kolmapäev, 30. märts 2011

Tere tulemast Whanga Lodge’i!

Sa ei ole käinud working holiday viisaga Austraalias ja/või Uus-Meremaal, kui sa pole elanud vähemalt üht ööpäeva hostelis. Seetõttu mõtlesingi teile tutvustada hostelit, kus hetkel viibime.

Ütlen kohe alguses ära, et tegelikult on seda väga hea tutvustada, sest see näeb päris okei välja ning ei meenuta eriti tüüpilisi farmitööd pakkuvaid hosteleid. Esiteks on majutuskoht üsna pisike (nagu juba mainisin ühes postituses, on tavaline elumaja ümber ehitatud hosteliks) ja teiseks ei ela hetkel siin ka nii palju inimesi, kui ära mahuks. Kokku on meid 10 päkkpäkkerit (tavalistes hostelides elab paar-kolmkümmend või enamgi inimest): kolm eestlast (ahjaa, olen vist unustanud mainida, et eelmisel neljapäeval saabus siia Tartu tüdruk Kerttu), kolm sakslast, kaks britti ja kaks Tšehhist pärit inimest. Võrreldes Austraalia farmitööd pakkuvate hostelide eluga, viibivad inimesed siin, Uus-Meremaal vähem ühe koha peal. Homme läheb minema sakslane Peter, esmaspäeval lahkus šoti tüdruk Linsay, pühapäeval tšehh Lucas ja...ja järgmisel pühapäeval lahkub eestlanna Lagle! Aga olgu, naaseme teema juurde tagasi. Hostel siis.

Õuest näeb koht välja selline:



Me asume pisikeses külas Whangateaus. Ma isegi ei oska pakkuda, kui palju siin inimesi võiks elada, sest see on tõsiselt pisike koht, kuid samas asub lähedal palju sarnaseid külasid ning väikelinnu. Näiteks 3000 elanikuga Warkworth on umbes 15 km ja umbes 500 elanikuga Matakana (seal kohvikud ja restoranid, kus nädalavahetustel ka tööd võib saada) 7-8 km kaugusel. Meil ei ole siin Whangateaus poodi aga see-eest on üle tee baar, mis avatud neljapäevast laupäevani ning kuhu me juba ka jõudnud oleme.
Üle tee asub meil ka veepiir ehk oleme täitsa vee ääres : )



Ujumiseks sobilikum rand asub küll mõned kilomeetrid eemal. Kuna asume väikese lahesopikese ääres, on võimalik üle lahe umbes tunnikese vaheldumisi vees kõndides ja ujudes jõuda imeilusate vaadetega valge liivaga surfiranda. Esmaspäeval me siin viiekesi ka selle tripi ette võtsime. Ujumise osa selles minimatkas oli üsna raske, sest parasjagu algas mõõn ning see oli võrreldav tugeva jõevooluga. Aga saime kõik ilusasti hakkama ning vaba päeva õhtupoolik sai ka kenasti ära sisustatud. Rand, Omaha Beach, oli seda pingutust väärt.

Meie, eesti tüdrukud, oleme toas kolmekesi, kuigi voodikohti on siin viis. Kuna tuba on pisike ja kappe meil pole, siis vabandame väga segaduse pärast.




Minu voodikene ja asjakesed ja segadus.



Kokku ongi siin majas kolm tuba pluss hostelit majandava Ray tuba. Hoovis on veel üks lisamaja ja arvan, et kokku on siin voodikohti umbes 16-18.

Meie ühiskasutatav köök (mis pilditegemise ajaks on õnneks ära koristatud).



Elutuba, kus saab raamaturiiulist endale lugemiseks raamatut valida või telekast filme ja seepe vahtida.



Veranda, mis kasutusel suitsetamisenurgana ja kus õhtuti tavaliselt istutakse. Pange tähele massaažitooli. See on täiesti töökorras, vuriseb-suriseb-kõditab ja mis kõige imelikum – selle eest ei pea midagi maksma!



Pesupesemisenurgake. Pesumasina eest peab maksma 2 dollarit,kuivati eest 1 dollari ja pesupulbri eest 50 senti.



Arvutituba. Majas on ka wifi ja interneti eest peab siin maksma Mb-de kasutamise eest. 50 megabaiti maksab 5 taala ning see kulub väga kiiresti..



Majas on kaks vetsu ja üks dush ning nende ruumide uksed on kenasti mummuliseks võõbatud.



Selline oli kiire ülevaade Whanga Lodge'st. Üüri maksame me 147 dollarit nädalas (täpset kurssi ma ei tea aga umbes 1250 EEKi, 80 eurot).
Tavaliselt on hostelid koledamad ja mustemad kui Whanga Lodge. Ütlen ka seda, et pildid on tehtud töölt tulles ning kõik ühiskasutatavad ruumid on viimased minutid puhtad ja kenad. Ainus tõeliselt korralik ja kogu aeg puhas hostel, kus olen viibinud, oli Austraalias Cairnsi linnas. Samas soovitan otsida siit blogist 2009.aasta juunikuu postitustes Karratha postitusi, kus on pilt hostelitoast, milles elasin kogunisti kolm nädalat. Seal oli mu tuba nii õudne ja räpane ning ega ühiskasutatavad ruumidki paremad olnud. Tavaliselt elabki hostelites rohkem inimesi ühes toas, Austraalias Darwinis ääbisin nädala jagu öid 12-inimese toas ja Karratha päkkeris jagasime tuba kuuekesi.
Minule isiklikult selline hosteli kommuunielu üldse ei sobi. On küll tore, et alati on võimalik paljude inimestega suhelda ning vältida igavust. Mis mulle ei meeldi, on see, et alati ei õnnestu magama jääda rahus ja vaikuses ning tubades pole omi asju kuhugi panna. Seljakott on võrreldes kohvriga väga ebamugav koht oma tavaari hoidmiseks. Olen toas oma voodi kõrvale nurgakesse maha laotanud rannarätiku ja hoian riidekesi selle peal, kuid tegelikult igatsen riidepuid, riiuleid ja kappi. Kõige jubedamad on tavaliselt tegelikult hostelite köögipooled – potid ja pannid räpased, külmkappides ruumipuudus, õhtusel ajal soovivad kõik korraga süüa teha ning siis eriti suur segadus ümberringi jne. Ja muidugi segatoad! Norskav mees sinu alumisel naril on õudusunenägu - uskuge mind!

