Olen veidi üles turgutatud suure suure hunniku kapslite poolt. See annab mulle võimaluse siia veidi kirjutada.
Kogu lugu hakkas pihta eelmisel esmaspäeval (13 päeva tagasi). Jätsin minemata paari toreda eestlase lahkumispeole, kuna ei tundnud ennast hästi. Teisipäeval oli töö juures juba täitsa halb enesetunne ja arvasin, et kannatan päeva lõpuni ning järgmisel päeval ravin end terveks. Õhtul vedasin end toidupoodi, et kraadiklaas soetada (Austraalias saab nimelt toidupoodidest osta vitamiine, külmetusravimeid, valuvaigisteid jne). Kahjuks termomeetri koha peal valitses riiulis tühjus ja kõmpisin koju tagasi, kus töökaaslane Jamie (kes muideks elus ainult ühe korra angiini ja kõrvapõletikku korraga põdenud ja arvas, et sureb ära) päris minult, et mis ma selle teadmisega peale hakkan, mis ma termomeetrilt saan. Ma arvan, et ma siinkohal ei hakka seda põhjendama, miks inimesed end haigena kraadivad. Ülejäänud õhtu möödus teki all värisedes, värisedes, värisedes....
ja järgmisel päeval äktsion pihta hakkaski. Hommikul vedasin end teise poodi, tõin kraadiklaasi, et kohe üks 39-millegagi palavik välja kraadida. Enesetunne oli halvemast halvem ja mõtlesin igaks juhuks lugeda, mis need seagripi sümptomid siis täpsemalt ka on. Kui kuuele sümptomile kuuest sain linnukese kirja panna, hakkasin mõtlema, et peaks igaks juhuks vist ikkagi arsti juurde minema. See ei olnud ka teab mis lihtne protseduur, sest haigla asub linna keskusest 6 km kaugusel. Eestlasest majanaaber mind oma tööajast sinna sõidutas aga selgus, et neil kõik arstid hõivatud kriitilises seisus patsiendiga ja üks 40-kraadine neiu hetkel neid ei huvita. Saatsid mind arstikeskusesse, et seal on lootust kiiremini arsti jutule saada. Arstikeskuses kirjutas nooruke arstitädi mulle Tamiflu tabletid, annuseks 1 tablett päevas. Andis kaasa ka juhised, et järgmisel päeval haiglasse seagripiteste tegema minna. Ei saanud aga raviga kiirelt alustada, sest Tamiflu Karratha apteekidest oli otsa saanud.
Kui järgmise päeva õhtuks väärtusliku gripiravimi kätte sain, olid kõik panused sellele kallile rohule pandud. Endiselt oli palavik kõrge. Ja need meeletud külmavärinad, mis lausa terve keha halvasid.
Laupäeval, viiendal haiguspäeval otsustasin, et ei jää muud üle ja tuleb uuesti end arstile vedada. Ei ole rohust abi, ei taha palavik mitte kuidagi all püsida ja iga päevaga näitas termomeeter üha hullemaid numbreid. Uus arst, kogukas aborigeenist dr. Kabane kinnitas mu kahtlusi, et Tamiflu-d tuleb võtta 2 kapslit päevas, et tast üldse mingit tolku oleks. No nüüd ei saa ju mitte kuidagi muud moodi, kui peab minema paremaks.
Toimus ainult üks edusamm paranemises. Palavik ei tõusnud enam üle 40 kraadi vaid jäi pidama 39-39.5 vahel. Üha rohkem hakkas valu tegema mingi asi rinnakus. Justnimelt mingi asi.
