Ho Chi Minhist Mui Nesse

Ho Chi Minh on üks neist linnadest, mis kunagi ei maga. Lennujaamast taksoga linna sõites ajas liiklus esialgu isegi veidi hirmu nahka, sest tundus, et kogu see värk on ikka kaootilisemast kaootilisem. Harjub aga sellega täitsa kiiresti ning tänavat ületada hommikul ei olnudki enam nii hirmus :D Tegelikult on imestamisväärt see nende liiklussüsteem, sest kuigi rollerisõitjaid palju ja ristmikel sõidetakse risti-rästi, pole näha ei järske pidurdamisi ega närvilist sõitmist. Iga vend saab oma manöövri tehtud ning arvestab samas ka teiste liiklejatega.





Viimasel pildil p66raks t2helepanu eletrijuhtmetele.

Majutus Pham Ngu Lao linnaosas oli peatänaval ning ega eriti magada ei saanud, sest sagimine vaibus öösel nii 2-3 tunniks. Hommikul kella kuue ajal aknast välja piiludes tundus nagu oleks juba keskpäev, sest tänav oli jalutavaid, kauplevaid ja niisama jutustavaid inimesi täis.

Kui Lonely planetis kirjutatakse, et bussiaegadest eriti kinni ei peeta ja võib juhtuda, et kella kaheksane buss väljub hoopis kl 10, siis mina astusin Mui Né bussi kell 8.15 ja pikk sõit võis alata. Ho Chi Minhist 200 km kaugusel asuvasse kitesurfarite paradiisi sõitis buss 5 (!) tundi. Samas on ju hea, et aeglaselt sõitvast bussiaknast näeb rohkem ja paremini :D

Mui Né on super koht! Sattusin hiljuti ühe eesti kuti blogile, kes siin paar kuud lohesurfas ning nautis mõnusat kliimat. Kitesurfingu hooaeg sai aprillikuuga läbi ja pikemaajaliselt viibivad turistid uutele jahimaadele suundunud. Kuigi ma väga selline lebotaja-turist pole, siis Mui Nés chillida võiks nii nädalakese küll mõnuga . Ööbimispaigaks oli Saigon Cafe Guest House ( 3,5 USDi öö bungalos) ja tundub, et see suhteliselt populaarne peatuspaik.



Rändurid võtavad siin vabalt logeledes päevad läbi võrkkiiges ja nautides head sööki-jooki. Kahjuks on minul hetkel Vietnami avastamine käsil turbomeetodil ja tuleb leppida kõigest pooleteise päevaga Mui Nés. : )



Parim viis Mui Né ümbruskonda näha on rentida roller ja osa saada sellest vahvast liiklusest.


Paar konkreetset vaatamisv22rsust sealkandis ka oli. Esiteks dyynid ehk siis suured liivaluited, mis lausa k6rbet veidi meenutavad.

Red Dunes, kus lapsed esialgu lahkelt oma plastmasstükki düünidelt allalaskmiseks laenutavad ja siis hiljem sadu tuhandeid tonge nõuavad.





White Dunes. Pidid olema veel ilusamad aga mulle nagu väga erilist muljet ei jätnud. Võibolla oli asi ka selles, et selleks ajaks, kui Lagle düünidele jõudis, oli päike juba peaargu loojunud.


Veidike sai ringi uidatud Mui Né kohalike elamurajoonis.












Koolilapsed näevad välja nagu meie issid-emmed pioneerilaagris.


Ja numpsik-ahvikest sai trehvatud :D


Kogu see kylaelule iseloomulik sagimine ja askeldamine ongi yks suur vaatamisv22rsus Mui Nes.

Kui hotellide piirkonnad välja arvata, siis yldiselt ikka palju prahti igal pool. Euroopa turistile veidi vastuvõetamatu aga selline see nende elustiil/kultuur on ning ma arvan, et meie ei peagi aru saama sellest, miks hütikese kõrval on kaks korda kõrgem prügihunnik, millest pool tuulega omakorda ümbruskonnas laiali vedelemas.

Ja emps- tead täna nägin külalistemajast rolleriga välja sõites tänaval suurt rotti pika-pika sabaga :D