Phi Phi

Monroe elegantne looduslik variant – Phi Phi.

Esmalt, kes arvab ära, mis kohaga on siin pildil tegemist?



See on siis Maya Bay – koht, kus filmiti The Beach. Muideks enne filmi polnud see koht üldsegi populaarne ja turiste sinna ei viidud. Vastupidiselt praegusele hetkele, kus rand on paksult rahvast täis ning mootorpaadid tulevad ja lähevad. Jalutasin seal ringi ning üritasin paika ette kujutada inimesteta. Jah tõepoolest, enne The Beachi filmi oli see koht täielik paradiis : )

Maya Bayst veel paar pilti.







Ja see viimane pilt. Seda kohta oskasid näidata kaatrijuhid ning ei tasu siis roppusi siit pildilt välja lugeda eksju. Lihtsalt kaljud sinise vee taustal: )

Bamboo Island





Phi Phi Leh










Phi Phi Don






snorgeldamine









Unustamatu päev Phi Phi saartel tekitas tunde, et tulen Eestisse, võtan oma kallid inimesed ja tulen jalamaid siia tagasi.
Osava fotograafina olen teinud ja lasknud teistel turistidel teha pilte nii, et ei oleks näha neid rahvamasse. Neiu, kes meie ekskursioonil giidiks oli, rääkis, et hetkel siiski madalhooaeg ning detsembrist märtsini on inimesi palju rohkem. Vot mina ei kujuta ette, kuidas kõik need turistid Maya Bay rannale siis ära mahuvad. Hoolimata sellest arvan, et Phi Phi on yks kuramuse vapustav koht!

Krabi

Kui Koh Tao koos Koh Samui ning Koh Phanganiga jäävad Lõuna-Tai rannikust itta, siis Krabi linnakene on hea lähtepunkt avastamaks lääneranniku saari. Juba kaarti silmitsedes on selge, et saartest siin puudus ei tule. Nagu ütleb Lonely Planet: hop till you drop. Avastamist oleks siin raha-ajakülluse korral ma arvan, et isegi kuudeks. Võibolla polegi rahalised ressurssid nii olulised, sest paigapeal pikemalt elades ei kulu Tais üldse palju raha. Ma täpselt ei tea, kas eestlastele ka 30-päeva viisat jagatakse, kuna minu passis on 15-päevane lennujaamast hangitud viisatempel. Igatahes mitmete riikide kodanikele, sealhulgas ka Suurbritannia, on Tai Kuningriik kuu aega viisavaba. Kõikvõimalike ekskursioonide kõrvalt pakuvad siinsed turismibürood ka visa trip-e. See tähendab seda, et korraldatakse regulaarseid bussireise naaberriikidesse Myanmari ja Malaisiasse, et pärast paaritunnist riigikülastust tagasi Taisse naasta, kus taas kuu aega legaalset chillimisaega. Lõpmatuseni seda kindlasti teha ei saa aga arvan, et piisavalt palju :D

Krabi linn pole suur, elab siin umbes 30 000 inimest. Randa Krabis pole, selleks tuleb sõita rolleri, tuk-tuki või paadiga paarkümmend kilomeetrit. Siiani olen kõige rohkem vaimustuses siinsetest jookidest. Aasia toidu fännina on kohalikku tai toitu söödud küll ja enamgi veel. Ei ole veel nuudlitest ja riisist küll saanud, kuigi reisil ju pea 3 nädalat oldud. Aga need shake-d, mida siin tänaval tehakse...oehh. Lemmikuks on mul mango shake – ülimagus, mahlane mango purustatakse sheikeris koos jääga ning lisaks pannakse veel lusikatäis üht ja lusikatäis teist lisandit. Lihtsalt superhää ja maksab umbes 6-7 EEKu : )
Krabi toiduturult on võimalik 10 krooni eest saada maitsvaid nuudli- ja riisiroogi. Süüa saab odavalt ja tõesti, suutäites pole veel pidanud pettuma.
Ja veel - olete te kusagil mujal n2inud nii lahedaid valgusfoore?