Aga ega midagi hullu ka pole. Peaasi, et work hostelis viibimine on asja eest, ehk õnnestub raha säästa ning ei pea ühe koha peal viibima mitmeid kuid.

Nüüd tuleb aga edasiseks mulle jõudu ning jaksu soovida ja pöialt hoida.
Kuna minu aeg siin Uus-Meremaal on niivõrd piiratud, siis ei raatsi seda enam Põhjasaarele ja eelkõige peamiselt töö ootamisele kulutada. Lootsin teha kõvasti tööd ja kuigi Ray lubab, et järgmiseks nädalaks seda ka jagub, siis ei hakka tema uskumisega oma aega siin raiskama. Kuna tunnitasu on madal ning tööpäevad lühikesed, on hetkel peamiseks eesmärgiks siin oldud aja jooksul kulutatud raha tagasi teenida.

Esmaspäeva varahommikuks on mul lennupilet Lõunasaarele Queenstowni ning siit lahkun tõenäoliselt pühapäeva õhtul. Mis teeb seljakotireisija, kui ta tahab hirmsasti edasi liikuda aga samas rahalised ressursid on nii kuradima kidurad? Kui tööd jagub, siis ta teeb tööd aga kui tööga on täbarad lood, siis tuleb edasi liikuda. Ja kui pole enam jäänud aega, et reisiraha teenimiseks tööd teha, tuleb hakkama selle piskuga ja lihtsalt leida viise, kuidas võimalikult odavalt võimalikult palju näha. See on ka minu mission (loodetavasti) possible kaheks viimaseks nädalaks siin, Uus-Meremaal.

pühapäev, 27. märts 2011

Fruit-picking businessist

Minu vinge masterplan 2-3 nädalaga farmitööga pappi kokku ajada, et oleks hea Lõunasaarel ringi trippida, tundub lörri minevat. Oleme siin, Whangateaus olnud juba 8 päeva ning kuigi lubati meile 5-6 tööpäeva nädalas, siis hetkel oleme viinamarju korjanud kõigest 2 päeva. Eile, laupäeval, õnnestus mul 4 tundi töötada ka ühes restoranis kitchen handi ehk nõudepesijana (see restoranikogemus oli väga hea ning üritan sellest kunagi ka kirjutada).

Põhimõtteliselt sai sel nädalal teenitud ainult üüriraha, et kuludega olen enamvähem nullis, kuid töötegemise eesmärk on ju siiski plussi jääda. Kui hosteliomanik, Ray neljapäeval lubas meile, et tuleval esmaspäeval on kindlasti viinamarjade korjamine, siis täna, pühapäeval teatas ta, et kindlasti hakkab korjamine teisipäeval. Nimelt lubas ilmaennustus reedeks ja laupäevaks vihma ja teadsime juba neljapäeval, et enne esmaspäeva korjamist ei ole. Kuigi esmamulje Rayst oli ülisuperlaheägetore ja kõike muud ka veel, siis nüüd ta enam nii sümpaatne ei tundu. Näiteks lubas ta mulle tööd restoranis ka reede õhtul. Ootasin poolteist tundi tööleminemist, kuid ei olnud Rayst kippu ega kõppu (tema ülesandeks on nimelt meid alati tööle viia, transport on üürihinna sees). Kui ta lõpuks saabus, siis talle meenus antud lubadus ja ütles, et vihma tõttu ei ole restoranikülastajaid palju ning ka mind pole vaja. Tundus veider, et miks siis mulle teada ei andnud ja miks ma teda ootasin. Ka täna olin ma kindel, et homset tööpäeva ei toimu. Nimelt on meie üürihinna sees ka transport Warkworthis asuvasse suurde toidu supermarketisse paaril korral nädalas ning enne tänast toidushopingutuuri tuletas ta meile meelde, et me kindlasti üüriraha pangaautomaadist välja võtaks (tasuda saab talle siis ainult sularahas ning meie kodukülakeses sularahaautomaati pole). Kui üürirahad kokku korjatud, vahepeal mitu tundi ära oldud ja pubis õlut joodud ning õhtul kl 19 ajal teatades, et tööd järgmisel päeval pole, siis ei teki väga usaldust sellise inimese suhtes. Kuid, nii need asjad farmibusinessi ju käivad.

Kes näiteks Austraalias farmitööd teinud, siis kindlasti on tuttav selline jutt. Staaži mul fruit picking - businessis on küll ja küll ning tean väga hästi, et vihma kinni hoida ei saa. Kui ilm on kehv, siis farmer põllule, põõsaste vahele, puude otsa ronima jne ei lähe. Kuid vassimine mulle ei meeldi. Hostelis teistega rääkides on selgunud, et kõikidele saabujatele on Ray lubanud, et järgmine nädal tuleb busy busy nädal. Lubadusteks aga see jäänud ning päris mitu inimest juba lahkumas. Aga eks see ole ka Ray töö – tagada meie hostelis viibimine võimalikult kaua. Kuigi hetkel peaks olema viinamarjade korjamise põhihooaeg, siis ei oskagi öelda, kas meie töötus on põhjustatud ainult halvast ilmast või pole praegu põhi-fruit picking season siin regioonis. Ray aga lubas, et järgmine nädal on kindlasti kiire nädal ja kuna üür sai ju ka ära makstud, tuleb loota, et see jutt tõele vastab. Ei ole lihtne, kui pangakontol tühjus haigutab ning aeg jalaga tagumikku lööb... Ei ole : )

Tööd pole me küll teinud, kuid ei saa öelda, et elu seisma oleks jäänud. Meie hostelis elavad täitsa toredad inimesed ning nendega läbisaamine hea. Lisaks üritan ma ka koolitöid teha, kuid see on vägagi raske – esiteks on ennast teises maailma otsas ülimalt raske käsile võtta ja asjaga tegelema hakata ning teiseks on interneti kasutamine kallis ja keeruline materjale otsida. Et kes isegi plaanib kunagi tulevikus kaugõpet teostada eriti kaugelt maalt, hoiatan ette – kuramuse raske on ikka!