Ja nii möödus pühapäev, esmaspäev, teisipäev - rohtusid võttes, voodis lamades ja ikka väga kehva enesetunde all kannatades. Teisipäeval, kui sai nädal aega kõrge palaviku tekkimisest, tabas mind tõeline koduigatsus ja hirm, et äkki ma ei saagi siin kunagi terveks. Lisaks ka lootusetuse tunne - kuidas on võimalik, et mitte mingeid paranemisemärke ikka veel ei ole. Kõigele lisaks olid ülimalt mures kõik mu kodused, sõbrannad (ja nende elukaaslased) ja kallis tädipoeg Chicagost. Minu juhtum sai teatavaks ka Eesti Välisministeeriumile ning minuga kontakteerus Eesti aukonsul Perthis, Anu Ethel Van Hutte, kes lahkesti enda abi pakkus ja samal ajal oli mulle ka suureks moraalseks toeks.
Kolmapäeval pidin taas arstile minema. Seekord oli doktoriks härra Oyefeso. Rääkisin oma loo ja nõudsin endale raviks antibiootikume. minu juhtumist olid kuulnud erinevad doktorid Ameerikast, Eestist ja Anu Van Hutte sõpradest arstid Perthis, Austraalias ning kõik olid arvamusel, et antibiootikumikuur peaks mu "asja" rinnakus tervendama. Dr. Oyefeso oli antibiootikumidega täiesti nõus ja lisaks käskil iga päev lisaks Tamiflule manustada terve hunniku Panadoli valuvaigistajaid, et palavik enam üldse kõrgeks ei läheks.
Dr. Oyefeso kutsus enda juurde tagasi reedel, et näha, kuidas mul läheb. Muideks kui esimesel korral koosnes arstlik läbivaatus selja-rinnaku kuulamisest, pulsi mõõtmisest ja palaviku määramiset, siis teisel korral piirdus arst ainult pulsi mõõtmisega. Soovis head paranemist ja ega rohkem suurt ei tahtnud rääkidagi. Sain ka teada, et seagrippi mul pole, mida ma ka ei uskund olevat, sest tervel inimesel on seagripp nagu tavaline külmetushaigus, mitte selline palavikuralli, nagu minul oli. Kui küsisin, et mis mu diagnoos siis on, vastas arst, et tema arvab minul olevat kopsupõletiku. Ja toredat päeva!
Ei kopsuröntgenit, vereproove või midagi muud sellist, mida Eestis arstid teeks. Maksin muideks iga arstivisiidi eest meie rahas umbes 900 EEKu. See ei ole ka Austraalias nii väga väike tasu arstikülastuse eest, et oleks oodanud rohkem nõu ja rohkem huvi arstide poolt. Muidugi oli haigena üksi end põetada raske ja arstilkäimine ülimalt kurnav tegevus. Iga kord, kui arstile läksin, kindlustasin palavikualandajatega, et kehatemperatuur oleks võimalikult madal ja komberdamine uimase,jõuetuna ei olnud ükski kord lihtne. ning alati pidin ootama ka vähemalt 35-40 minutit, enne kui arstikabinetti 10ks minutiks pääsesin.
Nüüd ootan augusti lõpus toimuvat kodulendu ja pääsen koduste arstide hoole alla, kellele siis võibolla avaneb võimalus tüsistusi ravima hakata ...:S
Sai väga põhjalik jutt minu haiguskäigust. Oli see poolteist nädalat minu jaoks nagu õudusunenägu-luupainaja. Õnneks läheb nüüd iga päevaga mu enesetunne paremaks ja loodetavasti saan enne antibiootikumide otsasaamist ka täiesti terveks. Enam ma siinseid arste külastada ei soovi.
Ja suured suured suured tänud teile, kes te minu üle nii suurt muret tundsite ning mulle hoolimata hirmus kaugest vahemaast igatipidi abiks olite. :)
neljapäev, 23. juuli 2009
laupäev, 18. juuli 2009
Flu
Mõtlesin, et kasutan ära hetke, kui Aspirini mõju täies hoos ja kirjutan siia paar rida. Nüüd aga vahin ekraani ja ei tule see jutt üldse kohe mitte. Viimastel päevadel, kui palaviku tipphetkedel rohu mõjumist olen oodanud, on mõtteid, mida siia kirjutada, olnud palju. Kummalisel kombel aga ei meenu mulle need detailselt. Tundub, et ikka suur vahe on, kas palavikku 38 (viimaste päevade madalaim kehatemperatuur) või 40 kraadi.
