Money can buy love

Käest kinni kõndivad paarikesed Egiptuse ja Türgi kuurortites, kus meessoo esindaja on kohalikku päritolu ning naisterahvas Euroopast, on tuttav vaatepilt kõigile,kes antud riikides tänavapildis inimesi jälginud on. Peamiselt kestab romanss nädala, kui on naisterahvast turistil koduriiki tagasilendamise aeg. Euroopa mehed tunduvataga armastavat Aasia naisi. On ju Kagu-Aasia teada tuntud, kui peamine seksituristide sihtkoht.
Kui ma varem arvasin, et Tai on peamisem riik, kus Euroopa mehed nii lühiajaliselt kui ka pikemaajaliselt noorte nägusate neiude hoolt ja hellitust otsima lähevad, siis on ka Filipiinidel seksiturism ning lapsprostituudid terav teema. Lonely Planeti andmetel on Filipiinidel hinnanguliselt 400 000 prostituuti ning 20% nendest on alaealised.
Boracayl veedud päevade jooksul torkas nii mulle kui Katule silma see, kui palju käis ringi valgeid mehi, kelle käest hoidis kinni noorukeseohtu filipiinlanna. Arvatavasti on peamisemaks tutvumispaigaks ööklubid, sest kui Boracay tänavanurkadel ennast müüvad naised silma ei torganud siis ööklubis nägi mitmeid ja mitmeid nappides rõivastes kohalikke naisi mehi võrgutamas. Arvatavasti jäävad mõned naised meeste saatjannadeks pikemaks ajaks, sest taolisi paarikesi näeb kõikjal.

Ka transvestiidid on Boracayl tavaline nähtus. Üks äärmislt rõõmsameelne ning energiline ladyboy tegi mulle ka pediküüri. :)

Boracay

Taaskord oleme veidikeseks ajaks peatuma jäänud ühele saarele. Kuigi Filipiinidel kavatsesime esialgu olla kauem, siis plaanide muutudes jäi meie reisiplaani selle riigi jaoks aega 8 päeva. Kes veel ei tea, siis Filipiinid on saarestik-riik, kuhu kuulub 7107 saart ning ühelt saarelt teisele liikumine on aeganõudev. Seetõttu otsustasime, et kiirkülastuste asemel tutvume Filipiinide kõige tuntuma ja turistirohkema kohaga, milleks on Boracay saar.

Filipiinidele jõudmiseks lendasime kõigepealt õhtuse lennuga Singapurist Manilasse, kus lennujaamas ootasime hommikuni, et esimese lennuga põrutada Caticlani, mis on Boracayle kõige lähemal asuv lennujaam. Lennujaamas ei õnnestunud meil üldse tukkuda, mis oli hea ehk seetõttu, et lennukisse jõudes oli mul lendamise hirmust sügavalt ükskõik. Uni oli nii suur, et 50-minutilise lennu magasin täiesti maha.
Caticlani lennujaama arvatavasti remonditakse, sest pagasi saime kätte põhimõtteliselt lennuki kõrvalt ja õues. Mis mulle kahe viimase lennu juures meeldib, on see, et oma pagasiga ruumist lahkudes kontrollitakse lennupiletiga kaasa antud pagasinumbilipikut ning kleepsu kotil - kas ikka lahkud oma varandusega.

Pilt Caticlani lennujaama baggage claim-ist.


Boracay on pisikene saar - ühest otsast teise on umbes 7 kilomeetrit. Kuigi ruumi vähe, on saar rahvast täis. Muidugimõista on enamus nendest turistid, kuid kuna Boracay on maailmas üks parimaid lohesurfi harrastamise kohti, elab siin hooajaliselt päris arvestatav hulk surfareid.
Saare väiksuse tõttu ei ole siin peale VÄGA ilusa rannajoone suurt midagi vaadata. Kui ma pärast väsitavat ööd ja sõitu lennujaamast saarele lõpuks White Beachi nägime, kadus uni silmapilkselt, sest tõesti - siin on ilus. Nüüd, pärast mitut päeva olen ma selle ilusa rannaga ära harjunud ja pigem näen rohkem seda inimrohkust ning meeletut paatide/laevade/purjekate hulka.



Boracay saar on umbes nii suur:



Pildil klõpsides on võimalik seda suuremalt näha. Taamal paistvad mäed asuvad juba kõrvalsaarel, kus on ka Caticlani lennujaam. Vasakpoolne, esiplaanil olev rand on Bulabog Beach, mis on siis surfiparadiis.



Teisele poole jääv rand on White Beach, mis on umbes 2 km pikk ning mis on endiste paadisadamate tõttu jaotatud stationiteks. Station 1 on kõige rahulikum ning vaiksem, kuna seal asuvad suuremad resortid ja luksuslikud hotellid (etteruttavalt mainin, et rand on ikkagi avalik ning selles stationis on kõige mõnusam päevitada). Station 2 ja 3 on need kohad, kus pidevalt midagi toimub - restoranide, baaride ning ostlemise piirkonnad. Tundub, et sukeldumine on päevitamise järel populaarne tegevus, enamus sukeldumisklubidest paiknevad Station 3-s.

Meie ööbimegi sukeldumisklubi Dive Gurus teisel korrusel ja maksame öö eest 1000 Filipiini peesot (16,7 Eurot). Leidsime ka paarisaja peeso võrra odavaimaid kohti, kuid väga korralik tuba ja paiknevus rannas väärivad seda tuhandet peesot.

Teades iseennast olin esialgu skeptiline ning arvasin, et 6 päeva Boracayl veeta on liiga palju. Eksisin ning vaat et aega jääb veel puudugi. Meie muljeid ja juhtumisi üritan järjest kirja ka panna.