Mille üle aga võin veidi uhkust tunda on see, et lõpetasin selle, juba paar-kolm nädalat kestnud logelemisperioodi ning hakkasin taas trenni tegema. Aasias küll korvasid pikad jalutuskäigud ja džunglis turnimised trennitegemist, kuid Uus-Meremaal olles on ikka igasugu ettekäändeid leitud, miks mitte trenni teha. Esimest korda jooksmas käisin juba Julia juures elades, kuid olen ka siin paar korda jooksnud ning ühe korra rattaga ringi sõitnud. Pika trennipausi tegemine ei ole üldse hea mõte ning hetkel on need 50-minutilised tiirud künklikul maastikul suht hing nööriga kaelas – jooksmised, kuid trennijärgne tunne on sama oiii kui hea-tunne ikkagi!! : )

Selline elu mul siinpool maakera...

Minu telefon ja arvuti tekitasid hommikul parajalt segadust ning kuna teie seal Eestis lähete üle suveajale, tõusin ka mina voodist tund aega varem üles, et siin tervet päeva maha ei magaks. Hetkel on meie ajavahe 10 tundi minu kasuks, kuid arvatavasti läheb Uus-Meremaa järgmisel nädalavahetusel üle TALVEajale ning siis taastub 11-tunnine ajavahe (ikkagi minu kasuks, mul aeg ees..või on see hoopis minu kahjuks...)

reede, 25. märts 2011

Pildikesi viinamarjabusinessist

Juttu selles postituses pole, kõigest paar pilti viinamarjaväljadelt.

Esimese päeva esimene vineyard. Ei ole just kõige kehvem vaade...



... ja sellised need kobarad siis välja näevad:







Ega muud ei olegi lisada kui, et viinamarjad otse põõsast korjatuna maitsevad kuradima hästi ning ei saa öelda, et nendest valmistatud veingi halvasti mekkinud oleks. :)

kolmapäev, 23. märts 2011

Paar sõna meie tripist Juliaga Wellingtonist Aucklandi suunas.
Wellingtoni jõudsime teisipäeva päeval ning esmalt otsisime paar tundi endale ööbimist. Julia on kohaliku, Uus-Meremaa rõivabrändi müügi-ostujuht (vot ei jäänud brändi nimi meelde..) ning tema erinevalt meist oli tööreisil – ülesandeks tutvustada rõivapoe omanikele suvekollektsiooni. Kuna Julia kutse tema tööreisiga ühineda oli ülimalt ahvatlev, ostsimegi lennupiletid Wellingtoni. Piletid Julia lennule Napieri olid 3 korda kallimad ja seetõttu lendasimegi päev pärast Julia väljalendu Wellingtoni, et seal temaga koos maismaad mööda tagasi Aucklandi trippida. Nagu komandeeringute puhul ikka, maksis Julia firma kinni tema rendiauto ja bensiinikulu, hotellitoad ning teatud summa ulatuses söögiarveid. Meie jaoks olid kulutused ülimalt minimaalsed – ostma pidime ainult süüa-juua, kuid mis seal salata - mitmel korral saime söödud ka Julia firma arvelt.
Ma ei tea, kust olin võtnud teadmise, et Wellington ei ole väga vaatamisväärne linn. Igatahes eksisin ning mul on ülimalt kahju, et mul on Uus-Meremaa aega nii vähe jäänud ja pole võimalust Wellingtoni tagasi minemiseks. Esiteks on linn täpselt minu masti linn – rajatuna mäenõlvade ning mere vahele, saab nii mitmetes kohtades nautida nii superilusaid vaateid linnale, kui ümbritsevale loodusele. Lisaks on Wellingtonis Uus-Meremaa kõige suurem ja mitmekülgseim Te Papa muuseum. Kahjuks ei olnud meil seal aega kõigega tutvumiseks, sest meie vaba aeg oli reguleeritud Julia tööalaste kohtumiste järgi ning kuna viimane Wellingtoni kohtumine oli tal läbi saanud, pidime edasi sõitma järgmisse linna. Uhkete panoraamvaadete nautimine ei õnnestunud eriti uduse ja vihmase hommiku tõttu, kuid see-eest oli vägagi muljetavaldav vaade lennukist, kui olime Wellingtoni maandumas. Igatahes, kui kellelgi peaks olema plaan Uus-Meremaad külastada, siis Wellingtoni soovitan!
Wellingtonist sõitsime edasi pisikesse linna Whanganuisse ning sealt omakorda New Plymouthi. Viimases linnas sõin kusjuures esimest korda elus fish and chipse. See roog koosneb rasvastest friikartulitest ja mitte vähemrasvasemast taignas praetud/friteeritud kalafileest ning minu arusaama järgi on see toit vägagi au sees nii Suurbritannias kui endistes kolooniates Austraalias ja Uus-Meremaal (umbes nagu meil jõuludeaegne kartul-verivorstid-hapukapsas kombinatsioon). Ei Šotimaal, Londoni reisidel ega Austraalias tulnud pähe, et võiks fish and chipse proovida, kuid juba esimestel päevadel siin, Uus-Meremaal mõtlesin, et pean ikka teada saama, miks see toit nii popp on (vaikselt lisan ka,et ega eriliselt head toiduelamust ma sealt ei saanud ja mu ema tehtud praekala maitseb kordades paremini :-).
New Plymouthist sõitsime läbi päris mitme rahvuspargi ning omapäraste väikelinnade tagasi Aucklandi. Meie reis kestis kahjuks ainult 3 päeva. Plaanis oli küll olla pikemalt ning teha ka Julia marsuudist üks kõrvalepõige Rotorua rahvusparki, kuid kahjuks ei saanud Julia boss temata hakkama ning pidime reisi planeeritust varem pooleli jätma. ..
Tagasi Julia ja Richie koju jõudes hakkasime edasiliikumise plaane pidama, sest heade inimeste külalislahkust oli juba piisavalt pikalt ära kasutatud. Numbrid meie pangakontodel kinnitasid seda, et kiiresti oleks vaja leida mingisugune töö. Meie äraoleku jooksul oli internetti pandud erinevaid puuviljakorjamist pakkuvaid töökuulutusi ning pärast mitmeid telefonikõnesid oli meil lausa valikuvõimalus, kuhu minna - valisime Warkworthi. See on pisikene, 3000 elanikuga linnakene Aucklandist 90 km põhja suunas, kus meile lubati tööd viinamarjakorjajatena erinevates veiniistandustes, Tegelikkuses oleme Warkworthist paarikümne kilomeetri kaugusel tunduvalt pisemas külas. Elame Whanga Lodges (küla nimi peaks olema Whanganoui aga arvan, et hetkel eksin kirjapildiga. Koht on nii pisike, et ei ole seda isegi minu Lonely Planeti kaartide peal). Hostel on rajatud tavalisse ühekorruselisse elamusse. Võrreldes varasemate kogemustega on see minu jaoks väga pisikene, hetkel elab siin peale omaniku ainult 8 tööd teha soovivat noort inimest. Loodetavasti läheb nii, nagu hosteliomanik meie lubas ja õnnestub paari nädala jooksul teha tööd ja teenida raha, et oleks võimalik ka Lõunasaarel veidi ringi vaadata. : )