Viimased neli päeva olen olnud tõsiselt haige. Kohe täitsa-täitsa haige. Juba esmaspäeval tundsin, et enesetunne ei ole nii hea, teisipäev tööl möödus raskelt ning õhtul tundsin, et midagi on korrast ära. Vaevavad mind peavalud, rögisev kurk, külmavärinate, lihasvalud ja muidugi korralikult kõrge palavik. Täna näitas kraadiklaas mulle isegi 40,6-kraadist kehatemperatuuri, mis kusjuures pole mu kõrgeim. Mitmeid aastaid tagasi suutsin ühel korral kraadiklaasist 40,7 C välja pigistada
Kuna terves maailmas väga aktuaalne praegu seagripp, siis kolmapäeval otsustasin, et peab ikkagi arsti vastuvõtule minema. Ei olnud see ka lihtne. Kõigepealt läksin kohalikku haiglasse, kus selgus, et kõik arstid hõivatud, kuna tegelevad kriitilises seisus patsiendiga. Õnneks siiski arsti jutule kohalikus polikliinikus nii umbes tund aega hiljem sain. Kirjutas retsepti rohule, millega erinevaid gripivorme ravitakse. Sain ka saatekirja haiglasse swine flu testideks. Proovid tehtud ja vastuse peaksin lähipäevil teada saama. Vahet pole, mis gripp mind vaevab, tahaks juba mingeidki paranemismärke näha.
Olen oma senise elu jooksul kõrges palavikus olnud oi kui palju kordi. Kogemusi selles valdkonnas mul iseenesest nagu on aga tuleb tunnistada - päris raske on. Ei ole mitte kedagi, kes mind näiteks kasvõi veepudeli täitmisega aitaks. Ka need haigla vahet sõitmised ja apteegi vahet käimised on olnud ülimalt kurnavad.Et kahjuks jah, tuleb olla iseenda põetaja. Ja ka haletseja :D
Kas on nüüd teilgi minust hirmus kahju? :D
Viimased neli päeva olen olnud tõsiselt haige. Kohe täitsa-täitsa haige. Juba esmaspäeval tundsin, et enesetunne ei ole nii hea, teisipäev tööl möödus raskelt ning õhtul tundsin, et midagi on korrast ära. Vaevavad mind peavalud, rögisev kurk, külmavärinate, lihasvalud ja muidugi korralikult kõrge palavik. Täna näitas kraadiklaas mulle isegi 40,6-kraadist kehatemperatuuri, mis kusjuures pole mu kõrgeim. Mitmeid aastaid tagasi suutsin ühel korral kraadiklaasist 40,7 C välja pigistada
Kuna terves maailmas väga aktuaalne praegu seagripp, siis kolmapäeval otsustasin, et peab ikkagi arsti vastuvõtule minema. Ei olnud see ka lihtne. Kõigepealt läksin kohalikku haiglasse, kus selgus, et kõik arstid hõivatud, kuna tegelevad kriitilises seisus patsiendiga. Õnneks siiski arsti jutule kohalikus polikliinikus nii umbes tund aega hiljem sain. Kirjutas retsepti rohule, millega erinevaid gripivorme ravitakse. Sain ka saatekirja haiglasse swine flu testideks. Proovid tehtud ja vastuse peaksin lähipäevil teada saama. Vahet pole, mis gripp mind vaevab, tahaks juba mingeidki paranemismärke näha.
