pühapäev, 28. juuni 2009

Karratha

Ei ole pikka aega olnud mahti taas siia kirjutada. Vahepeal on minu elus toimunud aga mitmeid muutusi.

Hetkel on minu ringreisudele sisse tulnud pausikene. Pesitsen v2ikeses L22ne-Austraalia linnas Karrathas ning kaks n2dalat olen olnud usin t66inimene.

Karrathas elab umbes 10 000 inimest, kuid kuna l2heduses asub p2ris mitu v2ga suurt kaevandust, t66stusettev6tet pluss ysna olulne kaubasadam, on Karrathas palju fly in-fly out inimesi. Nemad lendavad siia igal kuul paariks n2dalaks t66le Perthist (L22ne-Austraalia osariigi keskus). Linn ongi ehitatud 1960-ndatel aastatel kaevandusvaldkonnas t66tavate inimese tarbeks.

Elukohaks on siiani olnud taaskord backpacker, kus tuba jagan veel viie inimesega. Pole mul aga toakaaslastega v2ga vedanud. On nad kyll toredad inimesed aga see segadus mis meie toas valitseb...see on lihtsalt jube. M6tlengi, et kas teha pilti ja shokeerida teid veid v6i mitte... :)

T6ewn2oliselt kolin l2hip2evil majja, kus maksan yyri kyll tunduvalt rohkem, kui p2kkp2kkeris aga asi on seda v22rt.Oma tuba, tasuta pesupesemine,kaks televiisorit,palju-palju dvd-sid, tasuta internet : k6ik se, mis kodus tundus isenesesetm6istetav, on seljakotireisijale luksuseks. Yyri hakkan maksma 250 AUDi n2dalas, mis eesti rahas peaks olema umbes 2200 EEKu. Majutus siin linnas on lihtsalt v2ga kallis.


Veidi ka t66st. Kui CV-sid autorendifirmadesse jagasin, kysisin t66d autopesulasse, et saada professionaalseks masinatekyyrijaks. T66d pakuti mulle Thriftysse, mis on ysna tuntud autorendifirma yle terve maailma. Karratha osakond on L22ne-Austraalia ka yks h6ivatuimaid. Firma kontori taha garaazi t66le saingi, kuid ei ole minu t66kohustusteks ainult survepesu ega lapiga nyhkimine. Thrifty paikneb Karrathas lennujaama l2heduses ja t66kohustusteks on autode parkimine alati autosid t2is lennujaama parklasse, tagastatud autode 2ratoomine parklast ja veel kahe Thrifty enda parkla vahet s6itmine. See on nagu minu ema 6udusunen2gu (talle nimelt ei meeldi v2ga autoga man66verdada...eriti veel kuskil parklates). Suurem osa masinatest on neljaveolised dziibid, kastikad (ehk juudid aussikeeli)ja oldschool landcruiserid. M6nikord on tarvis mingi auto v6i buss viia lennujaamast Karrathas asuvatesse erinevatesse teenindustesse. Need p2evad on tavaliselt k6ige l6busamad, sest t66kaaslane, kellega enamasti neid s6ite olen teinud, armastab alati sel ajal ka omi asju ajada nagu n2iteks k2ia pangas, elektroonikapoes, kodus jne.
Esimesed p2evad Thriftys olid minu jaoks rasked. Autosid on palju ning enamasti peame lennujaama parklasse viima 30-60 masinat. Yldse on Thriftyl masinaid Karratha esinduses rohkem, kui 500. T66p2evad on 10-12 tundi pikad, kuid see-eest on palgap2evad lodetavasti l6busad.


Hetkel on minu enda arvutil ysna t6sised tehnilised probleemid, mist6ttu pole ma saanud kirjutada ka e-maile, kuid l2hip2evil paar kirjakest yritan postitada. Ja ootan kirju teilt ka :)


Igatsen teid k6iki v2ga :)

neljapäev, 18. juuni 2009

Päike versus Kuu, Broome

Darwinist Broome`i lennates oli vaatepilt lennukiaknast kummaline: nagu sõidaks kuumaastiku kohal. Meeletult palju tühja muhklikku maad.