Toredat kevade algust teile ja sügise algust meile! : )

reede, 18. märts 2011

Christchurchi maavärinast..

Paar päeva tagasi otsisin odavaid lennupileteid Lõunasaarele, sest on see ju nö magusaim piirkond Uus-Meremaal. Kõige soodsamad diilid leidsin Christchurchi ning sinnalendamise kuupäevaks oleks olnud 19.märts. Kahjuks aga laideti minu mõte koduste poolt maha ning Katugi veidi kartis Christchurchi ja uut võimalikku maavärinat.
Hakkasin siis internetist tõendusmaterjali otsima selle kohta, et uut maavärinat ei kinnita mitte seismoloogid, vaid on see rohkem taeva- ja maamärkide jälgijate arvamus.

Leidsin suurima ajalehe New Zealand Heraldsi internetilehekülje (http://www.nzherald.co.nz/christchurch-earthquake/news/headlines.cfm?c_id=1502981), kus kajastatakse kõiki uudiseid maavärina tagajärgede likvideerimise ning ohvrite kohta. Lähedaste rahustamiseks vajalike faktide asemel süvenesin hoopis lehekülje sellele osale, kus mälestatakse inimesi, kes 22.veebruari maavärinas surma said. Paljude ohvrite nimede juurde on lisatud pildid, millega oma eluajal tegelesid ja kuskohas maavärina hetkel olid.
Näiteks oli seal lugu 27-aastasest mehest, kes õppis Christchurchis meditsiiniõeks ning kelle viimane kõne oli Hiinas elavale isale: "Isa, ma olen suremas". Maavärina hetkel sõitis linnaliinibussiga äärelinnast keskusesse 14-aastane Jayden, kes oleks järgmisel päeval saanud 15-aastaseks. Vanemate arvates läks poiss linna omale sünnipäevakingituseks uut jalgratast valima. Viiekuune pisipõnn magas oma voodis rahulikku und, kui tema koduseinad ta peale varisesid. 22-aastane Iraani seljakotireisijat Gabi Ingelit nähti viimati oma sõbraga hostelist välja kirjutamas. Poisid olid läbinud Iraani sõjaväe ning tulnud laia maailma avastama. Kõigest 5-nädala vanune Taneysha oli parasjagu väljas jalutamas koos oma ema, isa, tädi ja vanaisaga, kui maavärin linna tabas. Tema isa, Glenn suutis langevatest majarusudest eemale tõugata oma 21-aastase õe, kuid Taneysha ja tema 18-aastane ema Kelsey said rusudega pihta ning surid hiljem haiglas...
Neid lugusid seal on palju. Hetkel arvatakse olevat 182 hukkunut, kuid täpne arv selgub alles lähikuude jooksul. Selle kuu lõpuks on äärelinnas elavatel inimestel lootus tagasi saada toimiv kanalisatsioon ning puhas kraanivesi. Purustused olid väga suured ja mitmed Uus-Meremaale tähtsaid ajaloolisi ehitisi hävinesid täielikult. Näiteks hävines Christchurchi katedraali kellatorn:





ja ka Christchurch Catholic Cathedral:




Täielikult lagunesid mitmed büroohooned linnakeskuses.



Meie, eestlaste jaoks on maavärinad, tsunamid, vulkaanipursked jms loodusõnnetused ning ka terrorism meisse üsna mittepuutuv teema. Jah, eelmise aasta Islandi vulkaanipurse mõjutas meid ainult niipalju, et me ei saanud nädal aega kuhugi lennata. Katastroofid, kus väga palju inimesi sureb, on meie jaoks kui numbrid. Statistika, mis meisse enamasti üldse ei puutu, sest kuigi igas maailma sadamas on vähemal üks eestlane, siis õnnetustest oskavad nad vist hoiduda. Mulle meenuvad õnnetustest, kus eestlasi surma saanud 2004.aasta tsunami ja paar aastat tagasi Lõuna-Ameerikast Euroopa poole olnud lennuk (oli vist AirFrance), mis ookeani kukkus ning mille pardal oli üks eestlane.
Loodus ei olnud arumuline ka Jaapanis, kus maavärin oli alles katastroofide jada esimeseks vaatuseks. Hukkunuid on palju, terved linnad on maamunalt otsekui pühitud ja lisaks ohustab kogu regiooni radioaktiivne saastatus...

Nii Uus-Meremaa kui Jaapan on ajaloo jooksul saanud tunda mitmeid erinevaid loodusõnnetusi ja ülejäänud maailma jaoks kajastuvad need õnnetused numbrites, fotodes ja videodes. Ega me väga palju nende õnnetuste peale ei mõtle, sest juhtuvad need meist tavaliselt nii kaugel. Nendele riikidele on need katastroofid niivõrd rasked ja rusuvad, et täielikult saab sellest aru ainult kohapeal viibides. Kõigil 15 000 Jaapanis hukkunul inimesel oli oma lugu ja ellujäänud lähedased, kes neid mälestama jäävad. Lisaks veel tervete linnade jagu inimesi, kellel pole enam tööd, kodu ja kes samaaegselt mälestavad oma hukkunuid abikaasasid, lapsi, vanemaid, sõpru.