Olen oma senise elu jooksul kõrges palavikus olnud oi kui palju kordi. Kogemusi selles valdkonnas mul iseenesest nagu on aga tuleb tunnistada - päris raske on. Ei ole mitte kedagi, kes mind näiteks kasvõi veepudeli täitmisega aitaks. Ka need haigla vahet sõitmised ja apteegi vahet käimised on olnud ülimalt kurnavad.Et kahjuks jah, tuleb olla iseenda põetaja. Ja ka haletseja :D
Kas on nüüd teilgi minust hirmus kahju? :D
pühapäev, 5. juuli 2009
Thrifty
Tundub nagu aeg siin Karrathas liiguks kiiremini, kui mujal maailmas. Olen juba tervelt neli nädalat siin pesitsenud, nendest kolmel ka usin tööinimene olnud.
Viimase nädala olen ka uues elukohas veetnud. Üürin elumajas tuba, mis on täiesti minu enda päralt. Hetkel elab majas peale minu veel kolm inimest, kuid kuna üks tuba veel tyhi, siis arvatavasti lähipäevil kolib siia veel 1-2 inimest. Üks majanaabritest, Jamie, on ühtlasi ka mu töökaaslane. Eelmiste elanike poolt maha jäetud riiulitäis toiduaineid ning tervelt kaheksa veinipudelit - neid on mul lahkelt tarbida lubatud ja ühe veinipudeliga juba vaikselt olen algust teinud ka :D
Thrifty kolm nädalat on möödunud aga äärmiselt huvitavalt. Minu ametinimetuseks on car detailer, eesti keeli siis...? Car detailereid on meie Thrifty osakonnas hetkel viis: mina, belgia tydruk Tineke, austraallased Jamie, Sharon ning pikalt puhkuselt oma kodumaalt Uus-Meremaalt j6udis tagasi meie lahe supervisor (t66dejuhataja, brigadir) Daniel, kes meid, naissoost töötajaid kõiki sweetie-deks kutsub. :D
Office poole peal tegelevad klientidega austraallane Jen, filipiinlased Karren ning Myra ja kontori juhataja Peter.
Mida siis minusugune blondinka Thrifty garaazis teeb? Nagu eelmises postituses kirjutasin, arvasin enne esimest tööpäeva, et minu päevad hakkavad mööduma ainult autosid pestes. See on küll üks põhitegevusi ja ega mul selle vastu mitte kui midagi pole. Füüsiline koormus on suur ja mu puhkeolekus olnud lihased saavad taas väheke vatti. Survepesuriga pestes tunnen, et biitseps-triitseps teevad t66d ning harjaga küürides annan sutsu koormust südamele :D
Kuna siinne ainuke Thrifty esindus asub lennujaamas, siis on meie töökohustuste jaotus suuresti seatud saabuvate-väljuvate lendude järgi. Õigeaegselt tuleb masinad autoparklasse viia ja sealjuures on supervisoril vaja jälgida, et ka parkimiskohti jaguks. Parklasüsteem on siin lennujaama poolt halvasti korraldatud ning autorendifirmadel kindlaid parklasektsioone pole. Tagastatud autodega on vaja Thrifty depoosse sõita ning tegusaimad päevad on neljapäevad-reeded, kus ainuüksi õhtuste lendude ajal tagastatakse meile 25-30 erinevat masinat. Et kahe- või kolmepeale on vaja need depoosse toimetada ning check in-i juures aitan mina tavaliselt õlitaseme kontrolli, klaasipesuvedeliku lisamise ning tagavararatta ja tööriistade olemasolu ülevaatamisega. Thriftyl on ka oma suur autoparkla, mis depoost paarisaja meetri kaugusel asub ning kuhu viime autod, mis ei mahu ei lennujaama ega depoo enda parklasse. Suur lisaparkla pole mulle veel meeldima hakanud, kuna puudub seal asfalt ning autosid on keerulisem parkida.
Enamus autodel on siin kaevandusvarustus, mis tähendab et sõiduautodel on lisadena tulekustuti, esmaabikarp ning nelivedumasinatel ka kaevanduslipukene, vilkurid, mõnikord helkurid. Enne, kui puhtakspestud autoga garaazist välja võib sõita, tuleb koostada ka raport, kus tuleb märkida konkreetselt, mis lisad autol on ning lisaks üles leida ja raportisse märkida kõik kriimukesed, muhukesed. Rehvirõhku ka ikka kontrollime, kui just parasjagu väga kiire pole.