Broome asub taas uues osariigis (minu jaoks neljas, osariike kokku seitse) - Western Australias. Ja oli sealgi maastik teistsugune, kui troopilises Queenslandis ja Põhjaterritooriumil.





Palju punast liiva ja palju ilusaid siniseid India ookeani laineid. Ja veel rohkem kängurusid. Need sellid olid ka esimesed olevused, kes maanduvat lennukit lennuraja äärde tervitama olid tulnud.


Nii nagu Darwinis, on ka Broome´i külastaja must-do nimekirjas päikeseloojang. Seda jälgida on kõige parem Cable Beachil, mida loetakse üheks Austraalia parimate randade hulka kuuluvaks.



Muideks on see rand minu jaoks senini olnud üks meeldejäävaimatest siin Austraaliamandril. Põhjuseks pole sini-sinine vesi ega valge liivaga kilomeetreid pikk rannajoon vaid hoopis miskit muud.
Meile, eestlastele on ilusaid päikeselisi päevi ning sooje suveõhtuid tegelikult ju ikka väga vähe antud ning seetõttu enamikule tähendab tõeliselt päikesekõrvetav rannapuhkus nädalakest Egiptuses või Kanaaridel, kus püstitatakse eesmärk antud aja jooksul võimalikult palju päikeseenergiat endasse laadida. Jõudsin minagi viimasel päeval Broomes randa, et lebotada, ujuda, lugeda raamatud, kuulata muusikat - ehk siis päevitada. Kusjuures esimest korda Austraalias olles pidasin rannas päris mitu tundi vastu ja ei tüdinenud päikesest nii kiiresti nagu tavaliselt. Liivariba on Cable Beachil nii pikk kui lai ja viimane parameeter suureneb päeva jooksul mõõna tõttu märgatavalt. Ühesõnaga igati head tingimused raamatu lugemiseks ning rahus omaette mõtisklemiseks. Mida ma aga justnimelt Broomes tähele panin: rannaelu elavneb siis, kui päike enam nii teravalt ei paista. Nii kohalikud kui puhkusele tulnud inimesed (Broome on austraallaste endi seas praegusel talveperioodil populaarseks puhkusepaigaks) sõidavad autodega täiesti veepiiri äärde ning naudivad veini ja muu hea-parema saatel päikeseloojangut. Kes mängib lastega palli, kes üritab kala püüda või otsustanud kaamelisõidu kasuks. Võimalik ka jalutades seda kõike samaaegselt päikese loojumisega jälgida. Rand on palju-palju muud, kui kõigest koht, kus grillkana jumet üritada saada ja kõige huvitavamalt saab rannas aega veeta siis, kui päike enam nii tuline pole.










Kui esimestel õhtutel käisin Broome`s vaatamas päikeseloojangut (elasin ju Cable Beachist mõne minuti jalutuskäigu kaugusel asuvas hostelis), siis viimasel õhtul avanes võimalus näha üht huvitavat loodusnähtust, mida inglisekeeli kutsustakse staircase to the moon-iks (eesti k kuutrepp).
Tegemist siis mõõnaperioodil ja täiskuu tõusmise ajal mudavalllidelt kuult tuleva valguse peegeldusega veepinnale. Ehk nagu moodustuksid trepiastmed kuule.








Ülimalt lühidalt kommenteeriks seda loodusnähtust sõnaga: super!

Broome´i kauaks ma peatuma muidugi ei jäänud. 11 tundi bussisõitu lõuna poole ja uueks ning pikemaajaliseks sihtpunktiks Karratha – tähtis Lääne-Austraalia kaevandus-, gaasi-, ja sadamalinnakene. Sõit oli üksluine aga minu jaoks ikkagi täitsa huvitav, kuna nii-nii palju tühja maad, kus isegi puud väga ei kasva, ei ole igal pool võimalik näha. Ja need pikad sirged teelõigud....