Singapur

Melakast sõitsime esmalt bussiga Johor Bahrusse (JB), mis asub kohe Singapuri kõrval, linnade piir on ühtlasi ka riigipiir. JB-sse pole elamusi mõtet otsima minna,sest ega seal suurt midagi teha pole. Kuigi tegemist Malaisia suuruselt teise linnaga, siis turistide jaoks pole atraktsioone veel püsti pandud.
Küll aga on mõistlik vaadata Johor Bahrust lennupakkumisi (eelkõige siis AirAsia omi) näiteks Singapurist oma reisi alustades. Ka rongi- ja bussipiletid on JB-st teistesse Malaisia linnadesse alati palju odavamad kui Singapurist. JB ja Singapuri vahel käib väga palju nö linnaliinibusse ning koos piiriületusega võib kahe linna vaheliseks liiklemiseks arvestada nii umbes 1-1,5 tundi.

Ööbimiskoha leidsime Singapuris Little India linnaosas, päris normaalses hostelis. Kuna Singapur on võrreldes teiste Kagu-Aasia riikidega kalli hinnatasemega, siis otsisime võimalikult odavat ja samas ka talutavat kohta.
Esimeses hostelis, kus tuba näha küsisime, käis Katu koos hosteli asjapulgaga tuba vaatamas. Tagasi tulles oli vaene tüdruk nii šokis, et tuli ta sealt lihtsalt välja talutada :)
Teises hostelis pakuti meile voodikohti nii 12ses toas (ehk dormis) kui ka veidi kallimas kuueinimesetoas, kus boonusena aga kedagi teist peale meie ei olnud (hiljem siiski lisandus meie tuppa üks paarike). Mõningates hostelites on eraldi dorm-tüüpi tube ainult naisterahvastele, kuid neis kahes olnud kummaski sellist varianti. Esimeses hostelis, kuhu sisse põikasime, oli toas rohkem kui 12 inimest ning lisaks naridevaheline vaba ruum olematu. Naridel magasid või vedelesid mõned kahtlase olemisega keskealised meesterahvad. Kuna Katule oli see esimene taoline hostelikogemus ning ka väsimus oli suur, et uusi kohti otsima minna, eelistasime mõlemad leebemat ehk siis seda teist varianti.

Singapuriga tutvumiseks oli planeeritud täpselt üks päev. Käisime ära Sentosa saarel, kuhu ma eelmisel Singapuri külastusel ei jõudnud. Sentosa on pisikene saarekene, mis on ülejäänud Singapuriga ühendatud sillaga. See on lihtsalt üks suur meelelahutuskompleks, kus paiknevad ilusad pargid, Singapuri (vist) ainsad rannad, kasiino, kaubanduskeskus, Universali stuudiod jms turistiatraktsioonid. Mul oli varem Sentosast veidi teistsugune arvamus ning seetõttu ei tekkinud mingisugust erilist vaimustust. Ilus ja tore ja puhas turistidele loodud kohakene :)






Sentosalt edasi liikusime Marina Bay Sands hotelli ja meelelahutuskeskuse juurde.


Sands on äsja valminud muljetvaldav ehitistekompleks, kus asub siis muidugimõista hotell, kaubanduskeskus, kasiino ja kino. Kaubanduskeskus ei ole tavaline, pigem on esindatud tuntud ja kallid firmamärgid (Gucci-muccid jms).



Lisaks on sinna ehitatud jääta liuväli, kus tundus et inimesed pigem kõnnivad, kui uisutavad. Läbi keskuse vookles veesilm, kus tahtmise korral oleks romantilise paadisõidu võinud teha.









Mis mulje on jätnud mulle Singapur? Esimesena ütleks kohe, et linn on ilus ja puhas, turvaline ning lihtne. Seetõttu võiks Singapur asetseda pigem kuskil Kesk- või Lääne-Euroopas, kui Aasias. Enamuse Singapuri elanikkonnast moodustavad hiinlased, kuid tänavapildis näeb Aasia kohta ebatavaliselt palju valge rassi esindajaid. Johor Bahru taksojuht väitis, et Singapuri inimesed on liiga ülbed ja ennasttäis. Kas see tõele vastab, ei oska öelda. Kui aga vaadata tänavatel sõitvaid autosid, siis on selge, et kas ülbed või mitte aga keskmisest jõukamaid inimesi elab linnas keskmisest rohkem.

uued tuuled

Oleme hetkel Boracayl, Filipiinidel ning vahepeal on meil üsna tihe reisiprogramm olnud. Veetsime paar päeva Melaka nimelises linnas ning päevakese Singapuris. Viimasest lendasimgi esialgu Filipiinide pealinna Manilasse, kust omakorda Caticlani.
Kõigest varsti ka lähemalt. Sini-sini-sinine vesi ja kuum päike hetkel kutsuvad! :)

