10.05 2009


Hetkel istun Darwini lennujaamas, limpsin lattet ja ootan lendu Ho Chi Minhi. Väike reisiärevus on peal ja tegelikult juba ka põnevus selle koha pealt, et mis mind Austraaliasse tagasi tulles ootab. Idarannik on minu jaoks selleks korraks ammendunud ning suur soov avastada läänerannikut. Kuhu, kuidas, mismoodi: eks see selgub kolme nädala pärast, kui taas lennuk Darwinis maandub ning kustpoolt tuuled minu jaoks puhuma hakkavad.

Viimased päevad Athertonis möödusid tagantjärgi mõeldes tegelikult väga kiiresti. Tööd teha ei saanud ja pidi puhkama eelseisvaks reisiks. Kuigi jah, usin nagu ma olen, pigem oleks siiski tööd teinud. Neljapäeval jõudsid Brisbanest Athertoni Triin, Margus ja Gretel. Eks ikka nendesamuste teise aasta viisa jaoks vajaminevate farmitööpäevade tõttu. Triin ja Margus olid siis Andre korterikaaslased, kelle juures me Kristiinaga oma nädalakese Brisbanes veetsime. Kuna mul juba hakkas igavus ligi tikkuma ja niikuinii oli suur huvi väikese poodlemise vastu, otsustasin samaks päevaks auto rentida ja neile Cairnsi vastu minna. Andrelgi oli oma farmist vaba päev ja tuli kaasa ning tegime prispeni kolmikule väikese ekskursiooni Palm Cove´i ja Barron Fallsi juurde. Muidugimõista sai maha peetud ka viimased peod Athertonis. Reedel kutsuti „väikesele“ dringile avokaadofarmi töötajaskond. Briani poolt oli baaris lahtine arve ja lõpuks ometi avanes mul võimalus proovida neid erinevaid shootereid, mida senini ainult ise teha olin saanud. Pidu algas Barron Valley baaris, järkus päkkeris, siis taas Barron Valleys ning lõppes meie koduklubis. Laupäevaõhtu möödus vaiksemalt veinikruusi taga. : )


Athertonis oldud aega hakkan ma kindlasti üsna pea taga igatsema. Ülimalt huvitava asukohaga korterikene, pingelised kaardimänguõhtud, kerge shokk Shalena farmi raskest tööst ja rangetest ülemustest, supermõnusad Brian ja Fiona ning aktiivne veespordipäev Tinaroo järvel, meie ekskursioonid, baari- ja restoranitöökogemus, õhtused jooksmised raskel aga ilusal maastikul, palju uusi tutvusi... Seda nimekirja võiks jäädagi loetlema nii rohkem kui vähemtoredamate mälestustega. Ees on aga uued seiklused ja usun, et minu reis siinpool maakera jätkub vähemalt sama huvitavalt ja põnevalt. :)


P.S.

Eelmist postitust alustasin oma hüüdnimedega. Seekord aga lõpetan. Miskipärast jätsin mainimata n ö kõige populaarsema: Luglu. Mõnikord ka Luglunaator. Nii kutsusid mind igapäevaselt Priit ja Andre. Juba esimestel Athertoni päevadel sai Kristiinast Krissu (loogiline) ja Laglest Luglu (???). Vot sedapsi!