Karrathast ja minu uuest põnevast töökohast lähitulevikus. :)

laupäev, 6. juuni 2009

Darwin

Darwin on Austraalia linnadest ainus, mida teise maailmasõja ajal pommitati ja seda tehti kogunisti 64 korral (LP andmetel). Kuid ei olnud sõda see, mis linna pea maatasa tegi vaid hoopis tsüklon Tracy, mis 1974.aasta jõululaupäeval jättis Darwini 11 200st elamisest püsti kõigest 400. Ajaloolisi vanu ehitisi Darwinist ei leia. See-eest on Põhjaterritooriumi pealinn väga modernne ning omapärane. Elanikke Darwinis ning äärelinnas Palmerstonis kokku on 100 000 kandis. Kuna äsja algas troopilise kliima kuiv hooaeg kubiseb linn lisaks nii päkkpäkkeritest kui lõunaosariikide austraallastest endist.

Viimasel päeval Darwinis oli kindel plaan teha korralik fotoseeria linnast, kuid ikkagi selleni ma ei jõudnud. Lemmikkohaks linnas oli Esplanaadi park, kus kujutan ette jahedama ilma korral väga mõnus joosta oleks. Tundub, et darwinlased ilma suhtes nii pirtsakad pole ja jooksjaid õhtupoolikul seal ka näha oli. Pargis oli palju erinevaid mälestusmärke, mis kõik põhiliselt II maailmasõja teemalised. Esplanaadi ühes otsas oli siis selline huvitav koht nagu Gullen Bay, kus tõusu ajal hommikuti sajad kalad täitsa randa tulevad ja raha eest neid seal sööta ka saab. Siuke turistilõks jäi minul külastamata. Miskipärast. Teises otsas oli välikino, kus Triinu ja tema prantslasest sõbra Vincega käisime vaatamas 70-ndate Austraalia filmivarianti Robin Hoodi tüüpi pätist. Veel on kesklinnas pisikene rannakene, mis tammiga avamerest eraldatud, et krokodillid ning jellyfishid ligi ei pääseks. Seda viimast kardetakse Põhjaterritooriumil kõige rohkem. Siin on jellyfishi hooaeg põhimõtteliselt aastaringselt.







Kui rahakotis pappi palju, siis Darwinis igav kohe kindlasti ei hakka. On erinevaid atraktsioone linnas ning võimalik osta tuure lähemalasuvatesse rahvusparkidesse. Isegi kui rahakott veidi õhem, tuleks kindlasti külastada Austraalia suurimat rahvusparki – Kakadud.



Päkkpäkkerite jaoks on Kakadu Austraalias nagu üks must-see kohtadest. Pea kõik tahavad seal ära käia. Minu ettekujutus sellest rahvuspargist oli hoopis teistsugune. Arvasin, et Kakadu taimestik on sarnane troopilise Queenslandi vihmametsadega. Kuid siin Põhjaterritooriumil ei leia isegi Kakadust nii lopsakaid metsi. Puud on madalad ning paiknevad hõredalt ja paljudel puuliikidel on lehed kas pruunid või siis ära langenud (talv ju ikkagi). Kohalikud farmerid on aborigeenidelt õppinud kuival hooajal maapõletamise. Tehakse seda vist nii väetamise eesmärgil kui ka uue lopsakama rohu asemelekasvamise nimel. Aru ma küll ei saa, miks rahvuspargis maad põletatakse aga jah kärssavaid maalappe nägi parki sõites palju.

Kakadu rahvuspark kuulub täielikult aborigeenide kogukonnale ning turistidele näitamiseks on park niiöelda riigile üürile antud. Peamine põhjus, miks Kakadu maailma rahvuspärandi nimekirja kantud on kuni 20 000 aasta vanused kaljujoonised, mis aborigeenide jaoks ülimalt oluliseks kultuuriväärtuseks.
Sellel joonisel üsna tõenäoliselt kujutatakse aborigeenide tantsupidu.




