hällõu estoonja!

Cape Tribulationi väljasõidul rikkusime ju teatavasti seadust, kui ranna peale väikese lõkke organiseerisime. Loodetavasti ükski Austraalia seadusesilm, seda blogi ei jälgi, sest ma nüüd jälle tegutsesin lubamatult. Eelmises postituses sai suurustatud, et tuleb totaalse leborežiimiga puhkepäev. Pühapäeva hommikul ei tulnud pikast magamisest midagi välja. Eks organism on harjunud, et igal hommikul kell 5 hakkab äratuskell pinisema. Nii oligi poole üheksa paiku uni kadunud ning tekkis mõte Cairnsi minna. Bussiliiklus on pühapäeval pea olematu ja ainukeseks variandiks jäi hääletamine. Queenslandi osariigis on pöidlaküüditransport tegelikult aga keelatud. Hoolimata sellest siiski hääletatakse ning mitme erineva inimese käest olin kuulnud, et peale võetakse üldiselt väga hästi. Seadust rikkuma tuli minuga kaasmaalane-töökaaslane-korterikaaslane Mikk.

Athertonist Cairnsi on 93 kilomeetrit ja kui buss sõidab seda vahemaad kaks tundi, siis meil kulus hääletades umbes poolteist. Esimene tüüp, kes peale võttis oli selline veidi imelik. Pakkus varianti, et raha eest võib meid veidi kaugemale viia. Nimelt saime temaga edasi kõigest 5-6 km Cairnsi suunda. Hääletamise mõte on ikka tasuta edasi liikuda ja nii me tema „üllast“ pakkumisest keeldusime. Umbes 5 minutit tee ääres ootamist ja jälle peatas auto. Seekord saime 30 km edasi ning eriti sõbralik mees andis mulle esmalt kohe hunniku cd-plaate, et välja valiksin, mida ma kuulata soovin. Mareebast saime jälle umbes sama pika maa edasi Kurandani. Taaskord oli pealevõtjaks meesterahvas ja rääkis meile oma tööst. Nimelt korraldatakse Mareebas kuumaõhupallisõite ning tema siis seal sohvriks. Vaade ülalt ja sõit ise pidavat olema Austraalia parim. Kahjuks on see suhteliselt kallis ettevõtmine, mida ma oma eelarvesse planeerima ei hakka. Tema käest sain väärtuslikku infot ka selle kohta, et Uus-Meremaa suusakeskuste külastamine on odavam kui Austraalia enda omades ning muidugi on teada fakt, et Uus-Meremaal lauatada on vingem, kui siin mandril. Et jälle üks reisiidee juures ;)
Kuranda juures ootasime suisa 15 minutit. Cairnsini sõidutas meid noor blond naisterahvas, kes meid suisa kesklinnast veidi eemal asuvasse ostukeskusesse sõidutas.

Pean nõustuma. Hääletada ei ole raske. Uudishimulikud inimesed ikka peale võtavad, sest tahetakse ju teada, kust pärit, kust tulek ning kuhu minek. Plussideks ju ka, et hoiab kokku raha, tutvub inimestega, võimalus saada kasulikke (töö)kontakte. Miks lubatud pole, seda ma veel ei tea. Arvatavasti seetõttu, et vahemaad Austraalias on väga suured ning keelamisega tahetakse vältida hääletamist outbackis, tühermaal, kus ei pruugi olla mitmesaja kilomeetri ulatuses mingisugust asustust ning võivad tekkida erinevad kriminaalsed ohud röövimise, vägistamise, tapmise jms näol. Mingis osariigis olevat seadusega lubatud hääletamine, kuid keelatud hääletaja pealevõtmine. Isiklikult arvan, et siin piirkonnas see ohtlik pole. Hääletamine on ju nii või naa ohtlik ning samas hea liikumisviis. Mul plaanis kahe nädala pärast siit edasi liikuda ja ainult paarsada kilomeetrit mööda tiheda asustusega rannikut hääletada. Luban, et kahtlaste inimeste autodesse ei roni ja pimedas ka muidugimõista edasi ei liigu : )

Cairnsi jõudes sai natukene poodides käidud. Uurisin ka fotokaid ning kuna hinnad igal pool ühesugused, siis ostan arvatavasti meie enda linnast. Poolteist tunnikest veetsime vana hea tuttava suure basseini ääres esplanaadil. Athertoni tagasi saime Allaniga, kes üks nendest eestlastest, kellega Cape Tribulationis tutvusime.

Midagi põnevat nagu juhtunud polegi. Mul on viimastel päevadel meeletu reisituhin peal. Suure tõenäosusega kipubki maikuus juhtuma nii, et saab väike Aasia reisukene tehtud. Lennupiletid pole kallid ja võibolla tekib mõni sooduspakkumine vahepeal. Plaanisin siin Athertonis olla nädala, kuid täna hakkasin mõtlema, et vist ikka üritan 2 nädalat vastu pidada. Seejärel liigun rannikut mööda mõnisada kilomeetrit lõunasse. Seal mõned turistilõksud, mida külastada sooviksin. Pärast seda tahaks liikuda/lennata Põhjaterritooriumi osariiki, kust teeks väikese Aasia tripi ja kui taas kuskil mingi maatööga raha tekib, tuleb teha ka üks tõeline Austraalia outbacki ekskursioon mööda läänerannikut lõunaosariikidesse välja, kus siis peaks olema talv ja isegi lund kohata võib. Lobisesingi enda suured unistused ja plaanid välja. Eks järgnevad kuud näitavad, kui pahupidi mu plaanid lähevad.

Meie aeg näitab nüüd nii palju, et tuleb tuttu minna. : )
Raske nädal on meil käsil. Puhkepäevi pole, kuid töötunde tuleb arvatavasti päris kenasti. Esmaspäevasel palgapäeval saab siis ainult head meelt tunda.