Lunisin, mis ma lunisin ja lõpuks Katu oli nõus ka veidi blogisse kirjutama. Ma arvan, et meil on päris erinevad muljed, kuna Katu jaoks on see esimene Aasia riikidesse ning tema muljed on vahetumad kui minul.
Olen isegi mõelnud selle peale, et minu reisipildid ning -jutud võivad teistele üsna igavad olla. Pildid esiteks seepärast, et ei ole ma just suurem asi poosetaja. Samuti ei imesta ma enam selle üle, kui näiteks mööda sõidab viieliikmeline pere ühel rolleril või on mõni asjalik kodanik otsustanud elutoadiivanit rolleriga transportida. Üha rohkem immuunsemaks muutun ma ka nende kõikide Aasia bisnismänide suhtes, kes üritavad igal võimalikul sammul sulle taksosõitu, paadisõitu või ekskursiooni müüa. Minu seljakotis on alati käepärast võtta vähemalt 1 kampsun, sest troopilises kliimas tegutsevad bussijuhid arvavad, et kuumale ilmale saab bussis kindlasti leevendust 15-kraadise temperatuuri näol. Bussijuhid on ka üsna pööraste liiklemisvõtetega ja tihti on oht mõnel tee peal tolkneval pudulojusel allaaetavaks sattuda.
Kagu-Aasia riigid on minu jaoks põnevad nii looduse suhtes kui ka just nendesamade detailide tõttu, mis siin ringi liikudes on muutunud juba nii tavaliseks.Igatahes üritan kirja panna ja jäädvustada ka veidi rohkem detaile. Et oleks huvitavam. :)
Tiomanilt lahkusime me juba mitu päeva tagasi. Kuigi arvasin, et sel korral olen võimeline rohkem kirjutama, siis kahjuks arvasin valesti. Igapäevaseks blogimiseks ei jää kohe üldse mitte aega, sest ilm meil siin ju soe ning enamus ajast veedame toast väljas. Tiomanil kujunes meil juba väja rutiin, kus pool päeva lebotasime rannas, mõnel päeval lubasime endale ka pärastlõunauinaku ning õhtuti istusime väljas restoranides ja baaris.
Ma olen Tiomani saart vist küll juba maa ja taevani kiitnud, kuid siiski – veidikene ju veel ikka võib. Mul on hea meel, et saime saarel veeta terve nädala, sest just pikema aja jooksul õpib seda paika tundma ning väärtustama rahulikku saareelu. Viimastel päevadel suhtlesime päris palju nelja rootslasega, kellega tutvusime Juara rannast tagasi sõites. Poisid olid Tiomanil nii puhkuse kui ka ärieesmärgil. Nimelt plaanivad nad Juara randa aasta jooksul ehitada uue resorti,mis suunatud eelkõige noortele keskkonnateadlikele seljakotireisijatele. Jõuka Põhjamaa riigi elanikele iseloomulikuna oli nende nägemus uuest hotellist küll selline, mis pigem vastaks hinnatasemelt veidi jõukama külastaja nõudmistele. Siiski oli põnev kuulata kuttide mõtteid oma projekti kohta. Nad on juba hinnanud, et kogu krempel kokku läheks neile maksma umbe 8 miljonit Eesti krooni (umbes 500 000 euot, ei ole veel Euroinimene!). Selliste plaanide väljamõtlemine ja teostamine on küll äärmiselt väljakutsuv, kuid samas - Tiomani sarnaseid arengupotentsiaaliga saari leidub mujalgi Aasias ning võiks see ju olla külmast kliimast ärapõgenemise võimaluseks.
Reisiinfo:
Tiomani saarele saab praamiga Mersingi linnast, kuhu sõidavad mitu korda päevas bussid Kuala Lumpurist, Johor Bahrust ja Singapurist. Bussiliiklus Malaisias on väga hea ning Mersingisse saab lihtsalt ka igalt poolt mujalt. Return praamipilet maksis 70 ringgitit (MYR), bussipilet Kuala Lumpurist 29 MYR. Meie maksime oma bungalo eest 25 MYR ööpäevas ja see oli ka üks odavaimaid. Bungalot oli selle raha eest küll ja küll. Internet saarel väga kallis ja ühenduse kasutamise eest tuli maksta 10 MYR tunnis. Riisi- ja nuudliroad olid enamasti 4-6 MYR, puuviljamahl 3 MYR. Parim rand saarel on kahtlemata Juara rand, kuid sinnasaamiseks tuleb kautada 4WD või veetaksot ( u 35 MYR 1 suund). Saarel dzunglirajad (pikim suurimast külast Tekekist Juarasse 7 km, pinget pakkuv on ka Monkey Beachi suunaline rada). Väidetavalt on Tioman maailma parimate sukeldumispaikade nimekirjas ning saarel müüakse ka snorgeldamistuure kõrvalsaartele.
1 MYR oli varem umbes 4 krooni. Hetkekurss: www.tavid.ee

Reisist mõned muljed Katult:


Eile oli aeg Tiomani saarega hüvasti jätta. Kuigi saarel tegelesime peamiselt logelemisega, oli meel lahkudes ikkagi kurb, sest tutvusime huvitavate inimestega ning saar ise oli ka lihtsalt fantastiline! Viimased päevad olid üsna pilvised ja paar korda sadas ka vihma. Praamiga saarelt tagasi sõites ei olnud meri enam nii rahulik nagu tulles ja raputas päris kõvasti.
Meil oli plaan edasi liikuda Melaka-nimelisse linna kohe, kui praamiga Mersingusse jõuame. Viimane buss Mersingust pidi internetist leitud andmete järgi lahkuma kell 17.15. Praam jäi hiljaks ja arvasime, et jäimegi bussist maha. Sadama kõrval asuvas reisibüroos öeldi aga, et sealtsamast väljuva viimase bussini on aega 15 minutit ja meil oleks võimalik sellele bussile pileteid saada. Nagu kiuste ei olnud meil aga enam sentigi sularaha alles ning sulaahaautomaati ka läheduses polnud, lähim automaat oli umbes 20 minutilise jalutuskäigu kaugusel. Mees reisibüroost pakkus lahkelt et viib ühe meist rolleriga pangaautomaadi juurde . See oli meile nii tore üllatus. Lagle hüppaski rollerile ning vähem, kui 10 minutii pärast olid nad juba tagasi. Väga meeldiv teenindus oli ja saimegi kiirelt ning lihtsalt bussi peale!
Bussisõit Melakasse kestis 5 tundi. Buss oli mugavate istmetega nii et sai ka magada. Pool teest oli mööda väiksemaid teid, kus bussijuht kihutas nagu kiirteel. Oli äkkpidurdusi ja jubedaid möödasõite. Seest võttis kõhedaks ja hakkas ka keerama. Ainuke võimalus see sõit üle elada oli silmad kinni :D
Õhtul hilja jõudsimegi Melakasse. Kohe tormasid mehed oma majutuskohtade lendlehtedega meie juurde ja ka taksot pakuti. Vahemaad tehti nii suureks, et me mitte mingil juhul jala ei läheks ja ikka takso teenuseid kasutaksime. Natuke kauplemist ja saigi normaalse hinnaga linna. Peatume jälle Hiinalinnas, sest tavaliselt on just selles piirkonnas majutuskohtade hinnad kõige paremad. Taksojuht viis meid siis ühe hosteli ette, mille nimi on Sayang Sayang. Seal võttis meid vastu hästi tore mees. Tuba selles hostelis on põneva lahendusega - lükanduksed,pisike tuba on tehtud kahekorruliseks nii, et alumisel on diivan ja laud ning üleval voodi. Vetsud ja vannitoad on küll koridori peal, aga see ju hostelites tavaline. Lisaks asub hotell jõe ääres, mis on väga vingelt ära valgustatud. Hostel on uus ja puhas, mis on meeldiv võrreldes meie eelmiste elukohtadega. Võtsime toa ära ja tahtsime süüa. Tore mees vatuvõtust pani hosteli uksed lukku ja saatis meid söögikohtadeni. Lahti polnud enam suurt midagi, sest oli peaaegu südaöö. Tänaval oli üks hiinlaste putka veel lahti, kust ka söögid võtsime. Sellistes putkades vist turistid eriti ei einesta, et need on mõeldud kohalikele. Kõhud said täis 22 krooniga :). Kui hostelisse tagasi jõudsime, ulatasid hotelli taga õues olnud hiinlased meile koti meenetega - lihtsalt külalislahkusest.
Hommikul otsustasime linna kaema minna. Melaka on ajalooline linn, mida läbib jõgi ning setõttu veidi meenutab Veneetsia kanaleid, sest majad on veele suht lähedal ja vesi on rohekas.
Tänaval vaadati meid kui vaatamisväärsusi, mis oli muidugi natuke imelik. Isegi teisest tänava otsast hõigati järele how are you? Where are you from?jne. Tundub, et kohaike jaoks on blondid juukseid ja kahekesi ringi kõndivad tüdrukud vaat, et eksootilisemaks vaatamisväärsuseks, kui meile nemad ja kogu linn tervikuna.
Ei saanud me ka poodides käimiseta. Riided, ehted ja jalanõud on siin väga huvitavad. Häirivaks šoppamise juures on see, et poodi sisenedes hakkavad müüjad sul sabas kõndima...lihtsalt kõnnivad väga väga lähedal järel niikaua kui lihtsalt saab kõrini ning poest ära saab tuldud. :D

Saare elu

Oleme olnud Tiomanil juba päris mitu päeva. Enam ei ole vahet nädalapäevadel ega kuupäevadel ning ausalt öeldes on mul isegi raske meenutada, millal me siia jõudsime. Kui ma oma arvepidamisega ei eksi, siis peaks hetkel olema meie viies päev siin imelisel saarel.
Tiomani vaimustus suureneb iga päevaga. Rannas pleesitaja tüüpi ma väga pole ja seetõttu oli esimestel päevadel väga raske harjuda mitte millegagi tegelemisega. Lihtsalt istuda, lainetemühinat kuulata, superilusat rannajoont imetleda - seda kõike võin ma teha ja lausa armastan teha AGA mitte päevade kaupa. Seetõttu tunduski algul olevat veidi ahistav siinne viibimine. Nagu ma juba mainisin on saarel ringiliikumine vägagi piiratud.
Nüüdseks aga olen juba täitsa ära harjunud. Laiskus on ka minu kontidesse pugenud ning hakkan lihtsalt vedelemisega täitsa ära harjuma. Kaasavõetud Kivirähu raamat on juba läbigi loetud ning ainsaks tegevuseks, kus väheke mõtlema peab, on sudoku.
Siiski, 24 h logeleda ei ole minu meelest lihtsalt võimalik! Oleme paar korda käinud siinses suurimas külas Tekekis, külastanud eelmises postituses mainitud Monkey Beachi ja täna läbisime 7-kilomeetrilise raja läbi džungli Juara-nimelisse külla. Rada kulgeb üle suure mäe ning mäkketõusuks kulus meil umbes 2 h ning alla külasse laskumiseks peaaegu tunnike. Juara on veel rahulikum ning vaiksem, kui ABC-ks kutsutav küla, kus meie ööbime. Vaikuse ja privaatsuse armastajatele on see kindlasti parimaks rannapuhkuse veetmiseks. Meie Juarasse pikemaks ajaks ei jäänud ning tagasi sõitsime hoopis maasturi kastis. Meie üllatuseks Juarasse autotee siiski läheb, kuid see on kindlasti mõeldud ainult neliveole ja kindlasti ainult hulljulgetele kohalikele.
Saarel ringi vaadates on mulle jäänud mulje, et Tioman ei ole sugugi mitte Malaisia kuumimate turismisihtkohtade hulgas. Nii meie, ABC-rannas kui ka Tekekis torkavad silma mahajäetud bungalod ning räämas majad, kus kunagi võisid tegutseda näiteks restoranid ja baarid. Kui üldjuhul enamikes sihtkohtades järk-järgult tegeletakse turismi arendamisega siis siin tundub, nagu hiigelajad oleksid möödas. Peamiselt näeb ringi liikumas noori seljakotireisijaid, pole suuri uhkeid resorte, mis meelitaks saarele puhkavaid peresid ning saare üldine hinnatase on ebatavaliselt madal. Usun, et tšarterturism siia kas veel pole jõudnud või enam lihtsalt ei jõua. Sellest pole aga midagi - massiturismi puudumine muudab kõige siinse veelgi rohkem nauditavamaks. Kaks aastat tagasi esmakordselt Malaisias olles sai külastatud Langkawi saart ning minule isiklikult on Tioman sümpaatsem ja huvitavam.