Tasub mõelda selle peale, kui turvaline koht elamiseks on Eesti võrreldes muu maailmaga. Meil ei ole küll troopilist kliimat, paradiisirandu ega suuri mägesid, kuid ei pea me ka elama pidevas tsunamide, tornaadode, terrorismiaktide hirmus.
Eesti on hea koht elamiseks!


teisipäev, 15. märts 2011

Mäkkdonalds nagu jäkkdonalds!

Hommikul enne lennujaama minemist tegime aega parajaks Manukau City ostukeskuses. Kuna poed olid veel suletud, istusime food courti (kaubanduskeskustes ala, kus paiknevad kõik toidukohad)juures ja vaatepilt oli üsna kole: kell kaheksa hommikul oli järjekord nii Burger Kingsi kui Mcdonaldsi lettide juures. Kuna McDonaldsis oli sel kellaajal hommikumenüü (loe: sutsu tervislikumad ja vähemrasvasemad burgerid), siis muidugi nägi pikemat järjekorda Burger Kings traditsiooniliste rämpsburgerite juures. Mõned sammud eemal oli ka kohvikulaadne toitlustusasutus, kust oleks võinud saada traditsioonilist muna, röstsai, apelsinimahl - hommikusööki kuid ei olnud seal tol hetkel ühtki klienti!
Enamus rämpstoiduklientidest olid tugevas ülekaalus ja mis eeskujuks saab olla ema, kes oma 2-aastasele pojale varahommikul friikaid sisse söödab?
Meie üldine toitumisharjumus on Eestis vist ikkagi veel üsna normaalne. Olen näinud USA kiirtoidukohtade populaarsust ning ameeriklaste hiigeltoiduportsjoneid all you can eat - toidukohtades. Ei saa öelda, et ka Aasia toidukohad poleks populaarsed. Kuid siiski pani tänahommikune vaatepilt imestama, sest tundus, et need inimesed käivad igal hommikul enne tööle minemist väikesel burksitiirul. Ma söön ka ise hea meelega kiirtoitu (mõnikord liigagi hea meelega), kuid kindlasti mitte iga päev ja ka mitte igal nädalal ning kindlasti ei söödaks ma oma pojale varahommikul rasvakartuleid! Kiirtoit on ka Uus-Meremaal liiga kergesti kättesaadav ja liiga odav. Igas kaubanduskeskuses on olemas suuremad rämpsumüüjad ning autoga ringi sõites jääb vahepeal mulje, et McDonaldsi putka on täpselt iga kolmanda nurga taga.

Ja nüüd tuli mul keedukartuli, valge kastme ja punapeedisalati isu peale!


P.S Oleme Wellingtonis ning mulje on ülipositiivne. Kes ütles, et siin midagi vaadata pole? Linna ümbruses oleks teha nii palju - vaade lennukiaknast oli muljetavaldav! Kuid meie liigume homme juba edasi. Või siis pigem ikka tagasi Aucklandi suunas :)

esmaspäev, 14. märts 2011

Viimane nädal Manukaus

Mis me siin siis nädala aja jooksul ka teinud oleme? Põhiliselt oleme logelenud - lebotanud, passinud niisama, vaadanud seepe, maganud jne. Kuna homsest algab meie Uus-Meremaa Põhjasaare miniringreis, olemegi selleks ette valmistunud ja väheke puhata üritanud. Julia lendas juba täna hommikul Napieri nimelisse linna ning meie ühineme temaga homme Wellingtonis!

Muidugi on viimaste päevade põrutavaim uudis Jaapani maavärin ja oleme jälginud uudiseid nii internetis, kui televisioonis. Kuna Christchurchi viimane maavärin on uusmeremaalastel ülimalt värskelt meeles ja tagajärgi alles likvideeritakse, siis ka Jaapani sündmuseid kajastatakse kogu aeg ja vahetpidamata.

Reedel, Jaapani maavärina päeval, olime plaaninud õhtul kolmekesi Auckland Citysse ööklubisid vallutama minna. Kuigi tsunamihoiatus anti ka Uus-Meremaale, siis kohalikud eksperdid kinnitasid uudistes, et Uus-Meremaale hiidlaineid ei jõua (hommikused lained olevat 30 cm kõrged olnud) ja me otsustasime plaane mitte muuta.

Kesklinna peamised ööklubid, pubid ja baarid paiknevad kõik lähisaarte praamide sadamas Viaducti juures. Sissepääs on vähemasti reede õhtuti igale poole tasuta (kui pole tegemist eriüritustega) ja pidutsemiskohtade omavaheline konkurents võimaldab kerge vaevaga end üsna shvipsis olekusse juua.
Nimelt jagavad tänavate peal klubi promootorid flaiereid, templeid jms ning tähendavad need kaks ühe hinnaga või suisa tasuta alkoholikokteile.
Meie esimeses klubis Carpark-is (nimi jumala õige, klubi oli parkimisplatsil) saime tänaval antud flaieri eest kaks jooki ühe hinnaga. Kahe joogi eest tuli välja käia 8 NZD (umbes 4 EUR), mis on võrreldes Eesti klubidega ikka väga soodne. Flaieripakkumise valikus olid rummikoola, viin mahlaga, vein, õlu, viski... kõik kohe ei meenugi, kuid valik oli päris suur.
Kui joogid otsas ja raha väga maksta ei taha, siis lihtne - tuleb lihtsalt järgmisesse klubisse edasi liikuda! Meie jõudsime Waterfronti nimelisse pidutsemiskohta, kus meile keegi küll mingit soodukat ei teinud aga muusika see-eest oli täitsa hea. Sealt liikusime aga taas järgmise klubi otsingutele ning tänaval pakkusid esimesed vastutulijad meile lahkelt Bungalow8 klubi tasuta jooke. Samal ajal üritas üks kutt meid tasuta jookidega omakorda kuhugi lõbustusasutusse meelitada - küll on ikka raske, kui iga hinnaga soovitakse klientidele tasuta alkoholi pakkuda :D
Joogivalik oli samasugune, nagu Carparkiski. Kui Bungalow8 klubisse meelitajad panid käele templi, et külastajad ainult tasuta jookide peal väljas poleks, siis Carparki flaiereid jagati öö läbi ning kes lihtsamate alkoholijookidega lepib, võibki flaiereid kasutades kogu öö vältel oma kokteile lunastada. Lihtne!
Kuigi pidutsemiskohti oli palju, siis meie jõudsime kõigest 3 erinevasse kohta ning tantsuõhtu lõppes kella poole nelja paiku varahommikul.