See aga on Nabulwinjbulwinj (loe: nar-bull-win-bull-win) – ohtlik vaim, kellele meeldis naisi süüa.




Siin joonisel aga ei kujutata aborigeeni kängurut jahtimas vms. Erineva värvusega joonised on erineval ajal tegelikult joonistatud. Kängurusid joonistati kaljuseintele seepärast, et pidavat meelitama elusolendeid maalitud känguru juurde ning sel viisil siis peeti neile jahti.



Ilmatuma hulk aastaid tagasi oli Kakadu tegelikult täiesti vee all ning maailmamerest ulatus välja ainult Arnhem Land. Sellel pildil on seda endist veepiiri siis ka näha. Arnhem Landi saab külastada ainult eriloaga või spetsiaalse turistipaketi raames. See on piirkond, kus aborigeenid rahus elada soovivad.



Kakadus elab väga palju erinevaid linnu- ja putukaliike ning jõed kubisevad krokodillidest. Minu päevapakett sisaldas kruiisi South Alligator jõel. Giidiks oli kogukas meesterahvas, kelle sisutiheda jutu saatel nägime palju huvitavaid ning ilusaid linde.






Aga jah, linnud lindudeks – enamikele turistidele pakuvad palju rohkem põnevust ju krokod.

Saage tuttavaks Fred, The Freshie



Ja Brutus, The Saltie



Neid kutte sai näha poolel teel Kakadu parki. Kuna kell oli väga varajane, oli Brutus sügavas unes ning ei suvatsenud end kohe teps mitte liigutada. Fred veest väljas end veidiks ajaks küll sirutamas käis,kuid uni sai vist ikkagi ka temast võitu.

Krokodille liigitatakse siis kaheks: freshwater ehk mageda vee ning saltwater ehk soolase vee isendid. Mageda vee krokodillid saavadki elada siis ainult magedas või väga õrnalt soolases vees. Nemad ei kasva nii suureks nagu soolase vee krokod ja minu teada ei ole nemad nii aplad ründama. Soolase vee krokodillid saavad elada nii soolases kui magedas veekeskkonnas, suurimad roomajad maailmas ning arvatakse, et võivad elada isegi kuni 100 aasta vanuseks. Kakadus nägin tunniajase laevasõidu ajal nii umbes 6-7 krokot. Erinevas suuruses ja kes magas kalda ääres, kes lõdvestas lõualihaseid ja kes lihtsalt tegi hommikuseid ujumistiire.









Vabas looduses krokodille nii lähedalt näha on päris ekstreemne. Teades ka seda, et krokodillid on võimelised päris kõrgele hüppama ja laevareelingul olevaid käsi näiteks küljest hammustama :D


Viimasel õhtul Darwinis käisime Triinu, Anni ja Kätliniga Mindil Beachil kuulsat Darwini päikeseloojangut merre vaatamas. Rannas oli rahvast oi kui palju. Päikeseloojang oli superilus ning minu vahva Canon suutis väga ilusaid pilte teha.






Hiljem ühines meiega veel Rauno ning tegime tiiru Mindil Beach Marketil, kus müüdi nii huvitavaid aborigeenijooniseid, didgeridoosid, ehteid pluss veel kõikvõimalikku aasia toitu. Rauno soovitusel võtsime kõik prantsusepärased pannkoogid :D


Marketilt suundusime tagasi päkkeri juures asuvasse parki, kus veinitasime õige pisut.