Ahjaa, vist ei tohiks siia seda kirjutada aga kuramuse palav on ikka!

Paar pilti Juarast! Ainus asi, mis siin saarel sigakallis, on internetiühendus ja seetõttu hetkel mõned üksikud pildid.

Mõned pildid Tiomani saarelt!


Esimene pilt on tehtud meie bungalo aknast ja teisel pildil majakesed ise ka pildil. Meie toakene vasakpoolseimatest viimane.





Järgmised on tehtud peamiselt ABC Beachil. Kus me ka ise peamiselt aega veedame!





Lemmikrestoranis, kus õhtusögiarve on alati maksimaalselt 35-40 EEKu (u 2,2-2,5 EUR).



Saarel on isegi ka lennujaam olemas ja Singapurist ning ka Kuala Lumpurist peaks korra päevas lennuk saarele sõitma.


Päikeseloojangud on siin väga väga ilusad.

Tioman

11.veebruar
Tiomani saare puhul võiks kasutada igas lauses ülivõrdeid. Kõige mõnusam saar kus ma käinud olen. Kõige vaiksem, rahulikum ja chillim koht, kus olen olnud-paradiis :). Kõige sõbralikumad kohalikud, kõige vähem turiste.
Tõesti, koht on fantastiline! Tiomani saarele jõudmiseks peab esmalt sõitma Mersingi nimelisse linnakesse. Kuna praegusel ajal peaks siin olema low season, sõidab praam Mersingist saarele kõigest korra päevas. meie jõudsime Mersingisse umbes kl 18 paiku õhtul ning saime piletid järgmise päeva praamile. Sõit saarele kestab umbes 2 tundi.
Arvan, et Tiomani saar on oma suuruselt võrreldav Hiiumaaga, kuid kuna enamus saarest on väga mägine, siis asustatud alad on võibolla mõne Kagu-Eesti külaga võrreldavad. Kokku peaks siin olema umbes 4-5 külakest.
Meie elame ABC-nimelises rannas. maksame oma bungalo eest 25 ringgitit (umbes 100 Eesti vana raha, 6.4 Eurot). Veepiirini on meie majakese ukse juurest täpselt 24 sammu! Autoteed on saarel umbes 5 km jagu ning meie külani see ei ulatu. Ainsaks transpordivahendiks on kas veetakso või siis omad armsad jalakesed. Turiste saarel tundub olevat väga vähe. Kindlasti on hulk inimesi varjunud mõningatesse saarel asuvatesse resortidesse. Meie külakeses on üsna palju neid, kes tunduvat siin elavat või viibivat pikemat aega. Saare ümbrus on ka maailmas väga hinnatud sukeldumispaigana ning jääb mulje, et see on ka pikemaajalise viibimise peamisemaiks põhjuseks.Turistidehorde ning suuri hotellikomplekse siit ei leia, mis minu jaoks ongi selle saare kõige suuremaks väärtuseks lisaks sellele, et siin on imeilusad vaated ja rannad. Rahulikuks rannapuhkuseks on Tioman üks parimaid, mida võiks üldse tahta.
Samas on siin võimalusi ka teravamateks elamusteks. Eile võtsime ette matka läbi dzungli Monkey Beachile, mis kestis umbes 2 tundi edasi-tagasi. Meiega liitusid Kuala Lumpurist pärit vennad Siva ja Jack ning samuti KL-is elav Trisha. Matk kulges läbi mägise ja metsiku dzungli ning füüsiliselt oli see paras ettevõtmine. Kohale jõudes snorgeldasime, ujusime, lebotasime. Lisaks meie seltskonnale oli rannas kõigest üks paarike.
Nagu nimigi ütleb, leidus Monkey Beachil ka ahve. Meie nägime küll ainult üht, kes ilmus nähtavale 10 sekundit pärast seda, kui olin avanud küpsisepaki. Otsustasime talle siis natukene küpsist anda. Kui küpsis otsa sai, läks põnevaks. Ahvile ei meeldinud, et rohkem talle midagi ei anta ja kohe oli vaja küüntega Katule säärde karata. Õnneks oli see ainult väike kriimustus, aga hirmus oli natuke ikka. Sealt õppetund..ahvid on ikka metsikud loomad, isegi kui nad esmapilgul sõbralikud tunduvad. Meist randa ahviga võitlema jäänud paarikesest oli päris kahju kohe.

