veel Cairnsist

Nagu eelmises postituses juba mainisin, oli meie Cairnsi koduks noortehotell nimega Travellers Oasis Backpackers. Kes Cairnsi tulemas, siis soovitan soojalt Oasist (koduka leiate guugeldades). Öö kolmeinimesetoas on 25 AUDi, mis pole vist siin linnas kõige odavam, kuid kindlasti mitte ka kalleim päkkpäkker. Okei, väikeseid putukaid tubades aegajalt siblimas näeb ning pisikesed sisalikud (neid kutsutakse vist gekodeks) ka kalpsavad siin-seal ringi. Kuid siiski on toad puhtad, ühiskööki küüritakse igal hommikul imetletava usinusega ning mõnus bassein ja hubane elutuba tekitavad koduse tunde. Putukatest-mutukatest siin mandril ei saa üle ega ümber ning tuleb tänada õnne, et madude-krokodillide ohtu pole (vist pole). Plussiks ka toredad ja abivalmid töötajad. Majutavad nad siin maksimaalselt kõigest 50 inimest, kuid usun, et meiega koos elas võibolla paarkümmend noort. Hetkel pole turistihooaeg Cairnsis alanud ning kuuldavasti ka meeletud päkkpäkkerite hordid alles alustavad teekonda põhja. Nimelt Lõuna-Austraalias on kättejõudnud sügis ennast tunda andmas jahedamate ilmade näol ja paras aeg sealsetel soojalembelistel seljakotireisulistel asukohta muuta.

Esmaspäeva õhtul toimus kahe hosteli peale kokku suur grilliõhtu (Aussie BBQ). Menüü oli oi missugune: känguru-, krokodilli- ja emuliha, kala, väidetavalt parimad Austraalia grillvorstikesed (muidugi selliseid nagu Eestis, ei tehta mitte kusagil mujal maailmas), erinevaid salateid, puuviljad. Ausalt öeldes, ega lihade kohapealt erilist maitseelamust ei saanud. Jällegi, Eesti grill-liha vastu ei saa vist ükski riik. Mingeid maitseaineid ei kasutata, lihtsalt visatakse lihalõigud grillile. Et hiljem võib soovi korral küpsetatuid käntsakaid erinevate kastmete sisse kasta. Aga jah huvitav siiski: känguru näinud pole, söönud küll :D

Lisaks suurele söömale tutvustati meile didgeridood, mis siis aborigeenide mängupill. Iseloomustaks seda, kui pikka bambusest toru, kust osavate huultega võimalik igasuguseid huvitavaid helisid välja võluda. Loosiga valiti 4 inimest, kes said võistelda didgeridoo mängimises. Ei ole see mingi lihtne pill: normaalne hääl selle seest tuleb siis kui huuled lörri lasta, kopsud õhtu täis hingata ja siis välja hingates oma musimopsud muuta eriti lõtvadeks rappuvateks sültjateks ollusteks. Samal ajal suud ja/või keelt liigutades tuli pillist nii kõrgemaid, kui madalaimaid noote. Neljast ükski sellega hakkama tegelikult ei saanud. Hosteli boss, kes samal õhtul oli ka grillikunn, mängis seda pillikest aga küll väga hästi.
Grillimise kohta veel nii palju, et see on siin üks levinuimaid vaba aja veetmisviise kohalike seas. Asi on ka lihtsaks tehtud: enamikes suuremates linnaparkides on olemas istumiskohad ja grillimisahjud, kus siis seltskonnaga saab känguruliha kõrvetades nautida mõnusat pargiõhkkonda.

Mõned uudishimulikud on minult juba küsinud, et millised need austraallased siis õigupoolest on. Väga selle koha pealt ma sõna veel võtta ei tahaks – nädal aega minu meelest on liigvähe, et üht rahvust iseloomustada. Siiani on silma torganud ülim viisakus. Kõikjal küsitakse kuidas mul läheb ja kuidas mu päev on möödunud. Müüjad poodides mööda kõndides ikka hõikavad, et how are you. Pärast BBQ-d käisime Andre ja Cairnsis pesitseva eestlanna Karitaga siinset ööelu uudistamas. Austraalias suheldakse väljas käies võõrastega päris aktiivselt. Ka meiega üritasid päris mitu kohalikku jutusoonele saada. Üks neist lubas meid järgmisel hommikul viia linna lähedal asuva kose juurde ujuma. Vahetasid Andrega telefoninumbreidki, kuid kõnet hommikul meile siiski ei tulnud. Eks purjus inimeste jutt jääb ikka purjus inimeste jutuks.

Põliselanike, aborigeenide kohta olen siiani kuulnud ainult jubedaid ja väga jubedaid lugusid. Näiteks loetakse autoga ringireisivatele turistidele sõnad peale, et kui kuskil tühermaal või kõrbes peaks mingi mustanahaline aborigeen tee peale ette hüppama, siis on targem kasvõi inimesest üle sõita aga mitte peatuda. Nad pidid röövima, naisi vägistama, tapma. Kõigeks võimelised. Hetkel ei meenu, kuid samasse teemasse minevat ka mingi õudusfilm, Samamoodi linnas ei tasu õhtuti naisterahvastel üksinda mitte mingil juhul ringi käia. Öistel tänavatel pidi olema ebaturvaline ja ei tasuks kokku sattuda aborigeenidega. Vägivaldust ja viha põhjendatakse sellega, et aborigeenid ei suuda leppida minevikuga: sellega, et nende maast sai Inglise koloonia. Kindlasti neid jutte ei räägita niisama aga hetkel on mul aborigeenidesse usku ja kindlasti enamus neist on normaalsed inimesed, kes tahavad siinmail rahulikult elada ja oma kultuuri tutvustada.

Meie mõnus leboaeg Cairnsis hakkab läbi saama ning Athertonis plaan päris pikalt peatuda. Andre ja Mikk lubavad näidata eestlastele omast usinust ning teise aasta viisa jaoks kohustusliku kolme kuu farmitöö lühema ajaga paberile kirja saada. Äkki õnnestub ja ega endalgi sihuke privileeg mööda külgi alla ei jookseks. Mis saab Athertonis ja pärast, seda ei tea meist veel keegi. Mina olen teinud põhjalikku ülevaadet kohalikest vaatamisväärsustest ning varakamana, kui hetkel, plaan Cairnsi tagasi tulla ning teha mõni korralik snorgeldustuur Reefil, uudistada Austraalia vihmametsasid ning lebotada Green ja/või Fitzroy Islandi liivarandadel. Minule iseloomulik, et planeerin, korraldan ja organiseerin, kuidas aga seekord asjad lõpuks välja kujunevad? Eks elame-näeme :)

P.S: Mina arvan, et ei ole sel Eesti kliimal häda midagist. Vähemalt on aastaringselt suhteliselt sarnane temperatuur. Eksju :D
Cairnsi on viimastel päevadel õhutemperatuur olnud 30-32 kraadi ja ega ta ööselgi suurt jahedamaks lähe. Asja teeb veel kurnavamaks 70-protsendiline õhuniiskuse tase. Otsaesine on absoluutselt kogu aeg higist märg.