Nagu juba kirjutasin, siis esimesed tööpäevad olid minu jaoks rasked. Nagu nüüdseks selgunud, siis oli too nädal töine ning raske kõigile.
Kõik neljaveolised (4WD) masinad on manuaalkäigukastiga ja esiti oli vasaku käega käikude vahetamine veidi kummaline ja aegajalt sai kolmanda käigu asemel kogemata esimene käik. Muidugi jälgisin esimestel päevadel (ja tegelikult veel ka praegu) pea iga kord kui depoost välja sõitsin, et kas olen ikka õigel pool teed. Suunatuled-kojamehed ka ju vastupidi ning aegajalt sai suuna asemel hoopis kojamehed tööle pandud. Aga inimene harjub kõigega ja üsna kiiresti veel sealjuures.
Harjusin ma ka erinevate sõidumasinate lühenditega. Kui Daniel palub mul tuua EFMR-i siis ei tooma enam ei ITFMR-i ega 1DMR-i. Need on erinevad kastikad. IMFR on Prado Landcruiser, CCAR üldiselt viieukseline Corolla või Yaris, Camryd ja Aurionid on SCAR-tüüpi ning Corollad ICAR-id.IVARi lühend meeldib mulle enim ning need on on 7-kohalised Taragod. Bussidel, suurematel truckidel ehk veoautodel on veel omakorda lühendeid. Toyotadega siis tegemist.
Populaarsem auto on Prado
Depoo parkla
Camry mu lemmik praeguseks
Need Hiluxid on ma arvan yhed levinumad ja lemmikumad Austraalias.
Huvitavamaid pilte kl6psin l2hiajal kindlasti rohkem :)
Rendiautobusiness on ma arvan ka teilegi suhteliselt huvitav lugeda. Arvan, et Tallinna kõik autorendifirmad pole kokku nii töiseid, kui siinne Karratha osakond, mis muideks peaks olema üks busy-maid Karratha esindusi (Lääne-)Austraalias. Mulle meeldib, et töö on vaheldusrikas, füüsiliselt koormav ja mõnikord ka väga huvitav. On ka kiireid ja stressirohkeid hetki ning üsna raske on kuuel päeval nädalas kell 5 hommikul ärgata. Üldiselt mööduvad tunnid töö juures kiiresti. Kokku töötunde nädalas on siiani tulnud kuskil 55-60 vahel ja kuigi oli plaan, otsustasin, et hetkel siiski lisatööd endale otsima ei hakka. Pärast mõnda lühemat ehk siis 10-tunnist tööpäeva on nii hea teha üks väike jooksuring ja sellest ikka loobuda ei tahaks.
Suurt peale töölkäimise ma siin teha ei olegi jõudnud. Aga mulle meeldib, et taas on mingisugune rutiin ning seljakott täiesti lahti pakitud ja voodi alla ära peidetud. Vabadel pühapäevadel olen natukene siinkandis siiski ringi saanud vaadata, kuid sellest lähemalt edaspidi.
Nüüdseks küll juba tükk aega tagasi aga sai siingi tähistatud veidikene jaanipäeva ning usun, et paljud välismaal elavad eestlased nõustuvad minuga, et just sel ajal tuleb Eesti-igatsus kõige rohkem peale. Olime kamba eestlastega Karrathast umbes 10 km kaugusel asuvas Hearson Cove rannas. Kuna kõigil oli järgmine päev vaja varakult tööpostil olla, siis möödus üritus suhteliselt vaikselt. Tundub, et igas Austraalia suuremas või väiksemas linnas elab rohkem kui üks eestlast. Nii ka siinkandis peaks elama umbes paarkümmend kaasmaalast. Mind hakkab juba huvitama, et kui palju neid eesti noori kodumaale alles jäänud üldse on?