Kuala Lumpur

Kuala Lumpuris olen varem käinud kahel korral kaks aastat tagasi. Esimesel korral oli põhilisemaiks sündmuseks Eesti iseseisvumispäevale pühendatud pidu. Teist korda sattusin KL-i Vietnam-Tai reisi lõppedes ning Austraaliasse naastes.
Kuala Lumpur on viimasel paaril aastal muutunud üsna teatud ja tuntud linnaks Eesti noorte seas. Kindlasti on peamine põhjus selles, et AirAsia odav London-Kuala Lumpur lennuliin võimaldab noortel väga hea hinnaga lennata Euroopast läbi Kuala Lumpuri Austraaliasse. Populaarseim atraktsiooniks on kahtlemata Petronase kaksiktornid, mis on eriti ilusad ja võimsad õhtuses tuledesäras.Kaksiktornide vahekoridori on turistidel samuti võimalik külastada. Selleks tuleb hommikuti kl 8 olla järjekorras ning paar tundi oodata ja loota, et just enne sind lubatav piirnorm täis ei saa. Häid vaateid võib nautida Kuala Lumpuri TV Towerist ja saada teadmisi spetsiaalse audiprogrammi abil linna suurematest ning tähtsamatest ehitistest.
Meie Katuga piirdusime seekord õhtuse kaksiktornide imetlemisega. Kuna elamise China Townis, oli meie igaõhtuseks tegevuseks linnatänavatel jalutamine ja sealse melu jälgimine.

Mõlemal varasemal korral, kui olen Kuala Lumpuris aega veetnud, on minu lemmiktegevuseks olnud Fish Spa külastus. Nii vedasin ka seekord Katu Central Marketis asuvasse kalaspaasse ning ma arvan, et Katule täitsa meeldis.

Kuala Lumpurist umbes 120-130 km kaugusele jääb Kuala Gandah-i nimeline orbude elevantide reservuaar, kus eesmärgiks tutvustada oma tegevust ning kaasata külastajaid erinevatesse tegevustesse nagu näiteks elevantide söötmine, nendega sõitmine ja nendega koos vees mängimine. Elevantidega lähemalt tutvumiseks tasub seda kohta külastada.

Moskva Sheremetyevo vs Taškent

Moskvasse ning sealt edasi Taškenti lennutas meid Vene rahvuslik lennukompanii Aeroflot. Seda lennufirmat ei tasu peljata - lennukid olid uued Airbusid, süüa anti hästi ning ohutusalane teave oli väga põhjalik. Isegi kui lennu ajal läks põlema turvavöötuli, kõlas automaatteade reisijatele nii vene- kui inglise keeles selle kohta, et ootamas väike turbulents.
6 tundi Moskva lennujaamas möödus üllatavalt kiiresti. Suureks plussiks oli tasuta wifi olemasolu. Harjumatu oli see, et kogu terminalis võis vabalt igal pool suitsetada ning mitu tundi lämbes suitsuhaisuses lennujaamas tuletas meelde, kui hea on ikka ee, et avalikes kohtades kimuda ei lubata.
Taškendi lennul tundusid reisijad olevat peamiselt kohalikud ning nende teadmised ohutusest tunduvat olevat üsna kesised. Minul, kes ma kohe üldse ei seedi lendamist, polnud tore jälgida, kuidas kõrvalistuv umbkeelne noormees vahetult enne maandumist mobiiltelefoniga rääkis. Tema kõrval istunud mees samamoodi näppis telefoni, üritades stjuuardessi eest iga hinna eest varjata. Niipea kui lennuk maandus, tundis enamus lennukirahvast, et nüüd on viimane aeg püsti tõusta ja toimetama hakata. Läks hirmsaks sebimiseks, kottide tõstmiseks ning tekkis tunne nagu oleks oht lennukilt mitte maha saada. Kuna stjuuardessid ei teinud sellest väljagi, võib oletada, et sellele reageerimine oleks lootusetu.
Taškendis olime esmalt lennujaamahoones aga kuna viisat meil polnud, siis viidi meid transiittsooni, mis sealses lennujaamas oli eraldi majas ning peaterminalidest veidi eemal. Seal olime Katuga päris mitu tundi ainsateks ootajateks. Ooteruum ei olnud väga suur üritasime seal veidi magada.
Paari tunni jooksul kogunes aga inimesi päris palju ning üles ärgates ei olnud me enam sugugi ainsad ootajad. Mingil hetkel saabus ka Riiast 23.30 väljunud lennuk (seesama, kuhu meiegi lootsime istekohti saada) ning muidugimõista olid esimeste terminali sisseastujate seas kaks vanemat härrasmeest, kes purjakil ja räuskamismeeleolus. Nimelt pakuti nii meile, kui arvatavasti neile 50 USDi eest võimalust järgmist lendu oodata nn business lounges. Ju nad arvasid, et tahetakse altkäemaksu vms ning eks nad seetõttu oma pahameelt roppustega väljendasidki.
Kui me lõpuks ometi Taškent-Kuala Lumpur lennukile saime, ei pidanud me pettuma Uzbekistan Airwaysi pardateeninduses, söökides, lennuki mugavuses. Kõik oli väga okei, süüa jagati ehk liigagi palju. Igatahes Riia-Kuala Lumpur lendu AINULT Uzbekistan Airwaysi lendudega julgen soovitada - teatud päevadel on lennupiletihinnad väga hea hinnaga. Kindlasti broneerimiseks kasutada mõnda vahendajat ja Airbalticuga mitte tegemist teha.
Miskipärast ei imesta enam keegi, kui olen kuhugi reisile minemas või juba läinud. Tihti on tulnud ka olukordi, kui mõnda tuttavat-sõpra nähes kuulen imestusi, et kas ma tõesti olen Eestis. Eks tegelikult olen ma enamuse ajast ikkagi kodumaa pinnal.
Seekordne reis sai planeeritud üsna suurejooneliselt. ehk isegi liigagi suurejooneliselt. Praeguseks hetkeks on mõned suured plaanid luhtunud, samas ei saa öelda, et asendunud alternatiivid väga palju kehvemad oleksid. Vahemaandumisega Kagu-Aasias on reisi lõppsihtpunktiks Uus-Meremaa, kus plaanin olla 6-7 nädalat. Minu reisikaaslaseks on sõbranna Katu, kes kavatseb Uus-Meremaale pikemaks ajaks jääda. Tagasiteel koju saab arvatavasti paaripäevane peatus olema Austraalias, Melbournes ning samuti Kuala Lumpuris. Kuala Lumpurist lendan arvatavasti Londonisse, kus veedan kolm päeva ema ja õega.
Kuigi plaanid on päris täpselt paika pandud, on reisi algus näidanud, et alati ei lähe kõik (ja mõnikord ka mitte miski) nii nagu plaanid. Seetõttu loodan, et kõige kindlam selle reisi juures on minu jõudmine Londonisse 22.aprill ning saabumine Tallinna L.Meri nimelisse lennujaama 26.aprillil kl 11.
Ahjaa. 2009.a viimased postitused, kus lubasin kirjutada Melbourne, Great Ocean Roadi ja Sydney seiklustest. Nagu näha, siis virtuaalsesse keskkonda need jutud ei jõudnud. Eks nii ongi, et mida kohe ära ei tee, jääbki tegemata. Usun, et olen oma Austraalia seiklustest asjahuvilistele piisavalt palju rääkinud ning blogisse mittekirjutamine ei tekitanud väga suuri kahjusid :D

