Minu suured vabandused! Arvasin, et esimestel päevadel kodus välja puhates on aega veel ka blogi täiendada. Kirjutada, muljeid jagada oleks mul veel siia lehelegi küll ja enamgi veel. Ausalt, olen juba viimane nädal aega absoluutselt igal päeval loginud siia sisse ja parimal juhul kirjutanud paar sõna. Ning sinnapaika see siis on ka jäänud.
Luban, et võtan end siiski kätte ning muljetan veidi viimasest Austraalia nädalast. Sai ju Karrathast lahkudes seigeldud Melbournes, sõidetud läbi Great Ocean Road ning nauditud suurepärast Sydneyt. Samuti luban (see pole mitte küll sajaprotsendilubadus), et kirjutan veidi nähtud Austraalia elust-olust, jagan mõningaid enda arvates kasulikke näpunäiteid. On juba läinud, kohe-kohe minemas ning plaane pidamas nii mõnedki kallid sõbrad-tuttavad. Et veidi ellujäämisinformatsiooni siia lehele teie jaoks üritan ka kirja panna.
Tõelise austraallase pildi lubasin ka ju üles riputada. :)
See reis on hetkel küll siiski läbi aga teema ammendunud kohe kindlasti pole. Ja pole minu seljakottki veel kappi ära peidetud ...
kolmapäev, 16. september 2009
laupäev, 22. august 2009
Melbourne
Pole kohe kuidagi olnud mahti blogi t2iendada, kuigi kirjutamismaterjali jaguks kyll ja enamgi veel. Olen nyydseks Karrathast lahkunud ja omadega juba Melbournes. Kuna reisikava kuni Eestini on suhteliselt tihe, siis otsustasingi, et muljetan oma tegemistest siis, kui juba kodumail. Et pysige lainel :)
kolmapäev, 12. august 2009
Karijini National Park
Karijinis käidud ja ütleme nii, et kuulun ka nüüd sinna seltskonda, kes arvavad, et Karijini on üks maailma ilusaimaid kohti: need gorged ( eesti keeli süvikud??),
looduslikud pool-id, waterfallid (mis praegusel kuival talveperioodil küll tagasihoidlikumalt vulisesid)... ja nii edasi...
Mõned pildid sellest vahvast reisust Karijinisse ja veidikene juttu tuleb siia lähipäevil kaa.
looduslikud pool-id, waterfallid (mis praegusel kuival talveperioodil küll tagasihoidlikumalt vulisesid)... ja nii edasi...
Mõned pildid sellest vahvast reisust Karijinisse ja veidikene juttu tuleb siia lähipäevil kaa.
reede, 7. august 2009
Pärast Millstreami külastust polegi suurt midagi juhtunud. Päevad mööduvad tööl ja õhtud mööduvad liiga kiiresti, et miskit asjalikku korda saata jõuaks.
Meil siin muideks on südatalv. Sooja päeval 27 kraadi ja vihma pole sadanud sellest päevast saati, mil ma Karrathasse saabudes pidin jalgrattaga ümbruskonnas tööd otsima. Ööd on üsna jahedad ja hommikuti ma arvan nii 15-16 kraadine õhutemperatuur. Päikesest ma aga sugugi hooli, pigem üritan hoiduda, kuna on ta siin ikkagi palju intensiivsem ja nahale pruunid laigud kergelt tekkima. hoopiski korraliku talveilma igatsus on oi kui suur :)
Sirvisin siin ükspäev oma vanu postitusi. Karrathasse jõudes ning justnimelt majja, oma tuppa kolides olin nii rahul, et seljakott täiesti lahti pakitud. Ja muidugi luksus omada tuba, kus ei ela peale minu mitte kedagi. Nüüd, kaks kuud hiljem, on taas tunne, et tegelikult võiks juba vaikselt kotikest pakkima hakata. Võibolla on asi ka selles, et üsna pea ma siit liikuma hakkan ning ootusärevus nõnda suur. Enne haigeksjäämist oli mul tegelikult aegajalt mõtteis mitte kasutada kojulennupiletit ning teha paar-kolm kuud tööd, misjärel reisida Uus-Meremaal, Fidzil, võibolla isegi Filipiinidel. Kõrge palavikuga võideldes aga tekkis väga suur koduigatsus ning olen kindel, et nendesse riikidesse ma kunagi kindlasti ka jõuan.
Olen mitmes postituses mainind, et Eesti noori siin mandril kohtab tihti. Tõesti, tekib tunne, et meeletult, lausa massidena lendavad eesti noored siia, Austraaliasse. Mäletan, et kui ma isegi enne tulekut sõpradele-tuttavatele mainisin, et tulen Austraaliasse, ei oldud üllatunud vaid enamasti oli vastuseks: Sina ka?! ? Muidugi on palju-palju rohkem mööda Austraaliat seiklemas sakslasi, prantslasi, britte, iirlasi aga siiski arvan, et viimase aastaga on siiatulek eestlaste seas eriti popiks muutunud.
Lugedes foorumites paari aasta taguseid postitusi ning muidugi sirvides seda kollast Down Underi raamatut tundub kõik nii lihtne. Tuleb ainult kohale tulla ja küll mingi töö ning elamise saab.
Viisa, millega noored kängurumaale reisida saavad, kannab nimetust Working Holiday, mis tähendab tööta-ja-puhka viisa. kehtivusajaks on üks aasta ning on võimalik juurde taotleda ka teise aasta viisat tingimusel, et esimese aasta jooksul on tehtud kolm kuud farmitööd. On see viisa Austraalia valitsuse poolt loodud eelkõige seetõttu, et rahuldada tööjõupuudust Austraalia põllumajanduses. Levinuimaks farmitööks on kõikvõimalike puuviljade, köögiviljade, marjade korjamine, rohimine, pakkimine. Aga jah, kes igavat maatööd ikka teha tahab ja alternatiivideks on näiteks töökohad ehitusel, restoranides, baarides, toidupoodides jne. Working Holiday viisaga Austraaliasse tulles on esmasteks valikuvariantideks ikkagi kõikvõimalikud oskustööd, mille abil teenida raha, et taas edasi järgmisse sihtpunkti reisida. Ei tohiks unustada, et eelkõige on töötegemise mõtteks reisiraha kogumine.
Working Holiday viisal on ka veel üks konks juures: ühe tööandja juures ei ole lubatud töötada kauem, kui 6 kuud. Seetõttu ei tasu jääda lootma, et siin on lihtne saada veidi fancy-mat tööd. Austraalia tööandjale ei lähe väga korda kuskil väikeses Euroopa riigis omandatud ülikooliharidus ning samamoodi sellessamas väikeses riigis saavutatud karjäärialased saavutused. Loevad Austraalia töökogemused, soovitajad ja Austraalias omandatud tarkused (ja nii on!). Muidugi tõeliselt võimekatel ning asjalikel seljakotiränduritel on võimalik end ka siin riigis kehtestama panna ning mingi aja jooksul saada tööandja poolt alaline elamis-ning tööluba. See on täiesti võimalik. Kuid economical slowdown (üsna meeldiv väljend, kas pole) on ka Austraalias suurendanud töötust ning vähendanud töökohti ja nii nagu igal pool maailmas, tuleb töökoha saamise nimel rohkem vaeva näha, kui varem. Ka farmitööd pole enam üldse nii lihtne saada, kui olevat olnud aasta tagasi.
Töösaamise nimel tuleb olla valmis kümnete ja kümnete cv-de jagamiseks door-to-door meetodil, vestlusteks ja intervjuudeks, proovipäevadeks. Ootamiseks ja lootuste purunemiseks.