Esimesel Krabisse kohalejõudmise päeval sai kohe roller renditud ning esimeks sihtpunktiks Khao Phanom Bencha rahvuspark. Tegemist küllaltki väikese rahvuspargiga, kus mõned kosed ning paar mägirada džunglisse. 800 m võib tunduda lühike maa, kuid mäkke ronides ega ikka ole. Nii pikk rada oligi viewpointini, kust väga palju midagi näha polnud. Kosed olid aga ilusad.







Ja elevantse kohtab Krabi ümbruses ka päris palju : )



Ei saa ju Taist lahkuda külastamata mõnda wat-i ehk templit. Krabi ümbruse muljetavaldavaim tempel on Wat Tham Seua ( Tiger Cave Temple).

Kogu kompleks on küllaltki suur. Põhihoone asub maa peal, kuid üks osa templist 600-meetri kõrguse kalju tipus, kuhu viib täpselt 1237 trepiastet. Meeletu kuumuse ning lagipähe paistva päikesega treppe võtta ei ole teps mitte lihtne. Higistatud sai oi kui palju aga mis teha, kui uudishimu ülemist osa näha ikkagi nii suur : )






Ülevalt avanes võimas vaade ümbrusesse ning suur Buddha ja kella kuju piisavalt erilised veendumaks, et kõva trepitrenn end täiega ära tasus.





Krabist paariküne kilomeetri kaugusel asuvas Ao Nangi randades näeb palju selliseid märke, mis ei lase unustada 2004.aasta katastroofi, kui tsunami tagajärjel hukkus piirkonnas rohkem kui 8000 inimest. Rannaäärsed külad hävisid pea täielikult ning meeletu rahaline kahju nii purustatud majade, kui mittekülastavate turistide näol.




Nüüdseks on vähemalt Krabi piirkond täielikult taastunud. Juba 2005.aastal loodi ka täielik tsunamiseiresüsteem keskusega Bangkokis. Ollakse võimelised tsunami teket avastama vähemalt pool tundi enne selle jõudmist rannikupiirkondadesse ning antud märgid ongi vajalikud evakueerumiseks. Lisaks teatatakse ohust terves riigis televisioonis, raadios ning ohupiirkondades kasutatakse ruuporeid, kus ohusõnumit lastakse ka võõrkeeltes. Loodetavasti on nendest ulatuslikest abin6udest tulevikus kasu.





Ma pole ikka veel oma ahvivaimustusest yle saanud ja kuna templi ymbruses neid palju ringi siblis, sai palju pilte tehtud. Yks teile ka.

Ozzie kaart

Koh Taol sai tasuta wifit kasutatud yhes v2ga lahedas pubis, mis n2htavasti kuulub austraallasele. Yhe seina pealt leidsin Austraalia kaardi. Daintree ja Cairnsi asukohad on osav kunstnik kyll segi ajanud, et kui Cairns oleks 6ige koha peal, siis paar sentimeetrit sisemaal asub Atherton. Brisbane ka m2rgitud ja m6ned cm allpool v6iks kriipsutada Byron Bay ning ysna Brisbane kylje alla j22b Gold Coast. 4 p2eva p2rast maandub mu lennuk Darwinis, kust hetkel oleks plaan suunduda l22neranniku suunda.

Koh Tao

Paradiisisaarekest Koh Taod ei saa ma mitte kuidagi unustada ka seetõttu, et esimest korda reisil olles sain tunda korralikku toidumürgitust. Teine päev saarel möödus seetõttu suhteliselt uimaselt ja tabletirohkelt. Kuigi kaks nädalat oli juba Aasia toitu söödud kõikvõimalikes vähempeenemates ning veel vähempeenemates kohtades, siis kõhuvaluks ja diarröheaks (õigekiri?) piisas kolmest pisikesest banaanist.

Miks ma pean Koh Taod paradiisiks? Etteruttavalt mainin, et tulin paar tundi tagasi Phi Phi saarte ekskursioonilt ja need rannad, saared, mida nägin- unustamatu, uskumatu, fantastiline vaatepilt. Siiski ei saa neid saari kutsuda paradiisiks. Koh Tao võlu seisneb selles, et saar on väike ja põhimõtteliselt on sõiduteed saarel maksimum ehk 10 km ulatuses. Ülejäänud teed on läbitavad ainult neljaveorattalistega või teine variant - water taxiga. Pisikesi sini-sinise veega rannasoppe imeliste kaljude vahel, kus peale sinu mitte kedagi pole – seda saab defineerida rannaparadiisiks ja Koh Taolt selliseid paiku leiab. Ka saare paar suuremat randa on päevasel ajal praktiliselt inimtühjad ja põhjus number üks on kindlasti see, et algas wet season ehk low season ehk turistide suhtes madalhooaeg. Põhjus number kaks, mis ei sõltu hooajast – enamus saart külastavatest turistidest on sukeldumisfanaatikud ja nemad teatavasti veedavad aega rohkem vee all, kui peal. Seega Koh Tao on minu meelest üsna paradiisilähedane. Tahtmise korral võib veeta üsna eraklikku puhkust kuskil rannabungalows, telgis, kaljude peal. Kui tekib huvi kuulda teiste rändurite seiklusi ning jagada muljeid, siis väikest melu külakestest ka leiab.

Tai inimestele on iseloomulik keep smiling- hoiak. Nagu ikka pakutakse tänaval igasugust kaupa ja seda kõike tehakse naeratades ja mitte nii pealetükkivalt. Mis mulle Tais eriti meeldib - enamus kohtades siseruumidesse minnes võetakse jalanõud jalast. Koh Taol isegi suurde toidupoodi, apteeki, rääkimata pubisse minemisest – papud enne jalast, kui kaupa tegema hakkad. : )





Koh Taolt mandrile pääsemiseks sai taaskord kasutatud öist laeva Surat Thanisse, kust kohe edasi uude sihtpunkti Krabisse.

Koh Tao

2 tundi lennusõitu, tunnike bussisõitu, 8 tundi rongisõitu, 6 tundi paadisõitu (kaks viimast sai suhtliselt maha magatud) ja siin ma nüüd olengi - Koh Tao. Paradiis. Ausalt. Esimene soojamaakoht, kuhu võikski elama jääda. Pisi-pisikene saar (21 ruutkilomeetrit) mis tuntud sukeldujate lemmikpaik, kuna siinne veealune maailm üks ilusaimaid, mis üldse olla saab.






P.S. Keskmisel pildil see hele laiguke..kui pildil klõpsata, siis näeb ka, et see seal mina :D

Hanoi, Bangkok

„ Hello! What are you searching? Do you want some marijuana? „

„eeem...no!“

„Or postcards? I have postcards...“


Selline vestlus oli mul Hanoi tänaval suvalise vastutuleva tüübiga. Tegelikult pakuti juba Ho Chi Minhi kesklinna jõudes esimese 10 minuti jooksul kahe „lahke“ kohaliku poolt marihuaanat. Hanois tegi loo kentsakaks see, et korraga pakuti nii narkootikume kui postkaarte.

Hanoi oli sama meeletu liiklusega, kui Ho Chi Minhgi. Jõudsime linna poole viie paiku õhtul ning low-budgeti hoidmise eesmärgil oli vastu võetud otsus magada viimane öö Hanoi lennujaamas, kuna lend Bangkoki oli niikuinii varahommikune.

Ka Hanois oli näha palju turiste ja tundubki, et Põhja-Vietnami külastatakse palju rohkem. Aga jah, kui poleks püha raamatut Lonel Planetit, oleks Vietnamis ringirändamine päris raske. Ei mingeid brozüüre ega tutvustavaid voldikuid.

Kesklinnast lennujaama saamine oli omaette ooper. Kõigepealt sai suhteliselt suvalise tänava ääres kaks tundi oodatud lennujaama viivat ekspressbussi. Nimelt seisis see seal, kui Halong Bay bussilt sai maha tuldud. Pileteid müüv naine väitis, et bussid väljuvad samast kohast igal täistunnil põhimõtteliselt öö läbi. Sai vähemalt kolm korda üle küsitud, kuna inglise keele oskus polnud tal kõige parem. Igatahes kesklinna tiirult tagasi tulles sai oodatud ning mida ei tulnud ega tulnud, oli buss. Okei, pole midagi – Lonely Planetis kirjas, et lennujaama saab ka linnaliinibussiga. Tähendas, tuli leida sõiduvariant bussijaama, kust liin number 17 läheb kindlasti lennujaama. Rolleritaksoga sai taas hinda kaubeldud - ei saanud Hanoistki ära ühe rollerisõiduta. Bussijaamas sai jälle oodatud pea tund aega, enne kui selgus, et viimane buss just enne meie kohalejõudmist oli läinud. Ei jäänud ikka kuramus muud üle, kui võtta kallis takso.
Lennujaam välimuselt üsna uus ja uhke. Päris huvitav oli jälgida, kuidas ühes nurgakeses kolm rotti üksteist taga ajavad ja mängivad. Täitsa hilisel kellaajal, kui ma ühte tühja kohvikusse olin end arvutiga filme vaatama sättinud, sai taas nähtud paari rotti ringi silkamas. Üsna skeeriks läks asi, kui mingi trobikond otsustas lae all tagaajamismänge korraldada.
See rott siin aga Hanoi kesklinnast. Pani mööda puid, nagu polekski tegemist põrandaaluse närilisega.


Bangkoki lennukis istus minu kõrval üks ütlemata muhe prantslasest pensionär Dominique, kes Hanois oma sõpra külastamas ning paari päeva pärast Pariisi tagasi lendamas oli. Teadis ta umbes viit inglisekeelset sõna aga kõik jutud saime siiski räägitud. Lennukis jagati maandumiskaarte (Aasiamaadele suhteliselt iseloomulik), kuhu vaja kirja panna erinevaid isikuandmeid nagu näiteks nimi, vanus, passi nr, hotell, järgmine sihtkoht. Seda ning ka tervisekaarti aitasin siis Dominiquel täita. Selline küsimus nagu, et kas oled varem viibinud Taimaal. Sai tehtud paberile nii kuupäevalisi, kui aastaaegadega skeeme, kuid kahjuks ei saanud Dominique aru, mida teada tahan. Lõpuks küsisin ta passi ja ohtrate templite seast leidsin lõpuks ühe Tai oma. Aastase sissetuleku küsimus oli veel üks pähkel, Dominique arvas nimelt, et palju ta lennupileti eest maksnud oli :D Paberid me lõpuks täidetud saime ning veidi veel Doninique mulle oma elust midagi jutustas aga kahjuks ei saanud enam kõike sõna-sõnalt aru : )
Bangkokki jõudes oli tunne, nagu oleks metsast tsivilisatsiooni rüppe jõudnud. Palju mitteasiaate, palju autosid, palju pilvelõhkujaid ja suhteliselt puhtad tänavad. Kui esialgne reisikava nägi ette, et Bangkokiga tutvume terve päeva, et öörongiga lõuna poole sõita, siis tekkis lennukis mõte suurlinnast hoopis ruttu minema pageda. Väsitav seljakottidega rändamine Hanoi tänavatel ning öö lennujaamas olid plaanide muutumise põhjuseks. Ja ausalt öeldes, on suurlinnu nähtud nii mitmeidki, et poolepäevane Bangkoki külastus reisile midagi väga juurde poleks andnud.

Igatahes Tai kiirvisiit võib alata!