L6petuseks paar pildikest siinsest loodusest, mis on veidi teistsugusem, kui troopilises Queenslandis n2htu.
Ning see tuba, kus ma enam EI ela :)
Viimase nädala olen ka uues elukohas veetnud. Üürin elumajas tuba, mis on täiesti minu enda päralt. Hetkel elab majas peale minu veel kolm inimest, kuid kuna üks tuba veel tyhi, siis arvatavasti lähipäevil kolib siia veel 1-2 inimest. Üks majanaabritest, Jamie, on ühtlasi ka mu töökaaslane. Eelmiste elanike poolt maha jäetud riiulitäis toiduaineid ning tervelt kaheksa veinipudelit - neid on mul lahkelt tarbida lubatud ja ühe veinipudeliga juba vaikselt olen algust teinud ka :D
Thrifty kolm nädalat on möödunud aga äärmiselt huvitavalt. Minu ametinimetuseks on car detailer, eesti keeli siis...? Car detailereid on meie Thrifty osakonnas hetkel viis: mina, belgia tydruk Tineke, austraallased Jamie, Sharon ning pikalt puhkuselt oma kodumaalt Uus-Meremaalt j6udis tagasi meie lahe supervisor (t66dejuhataja, brigadir) Daniel, kes meid, naissoost töötajaid kõiki sweetie-deks kutsub. :D
Office poole peal tegelevad klientidega austraallane Jen, filipiinlased Karren ning Myra ja kontori juhataja Peter.
Mida siis minusugune blondinka Thrifty garaazis teeb? Nagu eelmises postituses kirjutasin, arvasin enne esimest tööpäeva, et minu päevad hakkavad mööduma ainult autosid pestes. See on küll üks põhitegevusi ja ega mul selle vastu mitte kui midagi pole. Füüsiline koormus on suur ja mu puhkeolekus olnud lihased saavad taas väheke vatti. Survepesuriga pestes tunnen, et biitseps-triitseps teevad t66d ning harjaga küürides annan sutsu koormust südamele :D
Kuna siinne ainuke Thrifty esindus asub lennujaamas, siis on meie töökohustuste jaotus suuresti seatud saabuvate-väljuvate lendude järgi. Õigeaegselt tuleb masinad autoparklasse viia ja sealjuures on supervisoril vaja jälgida, et ka parkimiskohti jaguks. Parklasüsteem on siin lennujaama poolt halvasti korraldatud ning autorendifirmadel kindlaid parklasektsioone pole. Tagastatud autodega on vaja Thrifty depoosse sõita ning tegusaimad päevad on neljapäevad-reeded, kus ainuüksi õhtuste lendude ajal tagastatakse meile 25-30 erinevat masinat. Et kahe- või kolmepeale on vaja need depoosse toimetada ning check in-i juures aitan mina tavaliselt õlitaseme kontrolli, klaasipesuvedeliku lisamise ning tagavararatta ja tööriistade olemasolu ülevaatamisega. Thriftyl on ka oma suur autoparkla, mis depoost paarisaja meetri kaugusel asub ning kuhu viime autod, mis ei mahu ei lennujaama ega depoo enda parklasse. Suur lisaparkla pole mulle veel meeldima hakanud, kuna puudub seal asfalt ning autosid on keerulisem parkida.
Enamus autodel on siin kaevandusvarustus, mis tähendab et sõiduautodel on lisadena tulekustuti, esmaabikarp ning nelivedumasinatel ka kaevanduslipukene, vilkurid, mõnikord helkurid. Enne, kui puhtakspestud autoga garaazist välja võib sõita, tuleb koostada ka raport, kus tuleb märkida konkreetselt, mis lisad autol on ning lisaks üles leida ja raportisse märkida kõik kriimukesed, muhukesed. Rehvirõhku ka ikka kontrollime, kui just parasjagu väga kiire pole.