Töö olemasolu puhul taluda mõnikord väga varajaseid üles ärkamisi, rutiini, igavaid või füüsiliselt väga koormavaid tööülesandeid, kasinat palka ning pidevat säästuelu. Päkkpäkkerites elades nõutakse samamoodi kõrget renti, tuba tuleb jagada oi kui mitme inimesega. Ühispesemisruumid, wc-d. Ühisköögid, mis üldiselt räpased ja ülerahvastatud. Ja nii mitu kuud järjest.
Tuleb olla valmis kõigeks ja arvestada, et algus või keskpunt või isegi lõpuosa ei pruugi olla nii kerge. Mina olen kindlal arvamusel, et paljuski on tegemist õnnega, õigel ajal õiges kohas olemisega.
Ei ole siin nii lihtne ning alati ei paista päike nii kuumalt nagu võiks :D
Kirjutan mis ma kirjutan. Supertore on siin. See loodus, see elustiil, kõik need erinevad inimesed, keda kohtad. Kui ma enda viimasele 5 kuule tagantjärgi mõtlen - unbelieveable!
Ma nüüd peangi end magama sättima, sest homme saab teoks minu suuuuur soov: veedan oma nädalavahetuse Karijini rahvuspargis :)
Et kel Austraaliasse tulemise mõtted. Siin on tõesti nii-nii palju näha, palju teha . Tuleb lihtsalt enda jaoks selgeks mõelda, kas kõigeks selleks ja veel hullemaks valmis ollakse. :)
Meil siin muideks on südatalv. Sooja päeval 27 kraadi ja vihma pole sadanud sellest päevast saati, mil ma Karrathasse saabudes pidin jalgrattaga ümbruskonnas tööd otsima. Ööd on üsna jahedad ja hommikuti ma arvan nii 15-16 kraadine õhutemperatuur. Päikesest ma aga sugugi hooli, pigem üritan hoiduda, kuna on ta siin ikkagi palju intensiivsem ja nahale pruunid laigud kergelt tekkima. hoopiski korraliku talveilma igatsus on oi kui suur :)
Sirvisin siin ükspäev oma vanu postitusi. Karrathasse jõudes ning justnimelt majja, oma tuppa kolides olin nii rahul, et seljakott täiesti lahti pakitud. Ja muidugi luksus omada tuba, kus ei ela peale minu mitte kedagi. Nüüd, kaks kuud hiljem, on taas tunne, et tegelikult võiks juba vaikselt kotikest pakkima hakata. Võibolla on asi ka selles, et üsna pea ma siit liikuma hakkan ning ootusärevus nõnda suur. Enne haigeksjäämist oli mul tegelikult aegajalt mõtteis mitte kasutada kojulennupiletit ning teha paar-kolm kuud tööd, misjärel reisida Uus-Meremaal, Fidzil, võibolla isegi Filipiinidel. Kõrge palavikuga võideldes aga tekkis väga suur koduigatsus ning olen kindel, et nendesse riikidesse ma kunagi kindlasti ka jõuan.
Olen mitmes postituses mainind, et Eesti noori siin mandril kohtab tihti. Tõesti, tekib tunne, et meeletult, lausa massidena lendavad eesti noored siia, Austraaliasse. Mäletan, et kui ma isegi enne tulekut sõpradele-tuttavatele mainisin, et tulen Austraaliasse, ei oldud üllatunud vaid enamasti oli vastuseks: Sina ka?! ? Muidugi on palju-palju rohkem mööda Austraaliat seiklemas sakslasi, prantslasi, britte, iirlasi aga siiski arvan, et viimase aastaga on siiatulek eestlaste seas eriti popiks muutunud.
Lugedes foorumites paari aasta taguseid postitusi ning muidugi sirvides seda kollast Down Underi raamatut tundub kõik nii lihtne. Tuleb ainult kohale tulla ja küll mingi töö ning elamise saab.
Viisa, millega noored kängurumaale reisida saavad, kannab nimetust Working Holiday, mis tähendab tööta-ja-puhka viisa. kehtivusajaks on üks aasta ning on võimalik juurde taotleda ka teise aasta viisat tingimusel, et esimese aasta jooksul on tehtud kolm kuud farmitööd. On see viisa Austraalia valitsuse poolt loodud eelkõige seetõttu, et rahuldada tööjõupuudust Austraalia põllumajanduses. Levinuimaks farmitööks on kõikvõimalike puuviljade, köögiviljade, marjade korjamine, rohimine, pakkimine. Aga jah, kes igavat maatööd ikka teha tahab ja alternatiivideks on näiteks töökohad ehitusel, restoranides, baarides, toidupoodides jne. Working Holiday viisaga Austraaliasse tulles on esmasteks valikuvariantideks ikkagi kõikvõimalikud oskustööd, mille abil teenida raha, et taas edasi järgmisse sihtpunkti reisida. Ei tohiks unustada, et eelkõige on töötegemise mõtteks reisiraha kogumine.
Working Holiday viisal on ka veel üks konks juures: ühe tööandja juures ei ole lubatud töötada kauem, kui 6 kuud. Seetõttu ei tasu jääda lootma, et siin on lihtne saada veidi fancy-mat tööd. Austraalia tööandjale ei lähe väga korda kuskil väikeses Euroopa riigis omandatud ülikooliharidus ning samamoodi sellessamas väikeses riigis saavutatud karjäärialased saavutused. Loevad Austraalia töökogemused, soovitajad ja Austraalias omandatud tarkused (ja nii on!). Muidugi tõeliselt võimekatel ning asjalikel seljakotiränduritel on võimalik end ka siin riigis kehtestama panna ning mingi aja jooksul saada tööandja poolt alaline elamis-ning tööluba. See on täiesti võimalik. Kuid economical slowdown (üsna meeldiv väljend, kas pole) on ka Austraalias suurendanud töötust ning vähendanud töökohti ja nii nagu igal pool maailmas, tuleb töökoha saamise nimel rohkem vaeva näha, kui varem. Ka farmitööd pole enam üldse nii lihtne saada, kui olevat olnud aasta tagasi.
Töösaamise nimel tuleb olla valmis kümnete ja kümnete cv-de jagamiseks door-to-door meetodil, vestlusteks ja intervjuudeks, proovipäevadeks. Ootamiseks ja lootuste purunemiseks.
Töö olemasolu puhul taluda mõnikord väga varajaseid üles ärkamisi, rutiini, igavaid või füüsiliselt väga koormavaid tööülesandeid, kasinat palka ning pidevat säästuelu. Päkkpäkkerites elades nõutakse samamoodi kõrget renti, tuba tuleb jagada oi kui mitme inimesega. Ühispesemisruumid, wc-d. Ühisköögid, mis üldiselt räpased ja ülerahvastatud. Ja nii mitu kuud järjest.
Tuleb olla valmis kõigeks ja arvestada, et algus või keskpunt või isegi lõpuosa ei pruugi olla nii kerge. Mina olen kindlal arvamusel, et paljuski on tegemist õnnega, õigel ajal õiges kohas olemisega.
Ei ole siin nii lihtne ning alati ei paista päike nii kuumalt nagu võiks :D
Kirjutan mis ma kirjutan. Supertore on siin. See loodus, see elustiil, kõik need erinevad inimesed, keda kohtad. Kui ma enda viimasele 5 kuule tagantjärgi mõtlen - unbelieveable!