Lendamisebusiness Airbalticu stiilis

6.veebruar
Enne kui ma asun end välja vabandama (viidates eelmistele postitustele) ning seletan pikemalt kuhu minek, milleks minek ja kellega minek, kirjutaks ma veidi sellest, millest paljud juba kursis on - nimelt sekeldustest seoses esimese lennuga.
Sügisel, oli see vast juba oktoobris, ostsin AirBalticu koduleheküljelt lennu Riia-Kuala Lumpur, vahemaandumisega Taškendis (esimene lend Airbalticuga, teine koostööpartner Uzbekistan Airwaysiga). Miks just see lend? Nimelt ei meeldi mulle lennata. Kohe üldse mitte. Sellel lennukombinatsiooni kasuks rääkisid otsem marsuut: lühemad lennuajad, et oleks kasvõi paar tundigi õhus rappumisohtu vähem. Taškent ei ole väga levinud transiitlennujaamana ning ka Trip.ee postitustest sai sealse lennuterminali kohta karme kommentaare kirjutatud. Aga mis sellest. Tundus palju mõistlikum lennata Riiast otse Aasia suunal ning vältida ringiga minemist Lääne-Euroopa kaudu. Kusjuures ei mänginud rolli ka lennupileti hind. Ostmise hetkel oleks Tallinn-London-Kuala Lumpuri skeemitanud nii, et piletihind ka odavam oleks olnud.
Veidi aega pärast lennupiletite ostmist tuli Airbalticult kiri, et lennuaeg on muudetud kahe tunni võrra hilisemaks. Järgnes teine kiri, kus kirjas, et lennuaeg taas muudetud esialgsele ajale. Mis aga jäi märkamata oli see, et ka lennukuupäev oli arvatavasti juba muutunud...
Paar nädalat enne reisu algust otsustasin, et prindin kõik lennupiletid välja ning samal ajal kontrollin Amadeus-süsteemist (www.checkmytrip.com), kas lennud ikka eksisteerivad ning väljumisajad klapivad (päris kõiki odavlennufirmasid sealt ei leia, ka meie Malaysian Airlinesi piletit seal näha ei olnud aga hea koht, kus kontrollida, kas näiteks internetis virtuaalse vahendajafirma käest ostetud e-pilet ikka on reaalne). Ennäe imet-meie kardetud sekeldus Airbalticuga oligi olemas!
Selgus, et meie 4.veebruari lend Riiast-Taškenti oli tühistatud ning automaatselt oli meid lükatud 7.veebruari lennule. Samal ajal jätkulend Taškent-Kuala Lumpur puhul oli kuupäev ikka endine. Ebaloogiline sõita 7ndal Taškenti, et siis 5ndal kuupäeval sealt edasi Kuala Lumpurisse sõita. Või ei ole?
Esimese asjana sai helistatud AirBalticu Läti klienditeenindusse. Teisel pool toru olnud meesterahvas tunnistas ausalt, et tema ei oska sellise probleemiga midagi ette võtta ja kuna tema ülemused olid juba koju läinud, et ma järgmisel hommikul uuesti helistaksin. Samal õhtul sai neile ka veel e-mail saadetud. Kuna polnud tahtmist taas toru otsas vaikimist kuulata (kõneminut 8 vana EEKi), siis ootasin paar päeva vastust meilile. Airbalticust ei kippu ega kõppu ning seetõttu sai uuesti helistatud ning ühendatud Tallinna klienditeenindusega. Tõre naisehääl palus e-maili uuesti saata. Oldi viisakad ja paluti vabadnust segaduse eest. Seejärel pakuti asenduslendu Riiast Taškenti samal kuupäeval ning Uzbekistan Airwaysiga. Kuna väljumisaeg oli hilisem ning ära oleks jäänud 6-tunnine peatus Taškendis, tundus see parema variandina. Kahjuks oli ka lennukohtade saadavusega segadus ning lubati meilitsi meile teada anda, kas meie kohad kinnitatakse. Hiljem ise checkmytrip-ist järele vaadates oli näha, et meile on kinnitatud kohad äriklassi ning pandud tavaklassi ootenimekirja. Olin täiesti kindel, et järelikult lennukikohad on olemas - iseasi, millisesse klassi.
Airbalticu poolt oli muidugimõista vaikus ning tuli ise uuesti kirjutada, et kas tasub siis mõne päeva pärast lennujaama sõita. Ja selguski, et meie kohti lennukis ei kinnitatud (kuigi Amadeus süsteem ju näitas, et äriklassis vähemat oli kohti. Samal ajal oleks saanud äriklassi pileteid osta ka Airbalticu koduleheküljelt. Tuleb siis jääda arvamusele, et meie jaoks neid ei jagunud (kuigi ma pigem kaldun arvama, et äriklassi kohti ei tahtnud Airbaltic tehtud vea eest meie jaoks kinni maksta).