8 päeva Darwinis olid superlahedad. Kohtusin oi kui paljude eestlastega ning tekkis meil juba endalgi väike tore sõpruskond. Elu siiski näitab, et maailm ei ole üldsegi suur ning olen kindel, et me veel kohtume :)

Darwinist Broome lennutas mind lennufirma Skywest, kellest ma varem midagi kuulnud ei olnud. Lend möödus kenasti ja nüüd elangi mõned päevad hostelis, mis asub Cable Beachil, mida peetakse üheks ilusaimaks Austraalia rannaks :)
Uute avastusteni!

neljapäev, 4. juuni 2009

Darwin, Northern Territory

Hetkel olen siis juba nädalakese jagu olnud Põhjaterritooriumi osariigi pealinnas Darwinis. Elanikearvult on linn nii umbes Tartu-suurune, pindalalt aga tunduvalt suurem. Meil siin Austraalias muideks hakkas ju talveperiood. Põhja-Austraalia troopilises kliimas tähendab see kuiva hooaega, mil temperatuurid langevad 30 kraadini. Hetkel ongi Darwinis algamas turisti-season ja ühtlasi liigub siiapoole väga palju päkkpäkkereid, kes kuumas kliimas puhata ja tööd teha tahavad. Võrreldes muude linnadega, kus olen olnud, on Darwin minu lemmiklinn Austraalias. Kesklinn piisavalt väike ja ilusad pargid, vanemad ehitised teevad Darwini hubaseks ja mõnusaks kohaks.

Hommikul kella viie ajal Darwini lennujaamast bussiga linna poole sõites polnud mul veel kindlat ööbimiskohta. Lonely Planetist olin meelde jätnud koha nimega Frogshollow, kuna tundus olevat odav ja normaalne. Kuidagi lugesin raamatust ridade vahelt välja sellise fakti, et neljainimesetubadest suuremaid seal pole. Frogshollow-sse jõudes selgus esmalt, et kohe vaba voodit neil mulle anda pole. Täitsa tõbisena ning väga unisena (viimased kaks ööd põhimõtteliselt magamata) ei jaksanud ma linna uut hostelit otsima minna. Puhkeruumis teleka ees toolil sain tunnikese tukkuda, kui vastuvõtust neiu õlale koputas ning toavõtme andis. Suur oli minu üllatus, kui tuppa sisse astusin. Päris palju voodeid....6 nari ehk siis lausa 12 magamisaset. Veidi ukselävel mõtlesin, et oh toredust, kuid mis seal ikka. Valisin siis ühe ülemise nari, mis tundus vaba olevat ja magasin mõned tunnikesed. Kauem põõnata nohu ja valutav kurk lihtsalt ei lasknud.

Kui täitsa üles olin ärganud, tuli tuppa minu alumine voodinaaber. Pakun, et umbes 55-aastane mees, kes tuli lihtsalt selleks tuppa, et täita oma tühi veinipokaal. Kell 12 päeval siis :)
Esimestel päevadel mõtlesin küll, et vahetan hostelit, kuid kuna muud majutused tunduvalt kallimad ning Frogshollows ka tasuta hommikusöök, otsustasin ikka mitte liikuda. Frogshollows tutvusin veel ka Triinu, Rauno ja Kaidiga. Lisaks kolisid minu tuppa veel ka Ann ja Kätlin, kes saabusid Alice Springsist. Nende reisikaaslaseks muideks oli üks saksa kutt, kes Athertonis igal õhtul meile rosterit (töögraafikut) käis toomas.

Esimestel päevadel sain kokku ka Heleni ja tema elukaaslase Siimuga. Helen on samuti Mustvee kandist pärit. Nemad alustasid reisi läänest, mina idast ja nüüd põhjas saime siis kokku. Darwinis on muideks lipupood, kust saab 5 dollari eest osta ka eesti lippu. Helen ja Siim enda autosse ühe ka ostsid ning pargis sellega lehvitades peatus meie juures eesti poiss Taavi, kes tervisejooksu tegemas oli. Selgus, et temal ka veel kaks eesti sõpra Maik ja Jako, kes hiljuti Darwinisse jõudnud. Lisaks pidi siin olema kuskil korteris 7 saarlast ja eesti keelt olen kuulnud tänaval, raamatukogus, poes. Huvitav küll, kui palju neid eesti noori kodumaal üldse on?


