Ütlen kohe alguses ära, et tegelikult on seda väga hea tutvustada, sest see näeb päris okei välja ning ei meenuta eriti tüüpilisi farmitööd pakkuvaid hosteleid. Esiteks on majutuskoht üsna pisike (nagu juba mainisin ühes postituses, on tavaline elumaja ümber ehitatud hosteliks) ja teiseks ei ela hetkel siin ka nii palju inimesi, kui ära mahuks. Kokku on meid 10 päkkpäkkerit (tavalistes hostelides elab paar-kolmkümmend või enamgi inimest): kolm eestlast (ahjaa, olen vist unustanud mainida, et eelmisel neljapäeval saabus siia Tartu tüdruk Kerttu), kolm sakslast, kaks britti ja kaks Tšehhist pärit inimest. Võrreldes Austraalia farmitööd pakkuvate hostelide eluga, viibivad inimesed siin, Uus-Meremaal vähem ühe koha peal. Homme läheb minema sakslane Peter, esmaspäeval lahkus šoti tüdruk Linsay, pühapäeval tšehh Lucas ja...ja järgmisel pühapäeval lahkub eestlanna Lagle! Aga olgu, naaseme teema juurde tagasi. Hostel siis.
Õuest näeb koht välja selline:
Me asume pisikeses külas Whangateaus. Ma isegi ei oska pakkuda, kui palju siin inimesi võiks elada, sest see on tõsiselt pisike koht, kuid samas asub lähedal palju sarnaseid külasid ning väikelinnu. Näiteks 3000 elanikuga Warkworth on umbes 15 km ja umbes 500 elanikuga Matakana (seal kohvikud ja restoranid, kus nädalavahetustel ka tööd võib saada) 7-8 km kaugusel. Meil ei ole siin Whangateaus poodi aga see-eest on üle tee baar, mis avatud neljapäevast laupäevani ning kuhu me juba ka jõudnud oleme.
Üle tee asub meil ka veepiir ehk oleme täitsa vee ääres : )
Ujumiseks sobilikum rand asub küll mõned kilomeetrid eemal. Kuna asume väikese lahesopikese ääres, on võimalik üle lahe umbes tunnikese vaheldumisi vees kõndides ja ujudes jõuda imeilusate vaadetega valge liivaga surfiranda. Esmaspäeval me siin viiekesi ka selle tripi ette võtsime. Ujumise osa selles minimatkas oli üsna raske, sest parasjagu algas mõõn ning see oli võrreldav tugeva jõevooluga. Aga saime kõik ilusasti hakkama ning vaba päeva õhtupoolik sai ka kenasti ära sisustatud. Rand, Omaha Beach, oli seda pingutust väärt.
Meie, eesti tüdrukud, oleme toas kolmekesi, kuigi voodikohti on siin viis. Kuna tuba on pisike ja kappe meil pole, siis vabandame väga segaduse pärast.
Minu voodikene ja asjakesed ja segadus.
Kokku ongi siin majas kolm tuba pluss hostelit majandava Ray tuba. Hoovis on veel üks lisamaja ja arvan, et kokku on siin voodikohti umbes 16-18.
Meie ühiskasutatav köök (mis pilditegemise ajaks on õnneks ära koristatud).
Elutuba, kus saab raamaturiiulist endale lugemiseks raamatut valida või telekast filme ja seepe vahtida.
Veranda, mis kasutusel suitsetamisenurgana ja kus õhtuti tavaliselt istutakse. Pange tähele massaažitooli. See on täiesti töökorras, vuriseb-suriseb-kõditab ja mis kõige imelikum – selle eest ei pea midagi maksma!
Pesupesemisenurgake. Pesumasina eest peab maksma 2 dollarit,kuivati eest 1 dollari ja pesupulbri eest 50 senti.
Arvutituba. Majas on ka wifi ja interneti eest peab siin maksma Mb-de kasutamise eest. 50 megabaiti maksab 5 taala ning see kulub väga kiiresti..
Majas on kaks vetsu ja üks dush ning nende ruumide uksed on kenasti mummuliseks võõbatud.
Selline oli kiire ülevaade Whanga Lodge'st. Üüri maksame me 147 dollarit nädalas (täpset kurssi ma ei tea aga umbes 1250 EEKi, 80 eurot).
Tavaliselt on hostelid koledamad ja mustemad kui Whanga Lodge. Ütlen ka seda, et pildid on tehtud töölt tulles ning kõik ühiskasutatavad ruumid on viimased minutid puhtad ja kenad. Ainus tõeliselt korralik ja kogu aeg puhas hostel, kus olen viibinud, oli Austraalias Cairnsi linnas. Samas soovitan otsida siit blogist 2009.aasta juunikuu postitustes Karratha postitusi, kus on pilt hostelitoast, milles elasin kogunisti kolm nädalat. Seal oli mu tuba nii õudne ja räpane ning ega ühiskasutatavad ruumidki paremad olnud. Tavaliselt elabki hostelites rohkem inimesi ühes toas, Austraalias Darwinis ääbisin nädala jagu öid 12-inimese toas ja Karratha päkkeris jagasime tuba kuuekesi.
Minule isiklikult selline hosteli kommuunielu üldse ei sobi. On küll tore, et alati on võimalik paljude inimestega suhelda ning vältida igavust. Mis mulle ei meeldi, on see, et alati ei õnnestu magama jääda rahus ja vaikuses ning tubades pole omi asju kuhugi panna. Seljakott on võrreldes kohvriga väga ebamugav koht oma tavaari hoidmiseks. Olen toas oma voodi kõrvale nurgakesse maha laotanud rannarätiku ja hoian riidekesi selle peal, kuid tegelikult igatsen riidepuid, riiuleid ja kappi. Kõige jubedamad on tavaliselt tegelikult hostelite köögipooled – potid ja pannid räpased, külmkappides ruumipuudus, õhtusel ajal soovivad kõik korraga süüa teha ning siis eriti suur segadus ümberringi jne. Ja muidugi segatoad! Norskav mees sinu alumisel naril on õudusunenägu - uskuge mind!
Aga ega midagi hullu ka pole. Peaasi, et work hostelis viibimine on asja eest, ehk õnnestub raha säästa ning ei pea ühe koha peal viibima mitmeid kuid.
Nüüd tuleb aga edasiseks mulle jõudu ning jaksu soovida ja pöialt hoida.
Kuna minu aeg siin Uus-Meremaal on niivõrd piiratud, siis ei raatsi seda enam Põhjasaarele ja eelkõige peamiselt töö ootamisele kulutada. Lootsin teha kõvasti tööd ja kuigi Ray lubab, et järgmiseks nädalaks seda ka jagub, siis ei hakka tema uskumisega oma aega siin raiskama. Kuna tunnitasu on madal ning tööpäevad lühikesed, on hetkel peamiseks eesmärgiks siin oldud aja jooksul kulutatud raha tagasi teenida.
Esmaspäeva varahommikuks on mul lennupilet Lõunasaarele Queenstowni ning siit lahkun tõenäoliselt pühapäeva õhtul. Mis teeb seljakotireisija, kui ta tahab hirmsasti edasi liikuda aga samas rahalised ressursid on nii kuradima kidurad? Kui tööd jagub, siis ta teeb tööd aga kui tööga on täbarad lood, siis tuleb edasi liikuda. Ja kui pole enam jäänud aega, et reisiraha teenimiseks tööd teha, tuleb hakkama selle piskuga ja lihtsalt leida viise, kuidas võimalikult odavalt võimalikult palju näha. See on ka minu mission (loodetavasti) possible kaheks viimaseks nädalaks siin, Uus-Meremaal.