Järgneva pildi peal on esiplaanil näha Julia ja Richardi kodu. Tegelikult ei ole see mitte üks suur maja vaid kolm erinevat, mis kõik üksteisega kokku ehitatud ning ühes majakolmandikus peatusime meie. Tähelepanelik pildivaatleja märkab kindlasti tenniseväljakut, mis maja juurde kuulub...



Eelmine pilt on tehtud künkalt, kust avanevad nii Auckland City suunas kui vastassuunas väga mõnusad ja ilusad vaated:







Mis veel? Aucklandi kesklinnas käisime ka. Suurimad elamused kesklinnast? Sushi! Hea ja üsna mõistliku hinnaga :)
Kesklinnast ei oskagi väga midagi arvata. Sarnaneb Austraalia Brisbanega - keskuses asub peatänav, kus asuvad olulisemad asutused, poed ja söögikohad. Silmatorkavaimaks ehitiseks on Sky Tower, meie oma üha kesisemaks muutuva säästueelarvea tõttu üles torni kõrgematele korrustele ei sõitnud. :)





Ka benjihüppevõimalus on kesklinnas olemas!



Samal päeval, kui käisime Aucklandi kesklinnas, avanes võimalus minna Will Martini nimelise meievanuse artisti kontserdile. Sellele kutsusid meid ja Juliat Richie õde Anna (kes muideks elab samas majas) ja Richie ema. Anna töötab õpetajana lähedalasuvas koolis ning tema kolleeg oli oma 50.aasta juubeli puhul Will Martini sõpradele-lastevanematele kuulamiseks külla kutsunud. Tüüp on väga hea häälega ning suurepärane artist ja kontsert oli tõepoolest väga hea.
Kodulehekülg, kust tema kohta veel lugeda võib: http://www.willmartin.co.nz/

Kuulajatele oli organiseeritud mõnus snäkilaud ning võimalus veini juua.



Will laulis paar oma isiklikku lugu ning seejärel oli igalühel võimalus oma sooviloole. Viimaste lugude ajal suutis moosinäo ja -olemisega kutt enamus publikust tantsima panna.







Taas mäletamisväärt kogemus! :)

Hmm mis siis veel.. Laupäeva pärastlõunal sõitsime Juliaga tema isakoju, kus olid ka kõik tema 4 õde ning nende pered, kaaslased. Grilliti liha, igaüks oli valmistanud midagi head ning vesteldi, vaadati telekast rugbyt jne - tüüpiline perekondlik koosviibimine. Ma pean kiitma imehäid sööke, mis tunduvad lihtsad valmistada ja kerged olevat. Kuigi me arvatavasti ei käitunud nagu pereliikmed (kindlasti olime liiga vaiksed), siis võisime endid tunda küll sedamoodi :)

Eile käisime Mission Beachil, mis on põhimõtteliselt üks pikk rannajoon, mille ääres paiknevad piknikupaigad, restoranid, jäätisekohvikud, kohvikud elava muusikaga jne jne. Kuna ilm oli üsna tuuline ja pilvine, siis pilte seal ei teinud.

Hmm, kui ma nüüd veel kirjutaks oma põletikulistest ja mädanevatest moskiitohammustustest, pooleldi invaliidistunud olekust, aktiivsest tulemusteta tööotsingutest... siis võiks blogi alguse ära kustutada, sest polegi seda logelemist nii palju olnud. :D
Kindel on see, et uusmeremaalaste keskel veedetud aeg on kvaliteetaeg! :)

reede, 11. märts 2011

Pulmad Cooks Beachil

Oleme juba 10 päeva olnud Uus-Meremaal ning selle aja jooksul on vihma sadanud kõigest ühel korral. Korrektsem oleks vist öelda, et korralikult sadas ainult ühe päeva ning selleks päevaks oli 5.märts - meie võõrustajate, Julia ja Richardi pulmapäev.

Kõik oli planeeritud suurejooneliselt - paaripaneku tseremoonia pidi esialgu toimuma rannas, enam kui 160 külalise juuresolekul. Rannast mõni meeter eemal oli püsti pandud uhke peotelk, kus pidi toimuma pidulik õhtusöök ning hilisem tants ja trall kohaliku bändi saatel. Kahjuks aga oli ilm kehvemast kehvem ning pulmapäeva hommikul ei olnud mingisuguseid märke sellest, et vihmasadu võiks iga hetk vaibuda. Kuid ega ilma muuta ei saa - kui on kehvakene ja hallikene, siis tuleb sellega leppida ning seda tehti ka Cooks Beachil. Paaripanek rannas jäi ära ning peotelgis tõsteti lauad-toolid ümber, et kogu pidu algusest lõpuni oleks võimalik seal läbi viia.



Muideks, enamus toolikaunistustest on minu ja Katu tehtud! :)

Peopaik oli suvilatest, kus elasime, mõne kilomeetri kaugusel ning kuigi külalistele oli külakeskusest organiseeritud shuttle-buss, siis pääsesime vihma käes kümne sammu astumisest ning saime peopaika Julia sõpradega, kes ööbisid samas majas, kus meiegi.

Külalisi oli tõesti palju ja seltskond päris kirju - noori, vanu, uhkemaid kleite, üsna tavalisi riietusi, asiaate, maooride välimusega peresid ja kaht tüdrukut kuulsime omavahel näiteks ka vene keeles rääkimas. Kuna meid tutvustati kahe päeva jooksul päris paljudele inimestele, siis oli juba tuttavaid nägusid, keda sai tervitada ning paar sõna juttu ajada.

Kuna minu jaoks olid need esimesed pulmad, kus käinud olen, siis ei saa ma seda pulma võrrelda varasemate kogemustega, kuid kahtlemata oli see pulmatseremoonia saranane USA filmides nähtutega. Siinsetes pulmades ei ole Eesti pulmadele taolisi traditsioone (väravate tegemine, pulmamängud, kibe karjumine jne). Üritus on vabam ning kindlasti vähem ametlikum. Näiteks saabus peigmees koos isameestega peopaika rolleritega ja kingade asemel oli rannapeole kohaselt kuttidel jalas varbavaheplätud.
Pruutneitsid ja pruut ise saabusid muidugimõista väikese hilinemisega, sest veidikene peab peigmees ka lavanärvi tundma :D



Kõik neli pruutneitsit olid muideks Julia õed ning nad tõesti nägid kõik välja sarnased ja lihtsalt suurepärased.