Ma nüüd peangi end magama sättima, sest homme saab teoks minu suuuuur soov: veedan oma nädalavahetuse Karijini rahvuspargis :)
Et kel Austraaliasse tulemise mõtted. Siin on tõesti nii-nii palju näha, palju teha . Tuleb lihtsalt enda jaoks selgeks mõelda, kas kõigeks selleks ja veel hullemaks valmis ollakse. :)
esmaspäev, 3. august 2009
Millstream
Minu tervislik seisund on nüüdseks tunduvalt paremaks läinud. Palavikust täiesti jagu saanud. Veidi küll köha ning see miski veel häirivad aga ma usun, et üsna pea kaovad needki. Otsustasin ka tagasi tööpostile naasta, kuna võimaldatakse mulle esialgu veidi kergem reziim paberitöö ja rohke autodega sõitmise näol. Rahaliselt oli see haigus mulle päris suureks põntsuks ning tuleb veidi ikkagi veel tööd teha.
Plaan ongi hetkel selline, et 2 nädalat ja paar päeva pealegi olen veel siin, Karrathas. Seejärel suundun arvatavasti lennukiga Perthi ja võimalik, et lennujaamast väljumata kohe edasi Melbourne´i, kus kohtume taas Kristiinaga. Tutvume linnaga, teeme äkki isegi ka Great Ocean Tripi kas omal käel või siis mõne tuuri raames. Minu sünnipäeval, 24.augustil on kindel, et lendame edasi Sydneysse ja sealt siis 26.august juba lend Euroopasse, Frankfurti. Kellel Austraalia kaarti silme ees pole, siis teadmiseks, et Perth asub mandri läänerannikul, Melbourne lõunas ning Sydney idaranniku lõunaosas. Ja Austraalia on pea sama suur, nagu kogu Euroopa.
Arvatavasti on minu lennuplaan järgmine: Karratha-Perth-Melbourne-Sydney-Singapur-Frankfurt-Stockholm-Tallinn. Ajavahemikuks on eeldatavasti 20-27.august. Viimane kuupäev on täitsa kindel ja 17.45 Eesti aja järgi peaksin oma seljakotiga Tallinna lennujaama lõpuks ka jõudma. :)
Veidi siis ka viimasest nädalavahetusest. Laupäeval võtsime Jamiega töö juurest Prado Landcruiseri, et pühapäeval väike väljasõit lähimalasuvasse Millstream-Chichester National Parki teha. Millstreami Rahvuspark asub sisemaal, Karrathast ligikaudu 150 km kaugusel. On siin veel ka üks teine suur rahvuspark, Karijini, mille kohta siiani olen kuulnud lihtsalt vapustavaid kommentaare. Kahjuks jääb see rahvuspark aga liiga kaugele ning ühe päevaga mitte kuidagi seda külastada ei saa.
Millstreami saab Karrathast kõige otsemini eramaanteed pidi, mis viib 340 km kaugusel asuvasse Tom Price´i. Teega paralleelselt jookseb ka Austraalia ühele suurimale kaevanduskompaniile Rio Tintole kuuluv raudtee, mille kaudu veetakse Tom Pricest Karratha naaberlinnakese Dampieri sadamatesse rauamaaki.
Ronge olen sõitmas näinud ka töölt koju sõites ja mõnikord on vaguneid isegi rohkem, kui kilomeetri jagu. See on aga kindel, et nende liiprite peal veetakse päevas miljonite Austraalia dollarite väärtuses rauamaaki.
Kooli geograafiatundidest teab vast igaüks, et enamus Austraaliamandrist on kaetud kõrbega. Minu jaoks tähendab kõrb ulatuslikke,sadu võibolla isegi tuhandeid kilomeetreid pikki kõrbealasid. Siin aga sellist sorti kõrbesid nii suures ulatuses vist väga pole. Austraalia kõrbe kohta kasutatakse palju paremat sõna - outback. Siinne kõrb on pigem sadu, tuhandeid kilomeetreid hõlmavad tühermaa, millel kasvavad mõned üksikud kidurad puud, eksisteerib mingisugune küllaltki liigivaene taimestik ja muidugimõista kalpsab ringi tuhandeid kängurusid. Päris kummaline on sõita sadu kilomeetreid mööda maanteed ning pole näha ei ühtki elumaja, küla isegi mitte tanklat. Korralik outback tähendab ka seda, et puudub asfaltkattega tee, liiklemiseks sobivad neljaveolised sõiduvahendid ja kohati võib ette tulla ka päris ekstreemseid sõiduolusid.
Millstreami rahvuspark on kindlasti ühtlasi ka outback. Nagu ikka, mõned pildid, mis peaksid rääkima rohkem, kui minu logisevad laused.
Esimene peatuspaik Millstreamil oli Mount Herbert, mis õnneks ei olnud kõrge ega järsk ja ülesminek polnud sugugi kurnav. Pole ma ju veel sajaprotsendiliselt sama sitke neiu, nagu enne haigeksjäämist :)
Päeva tippsündmuseks oli kindlasti kohtumine ühe suure püütoniga, kes kaljunuki peal arvatavasti päikesekiiri püüdis.
Püütonid siis pole mürgised maod, nemad lihtsalt kägistavad oma saagi. Inimesi nad niisama heast peast ründama ei tule aga siiski oli suhteliselt kõhe teda seal nii lähedalt jälgida. Et Austraalias nähtud loomade nimekirja võin nüüd ühe korralikus suuruses mao ka lisada.
Millstreami rahvusparki võiksid iseloomustada kõige rohkem need suurepärased vaated, kus näeb nii mitmete kilomeetrite kaugusele.
Python Pool
Hetkel looduslikku basseini tekitav kosekene siiski ei voolanud, kuna on ju praegu kuiv hooaeg. Siiski oli pool-is palju vett ning hoolimata jube külmast veest paar last seal isegi ujusid.
Ootused Millstreami suhtes polnud eriti kõrged ning ju siis põhjuseks olid ebapiisavad infomaterjalid antud rahvuspargi kohta. Usun, et piltide põhjal on samuti võimalik järeldada, et tegelikkuses oli park igati külastamist väärt.
Plaan ongi hetkel selline, et 2 nädalat ja paar päeva pealegi olen veel siin, Karrathas. Seejärel suundun arvatavasti lennukiga Perthi ja võimalik, et lennujaamast väljumata kohe edasi Melbourne´i, kus kohtume taas Kristiinaga. Tutvume linnaga, teeme äkki isegi ka Great Ocean Tripi kas omal käel või siis mõne tuuri raames. Minu sünnipäeval, 24.augustil on kindel, et lendame edasi Sydneysse ja sealt siis 26.august juba lend Euroopasse, Frankfurti. Kellel Austraalia kaarti silme ees pole, siis teadmiseks, et Perth asub mandri läänerannikul, Melbourne lõunas ning Sydney idaranniku lõunaosas. Ja Austraalia on pea sama suur, nagu kogu Euroopa.
Arvatavasti on minu lennuplaan järgmine: Karratha-Perth-Melbourne-Sydney-Singapur-Frankfurt-Stockholm-Tallinn. Ajavahemikuks on eeldatavasti 20-27.august. Viimane kuupäev on täitsa kindel ja 17.45 Eesti aja järgi peaksin oma seljakotiga Tallinna lennujaama lõpuks ka jõudma. :)
Veidi siis ka viimasest nädalavahetusest. Laupäeval võtsime Jamiega töö juurest Prado Landcruiseri, et pühapäeval väike väljasõit lähimalasuvasse Millstream-Chichester National Parki teha. Millstreami Rahvuspark asub sisemaal, Karrathast ligikaudu 150 km kaugusel. On siin veel ka üks teine suur rahvuspark, Karijini, mille kohta siiani olen kuulnud lihtsalt vapustavaid kommentaare. Kahjuks jääb see rahvuspark aga liiga kaugele ning ühe päevaga mitte kuidagi seda külastada ei saa.
Millstreami saab Karrathast kõige otsemini eramaanteed pidi, mis viib 340 km kaugusel asuvasse Tom Price´i. Teega paralleelselt jookseb ka Austraalia ühele suurimale kaevanduskompaniile Rio Tintole kuuluv raudtee, mille kaudu veetakse Tom Pricest Karratha naaberlinnakese Dampieri sadamatesse rauamaaki.
Ronge olen sõitmas näinud ka töölt koju sõites ja mõnikord on vaguneid isegi rohkem, kui kilomeetri jagu. See on aga kindel, et nende liiprite peal veetakse päevas miljonite Austraalia dollarite väärtuses rauamaaki.
Kooli geograafiatundidest teab vast igaüks, et enamus Austraaliamandrist on kaetud kõrbega. Minu jaoks tähendab kõrb ulatuslikke,sadu võibolla isegi tuhandeid kilomeetreid pikki kõrbealasid. Siin aga sellist sorti kõrbesid nii suures ulatuses vist väga pole. Austraalia kõrbe kohta kasutatakse palju paremat sõna - outback. Siinne kõrb on pigem sadu, tuhandeid kilomeetreid hõlmavad tühermaa, millel kasvavad mõned üksikud kidurad puud, eksisteerib mingisugune küllaltki liigivaene taimestik ja muidugimõista kalpsab ringi tuhandeid kängurusid. Päris kummaline on sõita sadu kilomeetreid mööda maanteed ning pole näha ei ühtki elumaja, küla isegi mitte tanklat. Korralik outback tähendab ka seda, et puudub asfaltkattega tee, liiklemiseks sobivad neljaveolised sõiduvahendid ja kohati võib ette tulla ka päris ekstreemseid sõiduolusid.
Millstreami rahvuspark on kindlasti ühtlasi ka outback. Nagu ikka, mõned pildid, mis peaksid rääkima rohkem, kui minu logisevad laused.
Esimene peatuspaik Millstreamil oli Mount Herbert, mis õnneks ei olnud kõrge ega järsk ja ülesminek polnud sugugi kurnav. Pole ma ju veel sajaprotsendiliselt sama sitke neiu, nagu enne haigeksjäämist :)
Päeva tippsündmuseks oli kindlasti kohtumine ühe suure püütoniga, kes kaljunuki peal arvatavasti päikesekiiri püüdis.
Püütonid siis pole mürgised maod, nemad lihtsalt kägistavad oma saagi. Inimesi nad niisama heast peast ründama ei tule aga siiski oli suhteliselt kõhe teda seal nii lähedalt jälgida. Et Austraalias nähtud loomade nimekirja võin nüüd ühe korralikus suuruses mao ka lisada.
Millstreami rahvusparki võiksid iseloomustada kõige rohkem need suurepärased vaated, kus näeb nii mitmete kilomeetrite kaugusele.
Python Pool
Hetkel looduslikku basseini tekitav kosekene siiski ei voolanud, kuna on ju praegu kuiv hooaeg. Siiski oli pool-is palju vett ning hoolimata jube külmast veest paar last seal isegi ujusid.
Ootused Millstreami suhtes polnud eriti kõrged ning ju siis põhjuseks olid ebapiisavad infomaterjalid antud rahvuspargi kohta. Usun, et piltide põhjal on samuti võimalik järeldada, et tegelikkuses oli park igati külastamist väärt.
laupäev, 1. august 2009
Top Gear Vietnamis
Väike videosoovitus. Leidsin nimelt internetist Top Geari erisaate, kus saatejuhid Vietnamis seikevad. Ja marsuut neil pea sama, nagu oli meil. Suurepärane saade ning päris hea ettekujutuse annab Vietnamist (pole aimugi,kas seda Eestis ka on näidatud).
Esimene saateosa:
http://videos.streetfire.net/video/Top-Gear-Vietnam-Special_208329.htm
Ja viimane lõik:
http://videos.streetfire.net/video/Top-Gear-Vietnam-Special_208399.htm
Kel igav või huvi, soovitan!!
Esimene saateosa:
http://videos.streetfire.net/video/Top-Gear-Vietnam-Special_208329.htm
Ja viimane lõik:
http://videos.streetfire.net/video/Top-Gear-Vietnam-Special_208399.htm
Kel igav või huvi, soovitan!!
neljapäev, 23. juuli 2009
ikka veel haiguse küüsis
Olen veidi üles turgutatud suure suure hunniku kapslite poolt. See annab mulle võimaluse siia veidi kirjutada.
Kogu lugu hakkas pihta eelmisel esmaspäeval (13 päeva tagasi). Jätsin minemata paari toreda eestlase lahkumispeole, kuna ei tundnud ennast hästi. Teisipäeval oli töö juures juba täitsa halb enesetunne ja arvasin, et kannatan päeva lõpuni ning järgmisel päeval ravin end terveks. Õhtul vedasin end toidupoodi, et kraadiklaas soetada (Austraalias saab nimelt toidupoodidest osta vitamiine, külmetusravimeid, valuvaigisteid jne). Kahjuks termomeetri koha peal valitses riiulis tühjus ja kõmpisin koju tagasi, kus töökaaslane Jamie (kes muideks elus ainult ühe korra angiini ja kõrvapõletikku korraga põdenud ja arvas, et sureb ära) päris minult, et mis ma selle teadmisega peale hakkan, mis ma termomeetrilt saan. Ma arvan, et ma siinkohal ei hakka seda põhjendama, miks inimesed end haigena kraadivad. Ülejäänud õhtu möödus teki all värisedes, värisedes, värisedes....
ja järgmisel päeval äktsion pihta hakkaski. Hommikul vedasin end teise poodi, tõin kraadiklaasi, et kohe üks 39-millegagi palavik välja kraadida. Enesetunne oli halvemast halvem ja mõtlesin igaks juhuks lugeda, mis need seagripi sümptomid siis täpsemalt ka on. Kui kuuele sümptomile kuuest sain linnukese kirja panna, hakkasin mõtlema, et peaks igaks juhuks vist ikkagi arsti juurde minema. See ei olnud ka teab mis lihtne protseduur, sest haigla asub linna keskusest 6 km kaugusel. Eestlasest majanaaber mind oma tööajast sinna sõidutas aga selgus, et neil kõik arstid hõivatud kriitilises seisus patsiendiga ja üks 40-kraadine neiu hetkel neid ei huvita. Saatsid mind arstikeskusesse, et seal on lootust kiiremini arsti jutule saada. Arstikeskuses kirjutas nooruke arstitädi mulle Tamiflu tabletid, annuseks 1 tablett päevas. Andis kaasa ka juhised, et järgmisel päeval haiglasse seagripiteste tegema minna. Ei saanud aga raviga kiirelt alustada, sest Tamiflu Karratha apteekidest oli otsa saanud.
Kui järgmise päeva õhtuks väärtusliku gripiravimi kätte sain, olid kõik panused sellele kallile rohule pandud. Endiselt oli palavik kõrge. Ja need meeletud külmavärinad, mis lausa terve keha halvasid.
Laupäeval, viiendal haiguspäeval otsustasin, et ei jää muud üle ja tuleb uuesti end arstile vedada. Ei ole rohust abi, ei taha palavik mitte kuidagi all püsida ja iga päevaga näitas termomeeter üha hullemaid numbreid. Uus arst, kogukas aborigeenist dr. Kabane kinnitas mu kahtlusi, et Tamiflu-d tuleb võtta 2 kapslit päevas, et tast üldse mingit tolku oleks. No nüüd ei saa ju mitte kuidagi muud moodi, kui peab minema paremaks.
Toimus ainult üks edusamm paranemises. Palavik ei tõusnud enam üle 40 kraadi vaid jäi pidama 39-39.5 vahel. Üha rohkem hakkas valu tegema mingi asi rinnakus. Justnimelt mingi asi.
Ja nii möödus pühapäev, esmaspäev, teisipäev - rohtusid võttes, voodis lamades ja ikka väga kehva enesetunde all kannatades. Teisipäeval, kui sai nädal aega kõrge palaviku tekkimisest, tabas mind tõeline koduigatsus ja hirm, et äkki ma ei saagi siin kunagi terveks. Lisaks ka lootusetuse tunne - kuidas on võimalik, et mitte mingeid paranemisemärke ikka veel ei ole. Kõigele lisaks olid ülimalt mures kõik mu kodused, sõbrannad (ja nende elukaaslased) ja kallis tädipoeg Chicagost. Minu juhtum sai teatavaks ka Eesti Välisministeeriumile ning minuga kontakteerus Eesti aukonsul Perthis, Anu Ethel Van Hutte, kes lahkesti enda abi pakkus ja samal ajal oli mulle ka suureks moraalseks toeks.
Kolmapäeval pidin taas arstile minema. Seekord oli doktoriks härra Oyefeso. Rääkisin oma loo ja nõudsin endale raviks antibiootikume. minu juhtumist olid kuulnud erinevad doktorid Ameerikast, Eestist ja Anu Van Hutte sõpradest arstid Perthis, Austraalias ning kõik olid arvamusel, et antibiootikumikuur peaks mu "asja" rinnakus tervendama. Dr. Oyefeso oli antibiootikumidega täiesti nõus ja lisaks käskil iga päev lisaks Tamiflule manustada terve hunniku Panadoli valuvaigistajaid, et palavik enam üldse kõrgeks ei läheks.
Dr. Oyefeso kutsus enda juurde tagasi reedel, et näha, kuidas mul läheb. Muideks kui esimesel korral koosnes arstlik läbivaatus selja-rinnaku kuulamisest, pulsi mõõtmisest ja palaviku määramiset, siis teisel korral piirdus arst ainult pulsi mõõtmisega. Soovis head paranemist ja ega rohkem suurt ei tahtnud rääkidagi. Sain ka teada, et seagrippi mul pole, mida ma ka ei uskund olevat, sest tervel inimesel on seagripp nagu tavaline külmetushaigus, mitte selline palavikuralli, nagu minul oli. Kui küsisin, et mis mu diagnoos siis on, vastas arst, et tema arvab minul olevat kopsupõletiku. Ja toredat päeva!
Ei kopsuröntgenit, vereproove või midagi muud sellist, mida Eestis arstid teeks. Maksin muideks iga arstivisiidi eest meie rahas umbes 900 EEKu. See ei ole ka Austraalias nii väga väike tasu arstikülastuse eest, et oleks oodanud rohkem nõu ja rohkem huvi arstide poolt. Muidugi oli haigena üksi end põetada raske ja arstilkäimine ülimalt kurnav tegevus. Iga kord, kui arstile läksin, kindlustasin palavikualandajatega, et kehatemperatuur oleks võimalikult madal ja komberdamine uimase,jõuetuna ei olnud ükski kord lihtne. ning alati pidin ootama ka vähemalt 35-40 minutit, enne kui arstikabinetti 10ks minutiks pääsesin.
Nüüd ootan augusti lõpus toimuvat kodulendu ja pääsen koduste arstide hoole alla, kellele siis võibolla avaneb võimalus tüsistusi ravima hakata ...:S
Sai väga põhjalik jutt minu haiguskäigust. Oli see poolteist nädalat minu jaoks nagu õudusunenägu-luupainaja. Õnneks läheb nüüd iga päevaga mu enesetunne paremaks ja loodetavasti saan enne antibiootikumide otsasaamist ka täiesti terveks. Enam ma siinseid arste külastada ei soovi.
Ja suured suured suured tänud teile, kes te minu üle nii suurt muret tundsite ning mulle hoolimata hirmus kaugest vahemaast igatipidi abiks olite. :)
Kogu lugu hakkas pihta eelmisel esmaspäeval (13 päeva tagasi). Jätsin minemata paari toreda eestlase lahkumispeole, kuna ei tundnud ennast hästi. Teisipäeval oli töö juures juba täitsa halb enesetunne ja arvasin, et kannatan päeva lõpuni ning järgmisel päeval ravin end terveks. Õhtul vedasin end toidupoodi, et kraadiklaas soetada (Austraalias saab nimelt toidupoodidest osta vitamiine, külmetusravimeid, valuvaigisteid jne). Kahjuks termomeetri koha peal valitses riiulis tühjus ja kõmpisin koju tagasi, kus töökaaslane Jamie (kes muideks elus ainult ühe korra angiini ja kõrvapõletikku korraga põdenud ja arvas, et sureb ära) päris minult, et mis ma selle teadmisega peale hakkan, mis ma termomeetrilt saan. Ma arvan, et ma siinkohal ei hakka seda põhjendama, miks inimesed end haigena kraadivad. Ülejäänud õhtu möödus teki all värisedes, värisedes, värisedes....
ja järgmisel päeval äktsion pihta hakkaski. Hommikul vedasin end teise poodi, tõin kraadiklaasi, et kohe üks 39-millegagi palavik välja kraadida. Enesetunne oli halvemast halvem ja mõtlesin igaks juhuks lugeda, mis need seagripi sümptomid siis täpsemalt ka on. Kui kuuele sümptomile kuuest sain linnukese kirja panna, hakkasin mõtlema, et peaks igaks juhuks vist ikkagi arsti juurde minema. See ei olnud ka teab mis lihtne protseduur, sest haigla asub linna keskusest 6 km kaugusel. Eestlasest majanaaber mind oma tööajast sinna sõidutas aga selgus, et neil kõik arstid hõivatud kriitilises seisus patsiendiga ja üks 40-kraadine neiu hetkel neid ei huvita. Saatsid mind arstikeskusesse, et seal on lootust kiiremini arsti jutule saada. Arstikeskuses kirjutas nooruke arstitädi mulle Tamiflu tabletid, annuseks 1 tablett päevas. Andis kaasa ka juhised, et järgmisel päeval haiglasse seagripiteste tegema minna. Ei saanud aga raviga kiirelt alustada, sest Tamiflu Karratha apteekidest oli otsa saanud.
Kui järgmise päeva õhtuks väärtusliku gripiravimi kätte sain, olid kõik panused sellele kallile rohule pandud. Endiselt oli palavik kõrge. Ja need meeletud külmavärinad, mis lausa terve keha halvasid.
Laupäeval, viiendal haiguspäeval otsustasin, et ei jää muud üle ja tuleb uuesti end arstile vedada. Ei ole rohust abi, ei taha palavik mitte kuidagi all püsida ja iga päevaga näitas termomeeter üha hullemaid numbreid. Uus arst, kogukas aborigeenist dr. Kabane kinnitas mu kahtlusi, et Tamiflu-d tuleb võtta 2 kapslit päevas, et tast üldse mingit tolku oleks. No nüüd ei saa ju mitte kuidagi muud moodi, kui peab minema paremaks.
Toimus ainult üks edusamm paranemises. Palavik ei tõusnud enam üle 40 kraadi vaid jäi pidama 39-39.5 vahel. Üha rohkem hakkas valu tegema mingi asi rinnakus. Justnimelt mingi asi.
Ja nii möödus pühapäev, esmaspäev, teisipäev - rohtusid võttes, voodis lamades ja ikka väga kehva enesetunde all kannatades. Teisipäeval, kui sai nädal aega kõrge palaviku tekkimisest, tabas mind tõeline koduigatsus ja hirm, et äkki ma ei saagi siin kunagi terveks. Lisaks ka lootusetuse tunne - kuidas on võimalik, et mitte mingeid paranemisemärke ikka veel ei ole. Kõigele lisaks olid ülimalt mures kõik mu kodused, sõbrannad (ja nende elukaaslased) ja kallis tädipoeg Chicagost. Minu juhtum sai teatavaks ka Eesti Välisministeeriumile ning minuga kontakteerus Eesti aukonsul Perthis, Anu Ethel Van Hutte, kes lahkesti enda abi pakkus ja samal ajal oli mulle ka suureks moraalseks toeks.
Kolmapäeval pidin taas arstile minema. Seekord oli doktoriks härra Oyefeso. Rääkisin oma loo ja nõudsin endale raviks antibiootikume. minu juhtumist olid kuulnud erinevad doktorid Ameerikast, Eestist ja Anu Van Hutte sõpradest arstid Perthis, Austraalias ning kõik olid arvamusel, et antibiootikumikuur peaks mu "asja" rinnakus tervendama. Dr. Oyefeso oli antibiootikumidega täiesti nõus ja lisaks käskil iga päev lisaks Tamiflule manustada terve hunniku Panadoli valuvaigistajaid, et palavik enam üldse kõrgeks ei läheks.
Dr. Oyefeso kutsus enda juurde tagasi reedel, et näha, kuidas mul läheb. Muideks kui esimesel korral koosnes arstlik läbivaatus selja-rinnaku kuulamisest, pulsi mõõtmisest ja palaviku määramiset, siis teisel korral piirdus arst ainult pulsi mõõtmisega. Soovis head paranemist ja ega rohkem suurt ei tahtnud rääkidagi. Sain ka teada, et seagrippi mul pole, mida ma ka ei uskund olevat, sest tervel inimesel on seagripp nagu tavaline külmetushaigus, mitte selline palavikuralli, nagu minul oli. Kui küsisin, et mis mu diagnoos siis on, vastas arst, et tema arvab minul olevat kopsupõletiku. Ja toredat päeva!
Ei kopsuröntgenit, vereproove või midagi muud sellist, mida Eestis arstid teeks. Maksin muideks iga arstivisiidi eest meie rahas umbes 900 EEKu. See ei ole ka Austraalias nii väga väike tasu arstikülastuse eest, et oleks oodanud rohkem nõu ja rohkem huvi arstide poolt. Muidugi oli haigena üksi end põetada raske ja arstilkäimine ülimalt kurnav tegevus. Iga kord, kui arstile läksin, kindlustasin palavikualandajatega, et kehatemperatuur oleks võimalikult madal ja komberdamine uimase,jõuetuna ei olnud ükski kord lihtne. ning alati pidin ootama ka vähemalt 35-40 minutit, enne kui arstikabinetti 10ks minutiks pääsesin.
Nüüd ootan augusti lõpus toimuvat kodulendu ja pääsen koduste arstide hoole alla, kellele siis võibolla avaneb võimalus tüsistusi ravima hakata ...:S
Sai väga põhjalik jutt minu haiguskäigust. Oli see poolteist nädalat minu jaoks nagu õudusunenägu-luupainaja. Õnneks läheb nüüd iga päevaga mu enesetunne paremaks ja loodetavasti saan enne antibiootikumide otsasaamist ka täiesti terveks. Enam ma siinseid arste külastada ei soovi.
Ja suured suured suured tänud teile, kes te minu üle nii suurt muret tundsite ning mulle hoolimata hirmus kaugest vahemaast igatipidi abiks olite. :)
laupäev, 18. juuli 2009
Flu
Mõtlesin, et kasutan ära hetke, kui Aspirini mõju täies hoos ja kirjutan siia paar rida. Nüüd aga vahin ekraani ja ei tule see jutt üldse kohe mitte. Viimastel päevadel, kui palaviku tipphetkedel rohu mõjumist olen oodanud, on mõtteid, mida siia kirjutada, olnud palju. Kummalisel kombel aga ei meenu mulle need detailselt. Tundub, et ikka suur vahe on, kas palavikku 38 (viimaste päevade madalaim kehatemperatuur) või 40 kraadi.
Viimased neli päeva olen olnud tõsiselt haige. Kohe täitsa-täitsa haige. Juba esmaspäeval tundsin, et enesetunne ei ole nii hea, teisipäev tööl möödus raskelt ning õhtul tundsin, et midagi on korrast ära. Vaevavad mind peavalud, rögisev kurk, külmavärinate, lihasvalud ja muidugi korralikult kõrge palavik. Täna näitas kraadiklaas mulle isegi 40,6-kraadist kehatemperatuuri, mis kusjuures pole mu kõrgeim. Mitmeid aastaid tagasi suutsin ühel korral kraadiklaasist 40,7 C välja pigistada
Kuna terves maailmas väga aktuaalne praegu seagripp, siis kolmapäeval otsustasin, et peab ikkagi arsti vastuvõtule minema. Ei olnud see ka lihtne. Kõigepealt läksin kohalikku haiglasse, kus selgus, et kõik arstid hõivatud, kuna tegelevad kriitilises seisus patsiendiga. Õnneks siiski arsti jutule kohalikus polikliinikus nii umbes tund aega hiljem sain. Kirjutas retsepti rohule, millega erinevaid gripivorme ravitakse. Sain ka saatekirja haiglasse swine flu testideks. Proovid tehtud ja vastuse peaksin lähipäevil teada saama. Vahet pole, mis gripp mind vaevab, tahaks juba mingeidki paranemismärke näha.
Olen oma senise elu jooksul kõrges palavikus olnud oi kui palju kordi. Kogemusi selles valdkonnas mul iseenesest nagu on aga tuleb tunnistada - päris raske on. Ei ole mitte kedagi, kes mind näiteks kasvõi veepudeli täitmisega aitaks. Ka need haigla vahet sõitmised ja apteegi vahet käimised on olnud ülimalt kurnavad.Et kahjuks jah, tuleb olla iseenda põetaja. Ja ka haletseja :D
Kas on nüüd teilgi minust hirmus kahju? :D
Viimased neli päeva olen olnud tõsiselt haige. Kohe täitsa-täitsa haige. Juba esmaspäeval tundsin, et enesetunne ei ole nii hea, teisipäev tööl möödus raskelt ning õhtul tundsin, et midagi on korrast ära. Vaevavad mind peavalud, rögisev kurk, külmavärinate, lihasvalud ja muidugi korralikult kõrge palavik. Täna näitas kraadiklaas mulle isegi 40,6-kraadist kehatemperatuuri, mis kusjuures pole mu kõrgeim. Mitmeid aastaid tagasi suutsin ühel korral kraadiklaasist 40,7 C välja pigistada
Kuna terves maailmas väga aktuaalne praegu seagripp, siis kolmapäeval otsustasin, et peab ikkagi arsti vastuvõtule minema. Ei olnud see ka lihtne. Kõigepealt läksin kohalikku haiglasse, kus selgus, et kõik arstid hõivatud, kuna tegelevad kriitilises seisus patsiendiga. Õnneks siiski arsti jutule kohalikus polikliinikus nii umbes tund aega hiljem sain. Kirjutas retsepti rohule, millega erinevaid gripivorme ravitakse. Sain ka saatekirja haiglasse swine flu testideks. Proovid tehtud ja vastuse peaksin lähipäevil teada saama. Vahet pole, mis gripp mind vaevab, tahaks juba mingeidki paranemismärke näha.
Olen oma senise elu jooksul kõrges palavikus olnud oi kui palju kordi. Kogemusi selles valdkonnas mul iseenesest nagu on aga tuleb tunnistada - päris raske on. Ei ole mitte kedagi, kes mind näiteks kasvõi veepudeli täitmisega aitaks. Ka need haigla vahet sõitmised ja apteegi vahet käimised on olnud ülimalt kurnavad.Et kahjuks jah, tuleb olla iseenda põetaja. Ja ka haletseja :D
Kas on nüüd teilgi minust hirmus kahju? :D
pühapäev, 5. juuli 2009
Thrifty
Tundub nagu aeg siin Karrathas liiguks kiiremini, kui mujal maailmas. Olen juba tervelt neli nädalat siin pesitsenud, nendest kolmel ka usin tööinimene olnud.
Viimase nädala olen ka uues elukohas veetnud. Üürin elumajas tuba, mis on täiesti minu enda päralt. Hetkel elab majas peale minu veel kolm inimest, kuid kuna üks tuba veel tyhi, siis arvatavasti lähipäevil kolib siia veel 1-2 inimest. Üks majanaabritest, Jamie, on ühtlasi ka mu töökaaslane. Eelmiste elanike poolt maha jäetud riiulitäis toiduaineid ning tervelt kaheksa veinipudelit - neid on mul lahkelt tarbida lubatud ja ühe veinipudeliga juba vaikselt olen algust teinud ka :D
Thrifty kolm nädalat on möödunud aga äärmiselt huvitavalt. Minu ametinimetuseks on car detailer, eesti keeli siis...? Car detailereid on meie Thrifty osakonnas hetkel viis: mina, belgia tydruk Tineke, austraallased Jamie, Sharon ning pikalt puhkuselt oma kodumaalt Uus-Meremaalt j6udis tagasi meie lahe supervisor (t66dejuhataja, brigadir) Daniel, kes meid, naissoost töötajaid kõiki sweetie-deks kutsub. :D
Office poole peal tegelevad klientidega austraallane Jen, filipiinlased Karren ning Myra ja kontori juhataja Peter.
Mida siis minusugune blondinka Thrifty garaazis teeb? Nagu eelmises postituses kirjutasin, arvasin enne esimest tööpäeva, et minu päevad hakkavad mööduma ainult autosid pestes. See on küll üks põhitegevusi ja ega mul selle vastu mitte kui midagi pole. Füüsiline koormus on suur ja mu puhkeolekus olnud lihased saavad taas väheke vatti. Survepesuriga pestes tunnen, et biitseps-triitseps teevad t66d ning harjaga küürides annan sutsu koormust südamele :D
Kuna siinne ainuke Thrifty esindus asub lennujaamas, siis on meie töökohustuste jaotus suuresti seatud saabuvate-väljuvate lendude järgi. Õigeaegselt tuleb masinad autoparklasse viia ja sealjuures on supervisoril vaja jälgida, et ka parkimiskohti jaguks. Parklasüsteem on siin lennujaama poolt halvasti korraldatud ning autorendifirmadel kindlaid parklasektsioone pole. Tagastatud autodega on vaja Thrifty depoosse sõita ning tegusaimad päevad on neljapäevad-reeded, kus ainuüksi õhtuste lendude ajal tagastatakse meile 25-30 erinevat masinat. Et kahe- või kolmepeale on vaja need depoosse toimetada ning check in-i juures aitan mina tavaliselt õlitaseme kontrolli, klaasipesuvedeliku lisamise ning tagavararatta ja tööriistade olemasolu ülevaatamisega. Thriftyl on ka oma suur autoparkla, mis depoost paarisaja meetri kaugusel asub ning kuhu viime autod, mis ei mahu ei lennujaama ega depoo enda parklasse. Suur lisaparkla pole mulle veel meeldima hakanud, kuna puudub seal asfalt ning autosid on keerulisem parkida.
Enamus autodel on siin kaevandusvarustus, mis tähendab et sõiduautodel on lisadena tulekustuti, esmaabikarp ning nelivedumasinatel ka kaevanduslipukene, vilkurid, mõnikord helkurid. Enne, kui puhtakspestud autoga garaazist välja võib sõita, tuleb koostada ka raport, kus tuleb märkida konkreetselt, mis lisad autol on ning lisaks üles leida ja raportisse märkida kõik kriimukesed, muhukesed. Rehvirõhku ka ikka kontrollime, kui just parasjagu väga kiire pole.
Nagu juba kirjutasin, siis esimesed tööpäevad olid minu jaoks rasked. Nagu nüüdseks selgunud, siis oli too nädal töine ning raske kõigile.
Kõik neljaveolised (4WD) masinad on manuaalkäigukastiga ja esiti oli vasaku käega käikude vahetamine veidi kummaline ja aegajalt sai kolmanda käigu asemel kogemata esimene käik. Muidugi jälgisin esimestel päevadel (ja tegelikult veel ka praegu) pea iga kord kui depoost välja sõitsin, et kas olen ikka õigel pool teed. Suunatuled-kojamehed ka ju vastupidi ning aegajalt sai suuna asemel hoopis kojamehed tööle pandud. Aga inimene harjub kõigega ja üsna kiiresti veel sealjuures.
Harjusin ma ka erinevate sõidumasinate lühenditega. Kui Daniel palub mul tuua EFMR-i siis ei tooma enam ei ITFMR-i ega 1DMR-i. Need on erinevad kastikad. IMFR on Prado Landcruiser, CCAR üldiselt viieukseline Corolla või Yaris, Camryd ja Aurionid on SCAR-tüüpi ning Corollad ICAR-id.IVARi lühend meeldib mulle enim ning need on on 7-kohalised Taragod. Bussidel, suurematel truckidel ehk veoautodel on veel omakorda lühendeid. Toyotadega siis tegemist.
Populaarsem auto on Prado
Depoo parkla
Camry mu lemmik praeguseks
Need Hiluxid on ma arvan yhed levinumad ja lemmikumad Austraalias.
Huvitavamaid pilte kl6psin l2hiajal kindlasti rohkem :)
Rendiautobusiness on ma arvan ka teilegi suhteliselt huvitav lugeda. Arvan, et Tallinna kõik autorendifirmad pole kokku nii töiseid, kui siinne Karratha osakond, mis muideks peaks olema üks busy-maid Karratha esindusi (Lääne-)Austraalias. Mulle meeldib, et töö on vaheldusrikas, füüsiliselt koormav ja mõnikord ka väga huvitav. On ka kiireid ja stressirohkeid hetki ning üsna raske on kuuel päeval nädalas kell 5 hommikul ärgata. Üldiselt mööduvad tunnid töö juures kiiresti. Kokku töötunde nädalas on siiani tulnud kuskil 55-60 vahel ja kuigi oli plaan, otsustasin, et hetkel siiski lisatööd endale otsima ei hakka. Pärast mõnda lühemat ehk siis 10-tunnist tööpäeva on nii hea teha üks väike jooksuring ja sellest ikka loobuda ei tahaks.
Suurt peale töölkäimise ma siin teha ei olegi jõudnud. Aga mulle meeldib, et taas on mingisugune rutiin ning seljakott täiesti lahti pakitud ja voodi alla ära peidetud. Vabadel pühapäevadel olen natukene siinkandis siiski ringi saanud vaadata, kuid sellest lähemalt edaspidi.
Nüüdseks küll juba tükk aega tagasi aga sai siingi tähistatud veidikene jaanipäeva ning usun, et paljud välismaal elavad eestlased nõustuvad minuga, et just sel ajal tuleb Eesti-igatsus kõige rohkem peale. Olime kamba eestlastega Karrathast umbes 10 km kaugusel asuvas Hearson Cove rannas. Kuna kõigil oli järgmine päev vaja varakult tööpostil olla, siis möödus üritus suhteliselt vaikselt. Tundub, et igas Austraalia suuremas või väiksemas linnas elab rohkem kui üks eestlast. Nii ka siinkandis peaks elama umbes paarkümmend kaasmaalast. Mind hakkab juba huvitama, et kui palju neid eesti noori kodumaale alles jäänud üldse on?
L6petuseks paar pildikest siinsest loodusest, mis on veidi teistsugusem, kui troopilises Queenslandis n2htu.
Ning see tuba, kus ma enam EI ela :)
Viimase nädala olen ka uues elukohas veetnud. Üürin elumajas tuba, mis on täiesti minu enda päralt. Hetkel elab majas peale minu veel kolm inimest, kuid kuna üks tuba veel tyhi, siis arvatavasti lähipäevil kolib siia veel 1-2 inimest. Üks majanaabritest, Jamie, on ühtlasi ka mu töökaaslane. Eelmiste elanike poolt maha jäetud riiulitäis toiduaineid ning tervelt kaheksa veinipudelit - neid on mul lahkelt tarbida lubatud ja ühe veinipudeliga juba vaikselt olen algust teinud ka :D
Thrifty kolm nädalat on möödunud aga äärmiselt huvitavalt. Minu ametinimetuseks on car detailer, eesti keeli siis...? Car detailereid on meie Thrifty osakonnas hetkel viis: mina, belgia tydruk Tineke, austraallased Jamie, Sharon ning pikalt puhkuselt oma kodumaalt Uus-Meremaalt j6udis tagasi meie lahe supervisor (t66dejuhataja, brigadir) Daniel, kes meid, naissoost töötajaid kõiki sweetie-deks kutsub. :D
Office poole peal tegelevad klientidega austraallane Jen, filipiinlased Karren ning Myra ja kontori juhataja Peter.
Mida siis minusugune blondinka Thrifty garaazis teeb? Nagu eelmises postituses kirjutasin, arvasin enne esimest tööpäeva, et minu päevad hakkavad mööduma ainult autosid pestes. See on küll üks põhitegevusi ja ega mul selle vastu mitte kui midagi pole. Füüsiline koormus on suur ja mu puhkeolekus olnud lihased saavad taas väheke vatti. Survepesuriga pestes tunnen, et biitseps-triitseps teevad t66d ning harjaga küürides annan sutsu koormust südamele :D
Kuna siinne ainuke Thrifty esindus asub lennujaamas, siis on meie töökohustuste jaotus suuresti seatud saabuvate-väljuvate lendude järgi. Õigeaegselt tuleb masinad autoparklasse viia ja sealjuures on supervisoril vaja jälgida, et ka parkimiskohti jaguks. Parklasüsteem on siin lennujaama poolt halvasti korraldatud ning autorendifirmadel kindlaid parklasektsioone pole. Tagastatud autodega on vaja Thrifty depoosse sõita ning tegusaimad päevad on neljapäevad-reeded, kus ainuüksi õhtuste lendude ajal tagastatakse meile 25-30 erinevat masinat. Et kahe- või kolmepeale on vaja need depoosse toimetada ning check in-i juures aitan mina tavaliselt õlitaseme kontrolli, klaasipesuvedeliku lisamise ning tagavararatta ja tööriistade olemasolu ülevaatamisega. Thriftyl on ka oma suur autoparkla, mis depoost paarisaja meetri kaugusel asub ning kuhu viime autod, mis ei mahu ei lennujaama ega depoo enda parklasse. Suur lisaparkla pole mulle veel meeldima hakanud, kuna puudub seal asfalt ning autosid on keerulisem parkida.
Enamus autodel on siin kaevandusvarustus, mis tähendab et sõiduautodel on lisadena tulekustuti, esmaabikarp ning nelivedumasinatel ka kaevanduslipukene, vilkurid, mõnikord helkurid. Enne, kui puhtakspestud autoga garaazist välja võib sõita, tuleb koostada ka raport, kus tuleb märkida konkreetselt, mis lisad autol on ning lisaks üles leida ja raportisse märkida kõik kriimukesed, muhukesed. Rehvirõhku ka ikka kontrollime, kui just parasjagu väga kiire pole.
Nagu juba kirjutasin, siis esimesed tööpäevad olid minu jaoks rasked. Nagu nüüdseks selgunud, siis oli too nädal töine ning raske kõigile.
Kõik neljaveolised (4WD) masinad on manuaalkäigukastiga ja esiti oli vasaku käega käikude vahetamine veidi kummaline ja aegajalt sai kolmanda käigu asemel kogemata esimene käik. Muidugi jälgisin esimestel päevadel (ja tegelikult veel ka praegu) pea iga kord kui depoost välja sõitsin, et kas olen ikka õigel pool teed. Suunatuled-kojamehed ka ju vastupidi ning aegajalt sai suuna asemel hoopis kojamehed tööle pandud. Aga inimene harjub kõigega ja üsna kiiresti veel sealjuures.
Harjusin ma ka erinevate sõidumasinate lühenditega. Kui Daniel palub mul tuua EFMR-i siis ei tooma enam ei ITFMR-i ega 1DMR-i. Need on erinevad kastikad. IMFR on Prado Landcruiser, CCAR üldiselt viieukseline Corolla või Yaris, Camryd ja Aurionid on SCAR-tüüpi ning Corollad ICAR-id.IVARi lühend meeldib mulle enim ning need on on 7-kohalised Taragod. Bussidel, suurematel truckidel ehk veoautodel on veel omakorda lühendeid. Toyotadega siis tegemist.
Populaarsem auto on Prado
Depoo parkla
Camry mu lemmik praeguseks
Need Hiluxid on ma arvan yhed levinumad ja lemmikumad Austraalias.
Huvitavamaid pilte kl6psin l2hiajal kindlasti rohkem :)
Rendiautobusiness on ma arvan ka teilegi suhteliselt huvitav lugeda. Arvan, et Tallinna kõik autorendifirmad pole kokku nii töiseid, kui siinne Karratha osakond, mis muideks peaks olema üks busy-maid Karratha esindusi (Lääne-)Austraalias. Mulle meeldib, et töö on vaheldusrikas, füüsiliselt koormav ja mõnikord ka väga huvitav. On ka kiireid ja stressirohkeid hetki ning üsna raske on kuuel päeval nädalas kell 5 hommikul ärgata. Üldiselt mööduvad tunnid töö juures kiiresti. Kokku töötunde nädalas on siiani tulnud kuskil 55-60 vahel ja kuigi oli plaan, otsustasin, et hetkel siiski lisatööd endale otsima ei hakka. Pärast mõnda lühemat ehk siis 10-tunnist tööpäeva on nii hea teha üks väike jooksuring ja sellest ikka loobuda ei tahaks.
Suurt peale töölkäimise ma siin teha ei olegi jõudnud. Aga mulle meeldib, et taas on mingisugune rutiin ning seljakott täiesti lahti pakitud ja voodi alla ära peidetud. Vabadel pühapäevadel olen natukene siinkandis siiski ringi saanud vaadata, kuid sellest lähemalt edaspidi.
Nüüdseks küll juba tükk aega tagasi aga sai siingi tähistatud veidikene jaanipäeva ning usun, et paljud välismaal elavad eestlased nõustuvad minuga, et just sel ajal tuleb Eesti-igatsus kõige rohkem peale. Olime kamba eestlastega Karrathast umbes 10 km kaugusel asuvas Hearson Cove rannas. Kuna kõigil oli järgmine päev vaja varakult tööpostil olla, siis möödus üritus suhteliselt vaikselt. Tundub, et igas Austraalia suuremas või väiksemas linnas elab rohkem kui üks eestlast. Nii ka siinkandis peaks elama umbes paarkümmend kaasmaalast. Mind hakkab juba huvitama, et kui palju neid eesti noori kodumaale alles jäänud üldse on?
L6petuseks paar pildikest siinsest loodusest, mis on veidi teistsugusem, kui troopilises Queenslandis n2htu.
Ning see tuba, kus ma enam EI ela :)
Tellimine:
Postitused (Atom)