist. Teletornide hulgas on ta maailma kõrgeimate hulgast viiendal kohal. Külastajateplatvormist veel kõrgemal asub pöörlev restoran, milles kohad pidavat olema kogu aeg bronnitud. Üleval käisin üksinda. Mainimata jätsin selle, et Kuala Lumpurisse oli Singapurist jõudnud ka Eiko. Nii nagu meiegi - põhjuseks õhtused suured pidustused. Kui ma vaateid imetlesin, tutvusid Eiko ja kristiina väikese loomapargiga. Eiko teletornis käinud ning Kristiina arvas, et cable car`i sõiduga oli ta kõrgusekartuse tõttu ennast juba sajaga tõestanud. Eks see vaade kohati hirmus oli. Seal olid parasjagu ka mingit sorti sõjaväeõppused ning päris üllatav oli aknast välja vaadates näha, et keegi julgeb sellisel kõrgusel niimoodi kõlkuda.
Ja lõpetuseks kõige lahedam Kuala Lumpuri vaatamisväärsus: Fish Spa.
Pildi peal klõpsates on suuremalt näha, et basseinis ujub palju väikeseid kalakesi, kes vees ligunevate jalgasid isukalt näkitsevad. Sedasi eemaldavad nad surnud naharakukesi. Et selline vähe teistsugusem koorimisprotseduur. Alguses oli ikka jube kõdi (et mu isiklik kõditaja võib rahul olla :D )
Niii...sai nüüd natuke juttu. Lähipäevil üritan veel kirjutada ja pilte panna. Kui kunagi igav peaks hakkama, siis üritan kuskile netikeskkonda fotoalbumeid luua (vabatahtlikusse rahvastikuregistrisse üritan esmalt mõned pildid riputada).
Kuulsin, et Eestis uus talv. Siinkandis sooviks, et temperatuur kasvõi ööselgi alla 25-30 kraadi langeks. :)
Parimad tervitused kõigile!!
Langkawi
hetkel tekitan põnevust. Pole olnud võimalust blogida ning lisan ainult ühe pildi. kommentaarid tulevad loodetavasti 24 h jooksul :D
Tellimine:
Postitused (Atom)