Hommikul peatus buss Hoi Anist paari kilomeetri kaugusel olevas bensiinijaamas, kus kohe rolleritaksistid platsis ning lahkelt nõus "odavalt" linna viima. Ei ole minuga see asi nii lihtne midagist ning nii kaua sai maantee ääres kõnnitud, rollerijuht selja taga kauplemas, kuni sõiduhind kaks korda odavam ja see hind oli juba vastuvõetavam.
Edasine sündmuste käik on pikk ja keeruline, lühidalt öeldes juhtus nii, et samade rollerivendadega sai nähtud nii Hoi An, kui sõidetud tunnise sõidu kaugusel asuvasse suurlinna Danangi. Sealt oli plaan minna öörongiga põhja suunda edasi, sest nagu juba korduvalt maininud olen - ajagraafik on tihe ja magusamad palad (kohad, kauem aega tahaks veeta) lõppu jäetud. Selgus aga, et öörongis on saadaval ainult platskaardid ja sellise variandiga ma sugugi rahule ei jäänud, sest teist ebamugava istme peal magatud ööd väga välja ei oleks kannatanud.
Ei ole hullu, Lonely Planet ikka abiks. Paar kilomeetrit kompsudega jalutust ja taksistide tõrjumist ning LP soovitatud reisibüroost sai ostetud okei hinnaga bussipiletid järgmisse sihtpuntki Ninh Binhi ja hoiule võeti ka meie suured seljakotid. Kui väsinud, magamata ja pesemata turistil on valida kas muuseum või rand, siis pole kahtlustki, kumma ta valib.
Randa sai sõidetud järjekordsete rolleritaksistidega ja kui esimeses blogipostituses hädaldasin, et liiklus ajab hirmu nahka, siis nüüd juba vana kala nii rolleri lenksus, tagaistmel kui jalakäijana teedeületusel. Olen kindel, et nendele vennikestele sai liiga palju makstud, sest rand oli linnale palju lähemal, kui tüübid rääkisid.
Pärast paari tundi randa oli aeg lõunasöögiks, misjärel pidigi taas sättima end bussiistmele, et huviga jälgida aknast teeäärsete külainimeste sehkendamisi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar