Hanoi, Bangkok

„ Hello! What are you searching? Do you want some marijuana? „

„eeem...no!“

„Or postcards? I have postcards...“


Selline vestlus oli mul Hanoi tänaval suvalise vastutuleva tüübiga. Tegelikult pakuti juba Ho Chi Minhi kesklinna jõudes esimese 10 minuti jooksul kahe „lahke“ kohaliku poolt marihuaanat. Hanois tegi loo kentsakaks see, et korraga pakuti nii narkootikume kui postkaarte.

Hanoi oli sama meeletu liiklusega, kui Ho Chi Minhgi. Jõudsime linna poole viie paiku õhtul ning low-budgeti hoidmise eesmärgil oli vastu võetud otsus magada viimane öö Hanoi lennujaamas, kuna lend Bangkoki oli niikuinii varahommikune.

Ka Hanois oli näha palju turiste ja tundubki, et Põhja-Vietnami külastatakse palju rohkem. Aga jah, kui poleks püha raamatut Lonel Planetit, oleks Vietnamis ringirändamine päris raske. Ei mingeid brozüüre ega tutvustavaid voldikuid.

Kesklinnast lennujaama saamine oli omaette ooper. Kõigepealt sai suhteliselt suvalise tänava ääres kaks tundi oodatud lennujaama viivat ekspressbussi. Nimelt seisis see seal, kui Halong Bay bussilt sai maha tuldud. Pileteid müüv naine väitis, et bussid väljuvad samast kohast igal täistunnil põhimõtteliselt öö läbi. Sai vähemalt kolm korda üle küsitud, kuna inglise keele oskus polnud tal kõige parem. Igatahes kesklinna tiirult tagasi tulles sai oodatud ning mida ei tulnud ega tulnud, oli buss. Okei, pole midagi – Lonely Planetis kirjas, et lennujaama saab ka linnaliinibussiga. Tähendas, tuli leida sõiduvariant bussijaama, kust liin number 17 läheb kindlasti lennujaama. Rolleritaksoga sai taas hinda kaubeldud - ei saanud Hanoistki ära ühe rollerisõiduta. Bussijaamas sai jälle oodatud pea tund aega, enne kui selgus, et viimane buss just enne meie kohalejõudmist oli läinud. Ei jäänud ikka kuramus muud üle, kui võtta kallis takso.
Lennujaam välimuselt üsna uus ja uhke. Päris huvitav oli jälgida, kuidas ühes nurgakeses kolm rotti üksteist taga ajavad ja mängivad. Täitsa hilisel kellaajal, kui ma ühte tühja kohvikusse olin end arvutiga filme vaatama sättinud, sai taas nähtud paari rotti ringi silkamas. Üsna skeeriks läks asi, kui mingi trobikond otsustas lae all tagaajamismänge korraldada.
See rott siin aga Hanoi kesklinnast. Pani mööda puid, nagu polekski tegemist põrandaaluse närilisega.


Bangkoki lennukis istus minu kõrval üks ütlemata muhe prantslasest pensionär Dominique, kes Hanois oma sõpra külastamas ning paari päeva pärast Pariisi tagasi lendamas oli. Teadis ta umbes viit inglisekeelset sõna aga kõik jutud saime siiski räägitud. Lennukis jagati maandumiskaarte (Aasiamaadele suhteliselt iseloomulik), kuhu vaja kirja panna erinevaid isikuandmeid nagu näiteks nimi, vanus, passi nr, hotell, järgmine sihtkoht. Seda ning ka tervisekaarti aitasin siis Dominiquel täita. Selline küsimus nagu, et kas oled varem viibinud Taimaal. Sai tehtud paberile nii kuupäevalisi, kui aastaaegadega skeeme, kuid kahjuks ei saanud Dominique aru, mida teada tahan. Lõpuks küsisin ta passi ja ohtrate templite seast leidsin lõpuks ühe Tai oma. Aastase sissetuleku küsimus oli veel üks pähkel, Dominique arvas nimelt, et palju ta lennupileti eest maksnud oli :D Paberid me lõpuks täidetud saime ning veidi veel Doninique mulle oma elust midagi jutustas aga kahjuks ei saanud enam kõike sõna-sõnalt aru : )
Bangkokki jõudes oli tunne, nagu oleks metsast tsivilisatsiooni rüppe jõudnud. Palju mitteasiaate, palju autosid, palju pilvelõhkujaid ja suhteliselt puhtad tänavad. Kui esialgne reisikava nägi ette, et Bangkokiga tutvume terve päeva, et öörongiga lõuna poole sõita, siis tekkis lennukis mõte suurlinnast hoopis ruttu minema pageda. Väsitav seljakottidega rändamine Hanoi tänavatel ning öö lennujaamas olid plaanide muutumise põhjuseks. Ja ausalt öeldes, on suurlinnu nähtud nii mitmeidki, et poolepäevane Bangkoki külastus reisile midagi väga juurde poleks andnud.

Igatahes Tai kiirvisiit võib alata!