Nädal Darwinis on möödunud väga sündmusterohkelt ja kõiki siia kirja panna kohe kuidagi ei jõua. Näiteks oleme Triinuga käinud vabaõhukinos (deckchair cinema), kesklinnast veidi kaugemal asuvas suures Casuarina ostukeskuses, ujunud ja peesitanud Darwini väikeses rannakeses. Lisaks oleme päkkeris pidanud nii grilli-, kaardimängu- kui veiniõhtuid.

Triin oli tööd juba rohkem, kui nädala jagu otsinud ning jätkasime siis kahekesi. Selles vallas on meil põnevust jätkunud ka päris palju. CV-sid laiali jagatud on küll ja hetkel oleks lihtsalt vaja oodata ja edasi jagada. Nii nagu ikka siin Austraalias tööotsimine käib. Tööle tahetakse enamasti osalise tööajaga ning vähemalt 2-3 kuuks. Kuid kuna minul pole kojutulekuni enam kaua aega jäänud ja hirmus tahtmine veidikenegi läänerannikut avastada, otsustasin Darwinist siiski edasi liikuda ja juba homme lendan siit 1800 km lõunasse väikesesse kuurortlinna nimega Broome. Seal praeguste plaanide kohaselt peatun mõne päeva ning liigun veel umbes 1000 km lõunasse. Edasiliikumise põhjuseks on ka see, et lõuna pool on kliima veidi jahedam ja mulle sobiks see ülimalt hästi.

Aga hetkel olekski kõik. Lisan veel kaks kaarti. Esimesel kaardil on päris hea ülevaade marsuudist, mis sai läbitud. Vietnamist Ho Chi Minhist sai reis alguse ja veidi sai vahepeal põigatud sisemaale Dalati, mida kaardil pole, kuid lõpuks jõudsime Halong Baysse ja sealt Hanoisse. Hanoist lennukiga Bangkoki ning rongiga lõuna suunas. Koh Tao on paarkümmend kilomeetrit kaardil näidatud Koh Phanganist põhjas ning Phi Phi saared siis Krabi läheduses.

Teine kaart siis lihtsalt selleks, et mis riigid Tai ja Vietnami läheduses asuvad.






Olge valvsad - järgmine postitus on krokode päralt :)

väga lühidalt veel Aasia ringreisust

Lõuna-Taimaalt olen nüüdseks ilusasti Austraaliasse jõudnud. Lõppkokkuvõttes oli reis väga sündmusterohke ja huvitav. Kui enda vastu aus olla, siis nagu mulle iseloomulik, pikk marsuut lühikese ajaga sai läbi käidud. Samas polnudki plaanis veeta kuskil rannapuhkust ja pole ma ka niisama lebotaja tüüpi. Mõnesmõttes ma vist ei oskakski teistmoodi ringi reisida, kui ikka aktiivselt ja ühte kohta mitte kauaks peatuma jäädes. Seda mida ma Vietnamis näha tahtsin, ka nägin ja Tai kohta saan öelda täpselt samamoodi.

Enne Austraaliasse minemist poleks ma osanud ette aimata, et ka Taisse satun, kuna olen alati pidanud Taimaad liigturistikaks ja vene uusrikaste,ameerika penskarite lemmiksihtpunktiks. Tegelikkuses on Taimaa väga väga mitmekesine ning kuigi populaarseimad sihtpunktid on meeletult turiste täis on nad siiski looduslike vaatamisväärsuste kohapealt kindlasti külastamist väärt. Veel tahan rõhutada, et Phuket ja Pattaya on kohad, kuhu ma ei läinud ja ei läheks ka!