Nagu juba kirjutasin, siis esimesed tööpäevad olid minu jaoks rasked. Nagu nüüdseks selgunud, siis oli too nädal töine ning raske kõigile.
Kõik neljaveolised (4WD) masinad on manuaalkäigukastiga ja esiti oli vasaku käega käikude vahetamine veidi kummaline ja aegajalt sai kolmanda käigu asemel kogemata esimene käik. Muidugi jälgisin esimestel päevadel (ja tegelikult veel ka praegu) pea iga kord kui depoost välja sõitsin, et kas olen ikka õigel pool teed. Suunatuled-kojamehed ka ju vastupidi ning aegajalt sai suuna asemel hoopis kojamehed tööle pandud. Aga inimene harjub kõigega ja üsna kiiresti veel sealjuures.
Harjusin ma ka erinevate sõidumasinate lühenditega. Kui Daniel palub mul tuua EFMR-i siis ei tooma enam ei ITFMR-i ega 1DMR-i. Need on erinevad kastikad. IMFR on Prado Landcruiser, CCAR üldiselt viieukseline Corolla või Yaris, Camryd ja Aurionid on SCAR-tüüpi ning Corollad ICAR-id.IVARi lühend meeldib mulle enim ning need on on 7-kohalised Taragod. Bussidel, suurematel truckidel ehk veoautodel on veel omakorda lühendeid. Toyotadega siis tegemist.
Populaarsem auto on Prado
Depoo parkla
Camry mu lemmik praeguseks
Need Hiluxid on ma arvan yhed levinumad ja lemmikumad Austraalias.
Huvitavamaid pilte kl6psin l2hiajal kindlasti rohkem :)
Rendiautobusiness on ma arvan ka teilegi suhteliselt huvitav lugeda. Arvan, et Tallinna kõik autorendifirmad pole kokku nii töiseid, kui siinne Karratha osakond, mis muideks peaks olema üks busy-maid Karratha esindusi (Lääne-)Austraalias. Mulle meeldib, et töö on vaheldusrikas, füüsiliselt koormav ja mõnikord ka väga huvitav. On ka kiireid ja stressirohkeid hetki ning üsna raske on kuuel päeval nädalas kell 5 hommikul ärgata. Üldiselt mööduvad tunnid töö juures kiiresti. Kokku töötunde nädalas on siiani tulnud kuskil 55-60 vahel ja kuigi oli plaan, otsustasin, et hetkel siiski lisatööd endale otsima ei hakka. Pärast mõnda lühemat ehk siis 10-tunnist tööpäeva on nii hea teha üks väike jooksuring ja sellest ikka loobuda ei tahaks.
Suurt peale töölkäimise ma siin teha ei olegi jõudnud. Aga mulle meeldib, et taas on mingisugune rutiin ning seljakott täiesti lahti pakitud ja voodi alla ära peidetud. Vabadel pühapäevadel olen natukene siinkandis siiski ringi saanud vaadata, kuid sellest lähemalt edaspidi.
Nüüdseks küll juba tükk aega tagasi aga sai siingi tähistatud veidikene jaanipäeva ning usun, et paljud välismaal elavad eestlased nõustuvad minuga, et just sel ajal tuleb Eesti-igatsus kõige rohkem peale. Olime kamba eestlastega Karrathast umbes 10 km kaugusel asuvas Hearson Cove rannas. Kuna kõigil oli järgmine päev vaja varakult tööpostil olla, siis möödus üritus suhteliselt vaikselt. Tundub, et igas Austraalia suuremas või väiksemas linnas elab rohkem kui üks eestlast. Nii ka siinkandis peaks elama umbes paarkümmend kaasmaalast. Mind hakkab juba huvitama, et kui palju neid eesti noori kodumaale alles jäänud üldse on?
L6petuseks paar pildikest siinsest loodusest, mis on veidi teistsugusem, kui troopilises Queenslandis n2htu.
Ning see tuba, kus ma enam EI ela :)
Tellimine:
Postitused (Atom)