Ma arvan, et pildid räägivav iseendi eest ja ma ei pea hakkama õhkima, et kui vapustav Julia välja nägi. Muideks, Julia on Uus-Meremaa põliselaniku maoori päritolu ning sellest tuleneb ka tema tõmmu nahatoon (jah, pulmade tarbeks on seda küll veidi spray-päevitusega elavdatud..)



Julia viis altari ette tema isa George, kellel on kahjuks viimase staadiumi kopsuvähk ning paar nädalat tagasi oli asi olnud nii hull, et perekond kahtles, kas isa pulmadeni üldse vastu peab.Kuid õnneks nägi George hea välja ning oli kogu tseremoonia vältel laval (kus ta tegelikult olema poleks pidanud aga oma kõikide tütarde kõrvale seisma sobis ta siiski suurepäraselt) ja ka hilisematel pidustustel. Isa haiguse tõttu jäid ära pruutpaari mesinädalad ning kahjuks suri Julia ema raske haiguse tagajärjel umbes 2,5 aastat tagasi.





Ametnik, kes Juliat ja Richiet paari pani, oli üsna sõnaahter ja üritust ta pikaks venitada ei plaaninud. Põhimõtteliselt käis paaripanek väga kiiresti, nii umbes 10 minuti jooksul. Pruutpaar kordas ametniku järel vannet ning vahetati sõrmuseid, allkirjastati paberimajandust ja tehtud ta oligi.



Pärast pidulikku osa läks pruutpaar fotosessioonile ning külalised jäid neid siis tagasi ootama. Paljud ka lahkusid kuhugi, arvatavasti ümbruskonnaga tutvuma, sest suurem osa rahvast oli kohale sõitnud Aucklandist. Toolid ja lauad tõsteti ümber ning igal külalisel oli meene: kohalik merekarp, mille seest molluskite asemel leidis hoopis šokolaadi.



Nii me siis ootasime seal. Mina lasin šampanjal hea maitsta ning suhtlesime veidi ka oma lauakaaslastega, kes küll meie suhtes nii väga suurt sõbralikkust üles ei näidanud.

Kui pruutpaar lõpuks tagasi jõudis, oli aeg sõnavõttudeks. Kõne pidas Richie parim sõber, kes ühtlasi oli pulmade organiseerimisel üks võtmeisikuteks lisaks pruutpaarile. Julia keskkooliaegsed sõbrannad, peaisamees (isameeste pundi kõige tähtsam isik), peapruutneitsi, pruut, peigmees, pruudi onu, peigmehe isa - arvatavasti jätsin kellegi välja, kuid kõnelejaid jagus. See kõik toimus enne söögi serveerimist, mis on kindlasti ka teistsugusem,kui Eesti pulmades. Meie pulmades vist tavatsetakse kõnesid pidada nii söögi ajal, kui ka enne ja pärast seda. Ei olnud ei kibe-hüüdmist ning kanget alkoholi, mis on traditsiooniliste Eesti pulmade lahutamatud koostisosad. Söögiks oli mereande, salateid, värsket ja rohelist (näiteks arbuusisalatit), kanapastat ning grillitud siga ja lammast. Joogiks pakuti veini, õlut, morssi ja mingit kohalikku jooki, mis teoorias pidi koosnema viinast, jääst, suhkrust, laimist ja sidrunist, kuid ausalt öeldes meie viina maitset sellest joogist küll tuvastada ei suutnud.

Mingil hetkel hakkas mängima bänd ning väga huvitav oli see, et tantsupõrand täitus inimestega juba esimese loo ajal. Pidu jätkus väga vabas õhkkonnas ning pruut vallutas muidugi tantsuplatsi, kus keskkooliaegsete sõbrannadega esitati külalistele mingi tants ning hiljem oli pruutpaaril välja mõeldud väga naljakas tants Baywatchi-seriaali tunnusmeloodia järgi.







Jõudsime meiegi tantsuplatsile ning kokkuvõtteks võiks öelda, et oli üks vägev pidu! Ilm keeras küll korraliku vingerpussi, kuid kõik oli lõpuks ideaalne. Rannas mehele minna on ju iga naise unistus, kuid kogu pulmapidu kujunes lõpuks nii vingeks, et ega see rannatseremoonia palju erilisem poleks olnud.

Cooks Beachil Julia ja Richie perede keskel veetsime veel kaks päeva. Tutvusime ümbruskonnaga,





puhkasime ja viimasel päeval tegime väga laheda tüdrukute kajakisõidutripi, kus võtsime päikest, arutasime maailmaasju ja nautisime ilusat vaadet.



Viimased päevad olemegi olnud Richie ja Julia kodus, Manukau Heightsi linnas, mis on Aucklandi äärelinnaks. Ausalt öeldes tegeleme päris palju laisklemisega, vahelduseks on see päris mõnus. Nende kodu asub superilusas kohas, veidi kõrgemal künkal ja vaatega ümbruses asuvatele küngastele ja Aucklandi linnale. Kindlasti panen siinsest kandist varsti piltegi üles.

Seljakott on hetkel küll lahti pakitud, kuid juba teisipäeva hommikuks on meil ostetud lennupiletid Wellingtoni, mis siis Uus-Meremaa pealinnaks. Julia lendab töö asjus Wellingtoni lähedale meist päev varem ning plaanis on kolmekesi teha üks roadtrip tagasi Aucklandi avastamaks Uus-Meremaa Põhjasaart! Mis siis edasi saab, ei tea. Oleks soov paar nädalat tööd teha, kuid kas meil selline trikk õnnestub - eks näis. Igatahes kindel on see, et plaanis on jõuda ka Lõunasaarele, mis teebki Uus-Meremaast selle vinge, vapustava, ahhetamapaneva Uus-Meremaa.