Olen täiesti kindel, et kui reisi jaoks veidi rohkem aega võtta, leiab Tais superilusaid kohti, kuhu turistid kas ei oska või ei viitsi minna. Lisaks meeldis mulle Tai inimeste külalislahkus ja sõbralikkus. Erinevalt Vietnamist ei olnud tunnet, et igal hetkel keegi nöörida tahab. Muidugi on Vietnami ja Tai turismimajandused täiesti erineval tasemel. Kui vietnamlased on turistidehorde ehk viimased kümme aastat näinud, siis Tai on tuntud ilusate randade maa olnud aastakümneid. Tais osatakse turiste kohelda nii, et nad tahavad sinna tagasi minna. Olen päris mitmete reisisellidega Vietnami teemal vestlenud ning kes maad külastanud on minuga samal arvamusel, et veidi väsitab lõpuks see, et turisti nähakse, kui liikuvat dollarimärki. Samas aga ei tasu unustada, et tegelikkuses on isegi nööritud hinnad eurooplastele väga-väga odavad. Vietnam on sealse regiooni üks vaeseimatest riikidest ning isegi kõigest nende igapäevaelu jälgimine tänavakohvikus või bussis istudes on juba üks suur elamus. Lisaks muidugi ilus ja omapärane loodus.

Ühesõnaga jäin reisiga väga rahule. Vietnam ja Tai on samas sarnased aga siiski väga erinevad riigid. Enne Austraaliasse jõudmist sai esmalt külastatud Singapuri ja Malaisiat ning nende kohta saab öelda täpselt samamoodi. Neist neljast riigist võiksin pajatada veel palju, kuid kuna nii palju uusi sündmusi siin juhtunud, tuleb kõigest väga lühidalt kirjutada.

Hästi natukene siis sellest, kuidas Taist Austraaliasse tagasi jõudsin. Krabist Malaisia pealinna Kuala Lumpurisse saamiseks sai sõidetud kahe erineva bussiga nii umbes 12 tundi. Juba Vietnamis oskasid bussijuhid sõiduvahenditesse tekitada muljetavaldavalt madalat õhutemperatuuri. Tai ametivennad alla ka ei jäänud ning taaskord pidin tõdema, et 35-kraadiste ilmadega on väga lihtne tõbiseks jääda. Lisaks sellele, et endal haigena ringi reisida päris nõme, siis arvestades praegust seagripiepideemia kartust äratab tatine nina ning väike köhatus palju tähelepanu.

Kuala Lumpurisse jõudsime kell kolm öösel, kuigi ajakava kohaselt oleks pidanud jõudma kell kuus. Linnakaardita, kohaliku rahata ja energiata sellisel kellaajal ringi toimetada ei ole lihtne. Esialgu saigi suund võetud teletorni poole, et selle läheduses asuvaid öiseid Petronase torne imetleda. Jäi meil Kristiinaga ju eelmine kord säravate tornidega fotosessioon tegemata, kuna oli kiire eestlaste peole. Enne tornide juurde jõudmist meenus mulle aga fakt, et säravad tuled lülitatakse kesköö kanti pea täielikult välja. Öised pildid jäid tegemata, kuid see-eest sai hommiku saabudes käidud Petronase tornide ühenduses. Sinnasaamiseks pidi seisma päris pikas järjekorras ja läbima turvakontrolli, kuid asi oli seda väärt. Vaade oli pea sama hea, kui teletornist.



Enne lennujaama minekut sai päris palju ringi jalutatud hiinalinnas, Little Indias ning muidugimõista keskturul Fish Spa-d külastatud :D



Kuala Lumpurist Singapuri sõites tekitas nohu mulle veel ka kõrvapõletiku.Singapuri linna seekord siiski ei jõudnud, sest kahe lennu vahelist aega oli veidi alla nelja tunni. See-eest sai üle pika aja kasutatud tasuta internetti ning kuuma kakaoga tervist turgutatud. Singapurist veel mõnetunnine lend Darwinisse ja taas tagasi Austraalias olingi.