Tervitused Athertonist!

Huvitav küll, kes see usin siin lehel nii palju on klikkinud? Külastajate arv on minu jaoks suur üllatus. Kes te siin seda lugeda viitsite? : )

Olen vist maininud, et blogi eesmärk on mitte kirjutada kümneid e-maile nädalas. Et ühe kirjutamisega saaks kõigile kirjutatud. Andke aga tuld, mida teada tahaksite. Austraalia viisabusinessist, odavast reisimisest (ärge siis unustage, et mu sünnipäevapidu, kuhu kõik tulema peavad, toimub sel aastal Sydneys!!), lähedaste Eestisse jätmisest, kontoritöö farmitöö vastu vahetamisest?

Kuu aega nüüd kodust ära oldud ja aeg kiiresti läinud. Olen ikka veel Athertonis ja päevad mööduvad noppides, pakkides, farmerit kartes.
Lubatud pilte ma veel teinud pole. Asi sellest, et tehnikaga mul ikka ei vea. Nüüd juhtus nii, et mu fotokas, mis tegelikult mu isa oma, lakkas töötamast. Aga issi ära muretse – siin fotokad nii odavad, et varsti ostan uue.

Ei tasu arvata nagu oleks farmindus Austraalia ainus tegevusvaldkond. Kuna minu eesmärk on lühikese aja jooksul võimalikult palju reisida, siis on puuviljakorjamine parim variant rahaliste vahendite täiendamiseks. Sama working holiday viisa ( eesti keeles tööta-ja-puhka viisa), mis on enamikel siin ringireisivatel noortel, on ju riigi poolt loodud selleks, et luua juurde abikäsi Austraalia põllumajandusse. Tegemist siiski madalapalgalise tööga ja kohalikud naljalt põllule või puhmaste vahele rassima ei kipu. Teoorias peaks olema, et puuviljakorjaja kuupalga eest peaks sama kaua saama niisama elada. Praktikas on see võimalik, kui nautida öist tähistaevast lageda taeva all magades ning lubades lõunasöögiks endale äärmisel juhul üht kiirnuudlipakki. Sest reisimine siin maksab päris palju. Täiesti eraldiseisev turismivaldkond tegeleb päkkpäkkerite majutamise, ringisõidutamise, ekskursioonitamisega. Reklaamitakse küll, et säästuvärk aga ega tegelikult see nii ole.

Töö poole pealt veel seda, et viimasel ajal on palju olnud kuulda pehmikutest, kes Austraaliasse lendavad lootes, et keegi kandikul töökoha ette toob või teine variant, et kõik neid väga tööle tahavad võtta. Nagu ainus mure siin mandril oleks rannas lebotades piisava koguse päikesekreemi pealemäärimine. Töö leidmine on ikkagi raske. Üldiselt selle noorteviisaga linnas kohti väga saada pole . Viisatingimuses on ka punkt, et üle 6 kuu ühe tööandja juures olla ei või ning kes ikka tahab välja koolitada lühiajalist spetsialisti. Linnas töö leidmine on minu meelest puhas juhus ja õnnemäng. Aga see jääb ka minu arvamuseks.

Meie farm on sellist sorti, et kui mingi aja jooksul siin vastu pidada, siis saab hakkama absoluutselt igal pool. Bossiks on meil ülimalt käre ja ropu suuga itaalia päritoluga Vince. Tema naine Kathy vist ropendaja pole, kuid oskab teha laia keep-smiling naeratust ja samal ajal näägutada, kui valesti sa kõike teed. Töötaja selles farmis peab andma enda maksimaalsest kõige maksimaalsema, mis võimalik. Tähtis pole mitte iga minut vaid sekund, mille eest palka makstakse. Niisama seismine on kõige hullem tegevus üldse. Vince sõimata oskab. Oleme tema farmis nüüd kaks nädalat tegutsenud ja eile oli ta meid isegi kiitnud. Me olevat tema kõige parem töömeeskond läbi aegade. Meile endile ta midagi sellist kohe kindlasti ei ütle. Mind isiklikult ta aeg-ajalt ehmatab põõsa taga, vahepeal sakutab käisest või üritab nalja teha. Siuke mühakas ta on, kuid oleme suutnud oma töökusega siiski muljet avaldada.

Mandariinide ja laimide korjamine ei oleks raske, kui siin poleks nii palav. Ja kui puud poleks nii okkalised. Hommikuti on meil äratus olnud kl 5, seejärel peaaegu tunnike bussisõitu ja 10-11 h tööl. Tööst endast kirjutan pikemalt ikkagi siis, kui pilte ka tehtud saan.
Mul siin mandril juba arsti juures ka käidud. Nimelt väike tööõnnetus juhtus. Esmaspäeval mandariinisalusse minnes märkasin juba hommikul, et mesilased vähe imelikud ning tükivad ligi. Ühel hetkel kui juustesse vupsanud mesimummu ära ajasin aga oli neid terve hunnik mu juures. Kõik muidugi ründasid mu pead. Ja nii ma nõelata saingi. Neli sutsakut pähe, üks põske ja üks reide. Enesetunne läks kohe ka väga halvaks. Farmer näitas üles hoolivust,korraks toimetati mind varju alla ja sain allergiatabletti. Tollel päeval kimbutas mind ainult peavalu ja tuikavate torkekohad. Järgmisel hommikul aga oli kõrge palavik ja veel hullem peavalu. Tekkinud oli neli sügelevat,valusat muhku pähe ja põsk läks maru paiste. Poisid (eesti omad ja lisaks Andrele, Mikule on meil nüüd ka Priit siin) ikka norisid, et küll ma lutsutan seda kommi ühes põses nii kaua. Arsti juures eriti targemaks ei saanud: Austraalias ju kõiksugu putukad-mutukad tavaline nähtus. Kirjutas rohtu, soovis toredat reisi jätku ja kasseeris mult pea 500 krooni visiiditasu. Kolmapäeval oli enesetunne veel ikka päris sant, kuid tööle pidi minema, kuna muidu oleksin töötuks jäänud.

Nüüdseks olen enamvähem okei. Kõrva taga ja kaelal on kolm muna tekkinud, mis kah endast tunda annavad. Paistes lümfisõlmed peaksid olema, et loodetavasti kaovad need ka varsti ja enesetunne läheb veel paremaks.

Homme on meil vaba päevakene, mis möödub arvatavasti lihtsalt lebotades. Võibolla ka basseinis ujudes ja päikesevanne võttes. Paari nädala pärast on mul plaan Athertonist edasi liikuda. Hetkel veel küsimärgi all, et mis suunas tuuled puhuma hakkavad ;)

Praegu olekski siis kõik. : )

Tervitused ja kallid teile sina sombusesse Eestisse!!