Ahjaa, me mõlemad Katuga oleme siin Working Holiday viisaga, sama viisatüüp, mida kasutavad Eesti noored Austraaliasse minemisel. Minu arust ei ole siin Working Holiday viisaga toimetamine nii lihtne, kui see on Austraalias tehtud. Kuid sellest äkki kunagi hiljem :)

Mulle tundub, et keegi seda blogi ikkagi loeb. Palju palju päikest teile sinna Eestisse ning loodan, et kevad ka ennast varsti ilmutab! :)

kolmapäev, 9. märts 2011

Welcome to New Zealand! :)

Enne kui asun kirjutama esimestest päevadest Uus-Meremaal, võtaksin paari sõnaga kokku kogu meie Aasia seikluse.

Üsna mitmel korral selle reisi jooksul olen meelde tuletanud oma väga hea sõbra Andruse ütlust, et elu on seiklus (kippus ta mulle seda meelde tuletama näiteks siis, kui ma olen vastu puigelnud mõnele tema heale ja pöörasele ideele). Ja no kuramus - elu tõepoolest on seiklus ja veebruarikuusse neid seiklusi minu ellu jagus. Meie reisi algus ei kulgenud plaanipäraselt ning mõned seiklused küll oleksid võinud olemata olla.. Kuid siiski, tagantjärele mõeldes on vaja igat sorti seiklusi, et elule veidi vürtsi lisada. Muidu hakkaks ju igav :)

Nelja nädala jooksul käisime Malaisias, Singapuris, Filipiinidel ja Hong Kongis. Kui Malaisias ja Singapuris olin ka varem käinud, siis Filipiinid ning Hong Kong olid avastamata sihtkohad. Filipiinidele tahan kindlasti tulevikus tagasi minna, sest sel korral jõudsime ainult Boracayle, mis on kahtlemata kõige turistirohkem koht ning kõige vähem filipiinilikum. Hong Kong üllatas mind positiivselt. Need meeletud rahvamassid väsitasid küll hirmsat moodi aga minule jääb mulje, et Hong Kongis jätkuks tegevust pikaks ajaks.

Tegin väikese arvutuse ja selle järgi veetsime lennukis 9 lennu jooksul umbes 32 tundi. Arvestades seda, et aasta-aastalt on minus süvenenud hirm lendamise suhtes, on 1,5 ööpäeva jagu lendamist täitsa korralik vahend lennuhirmu vähendamise vastu.

Ma olen kindel, et Katu nõustuks sellega, et meie kõige eredamad mälestused pärinevad kahelt saarelt: Tiomanilt ning Boracaylt. Mul on eriti hea meel, et veetsime terve nädala minu jaoks paljukiidetud Tiomani saarel, kuigi meil see tegelikult plaanis ei olnud.

Kui Tioman oli vaikne, massiturismi poolt rikkumata koht, kus võis leida lihtsa vaevaga inimtühja rannasopi või võrkkiiges pilveid imetleda, siis Boracayl olime lihtsalt ühed nendest tuhandetest turistidest, kes Boracayle rannamõnusid nautima oli tulnud. Hoolimata sellest, et mulle tegelikult üldse ei meeldi liiga rahvarohked ja väsitavad kohad, siis Boracay puhul ei olnud see nii häiriv, kui oleks võinud olla. Sattusime me sinna ju ka turismi tipphooajal. Pigem teeb Boracay puhul murelikuks see, et see ilus rand ei pruugi tohutuid inimmasse pikka aega taluda...

Boracayst ja Tiomanist võiksin ma kirjutada (veel parem rääkida) palju, sest semestrijagu turismigeograafia aineid on mind pannud asju hoopis teise pilguga vaatama. Kuna aga nii palju uusi emotsioone ning sündmusi on peale tulnud, tuleb veidikene ka siia üritada midagi kirja panna :)

Meie lennuk maandus Aucklandis ning kes arvab, et tegemist on Uus-Meremaa pealinnaga, siis selleks on muideks Wellington. Auckland on lihtsalt riigi suurim linn ning Uus-Meremaa linnadest ilmselt tuntuim.

Lennujaamas oldi meil vastas! See oli ütlemata hea tunne, et keegi ootas ka meid. Vastu oli tulnud Katu uusmeremaalasest sõbranna Julia õde Marie, kellega sõitsime Aucklandist 160 km kaugusel asuvasse Cooks Beachile. Julia ja tema kihlatu Richardiga tutvus Katu Iirimaal elades ning põhjus, miks meid Cooks Beachile sõidutati, oli paari päeva pärast toimuv pulmapidu!

Cooks Beachi linnaks nimetada oleks ilmne liialdus. Pigem on tegemist külaga, kus suurem osa majadest on suvilad. Cooks Beach on üks paljudest küladest tolles piirkonnas, tuntuimaks on arvatavasti kohe Cooks Beachi kõrval asuv Whitianga, mida võib juba täitsa linnakeseks nimetada. Järgneval pildil on vaade Cooks Beachile (pildil klõpsides näeb seda suuremalt):




Ma mõistan ülimalt hästi, miks inimesed siin suvilaid omavad. Looduslikult on tegemist väga ilusa kohaga - ilus rand ja künklik kuppelmaastik moodustavad ideaalse kombinatsiooni!





Nii Richie vanematel kui vanavanematel on Cooks Beachil suvilad ning nendes majades pruutpaari perekonnad ja sõbrad enne pulmapidu aega veetsid. Mis mulle siinsete suvilate juures meeldib, on see, et majad on ehitatud piisavalt suured, et tube oleks palju. Lisaks kasutatakse ruumi ära narivooditega - nii on võimalik külla kutsuda endale terve sõpruskond ning kõik nad ka ilusasti ära majutada. Ning kes tuppa ära ei mahu, saab oma matkaauto või karavaniga ennast ilusasti suvilaõuele sättida.

Kahel päeval enne suurt pulmapidu tutvusime nii Julia kui Richie suure pere ja sõpruskonnaga ning saime veidikene aidata ka peo ettevalmistuste juures. Siiamaani on üldine mulje uusmeremaalastest väga positiivne: kui Katu oli Julia sõbrannana pulma kutsutud, siis mina olin Katu reisikaaslasena peole kutsutud juba enne seda, kui minuga üldse tutvutud oldi. Esimesest hetkest peale koheldi meid kui kaugelt maalt kohale lennanud häid sõpru ning sellist siirast sõbralikkust ei kohta iga päev. :)

Pulmapeost kirjutan ma kohevarsti kaa! :)