Meie väljasõiduni oli jäänud 4 päeva. Esimestest lendudest sõltus kogu meie reisimarsuut ning päris kopsakas summa juba kulutatud väga mitmetele lendudele. Võib arvata, et meeleolu ei olnud eriti lõbus.
Järgmiseks alternatiiviks pakuti marsuuti Riia-Moskva-Taškent-Kuala Lumpur. Vahemaandumine Moskvas oleks olnud 13 tundi (?!?) ning Taškendis endised 6 tundi. Taas mitu mitu kõnet nii minu kui mu reisikaaslase poolt, mitu e-maili, tutvuste kaudu e-mailide saatmist Airbalticusse ning ainsaks muutuseks jäi 13 tunni lühenemine 6 tunnile.
Ma poleks iialgi ostnud sellist lennumarsuuti, kaob ju ära ka otseminemise mõte. Kuigi Riia-Taškent lennule lubas Airbalticu broneerimissüsteem osta isegi vähemalt 4 piletit, ei olnud väidetavalt lennukis kohti. Airbalticu kodukal oli olemas lend Riiast Kuala Lumpurisse läbi Dubai, kuid kuna ka see lend oli pea 3 korda kallim meie lennust, siis muidugimõista meile seda ei pakutud. Oli meil ju olemas Taškent-Kuala Lumpur lend ning iseenesestmõistetavalt ei ole Airbaltic nõus oma vea eest maksma.
Mis mind selle loo juures kõige rohkem häiris, oli kõige tavalisema oskuse klientidega suhelda. Mind ajab lausa vihale, kui mulle lubatakse anda teada, kui miskit selgub aga seda ei tehta. Mind ajab vihale, kui mulle lubatakse lõplikud lennupiletid saata e-mailile aga seda ei tehta! Mind ajab vihale, kui lennufirma ei suvatse ise kontakteeruda - e-maili saatmine võtaks kõigest paar minutit!
Ma olen tuttav ainult internetipõhiste broneerimissüsteemidele, kust kliendid ise saavad soetada pileteid. Ma ei ole tuttav Airbalticu broneerimissüsteemiga ja oletan, et lennu tühistamise tagajärjel lihtsalt automaatselt lükati meid järgmisele lennule. Oletan ka seda, et lend tühistati vähese lennutäituvuse puhul. Minu loogiline mõtlemine järeldab, et kui lennufirma on endale võtnud lisateenuse partnerfirmade lennupiletite vahendamise näol, siis lennu tühistamise tagajärjel ei võtaks ju palju aega, kontrollimaks kas kõik reisijad ostsid ainult sellesama, tühistatud lennu või on neil hoopis jätkulend. Ma ei ostnud ju eraldi Riia-Taškent ja Taškent-Kuala Lumpur. Minu lennuks oli Riia-Kuala Lumpur!
Airbaltic on röövinud minult paar täistööpäeva jagu aega, et tegelda probleemiga, mis ei ole minu süü põhjul tekkinud. Kui see lend sai valitud eelkõige mugavuse ning lühemate lennuaegade järgi, siis omad-vitsad-peksavad loost olen õppinud, et tuleb ikkagi jälgida ka lennufirma usaldusväärsust (Oli ju mul viimane jama Airbalticuga novembris, kui ostsin neljale inimesele piletid suunal Stockholm-Tallinn, kuid sooduskampaania raames müüs lennufirma pileteid olematule lennuliinile ning neil polnud seda ka avada plaanis. Selleks ajaks, kui Airbaltic teatas, et lend tühistatud, oli ka Estonian Airi lennupilet tunduvalt kallimaks muutunud ja pidime hoidma pöialt, et meie lennud Taimaalt on õigeaegsed ning jõuame laevale). Asju ajada Airbalticuga igatahes ei saa ning mina Airbalticu "soodsaid" lennupileteid osta ei soovita!
Ahjaa, ega sellega lugu veel läbi pole. Kuna marsuut oli nüüd keeruliseks aetud, pusisid Riia lennujaamas check-ini töötjad meie lendudele registreerimisega rohkem kui 45 minutit. Muidugi tuli taas külastada ja suhelda Airbalticu inimestega, sest lubatud lennupileteid e-mailile ju ei tulnud.
Kui alguses ehmatati check-inis jutuga, et Moskva-Taškent lendu nende süsteemis ei ole, siis lõpuks siiski need kuidagi sinna "ilmusid" ning meid registreeriti kahele esimesele lennule. Abivalmis lennujaamatöötaja oli teadlik ka sellest, et Taškendis english-it ei pruugita rääkida ning kirjutas meile venekeelse jutu paberile selle kohta, et meie pagas Kuala Lumpur lennule registreeritaks ja me ise ka pardakaardid saaksime. Ühesõnaga, jama kui palju aga lõppudelõpuks olime Riias, ootamas oma esimest lendu ja suure seikluse algust!