Olles esimesel päeval külastanud linna üht populaarseimat vaateplatvormi ning sisse kiiganud paari supermarketisse, on jäänud esmamulje, et selles linnas elab liiga palju inimesi liiga väikesel territooriumil. Pärastlõunasel ajal olid supermarketid ja tänavad sõna otsese mõttes inimestest täiesti umbes.
Kuid veidikene veel Boracayst..
Ma pole üldse kirjutanud sellest, mida kõike me nädala ajaga Boracayl teha jõudsime. Kindlasti ei ole mõtet iga päeva kohta detailselt kirjutada – a’la hommikul ärkasime, sõime ja jõime, siirdusime randa, siis pärastlõunane šoping ning edasi rannabaari mango margaritasid nautima. Kuigi... tuleb tunnistada, et enamus päevad osaliselt sellised just olid.
Üritan anda parem lühida ülevaate meie ülimõnusast nädalast Filipiinidel : )
Kindel on see, et jõudsime palju teha ja nägime nii palju, kui Boracayl on võimalik näha! Tutvusime erinevast rahvusest inimestega,päeval nautisime päikest ja randa ning jalutasime palju ringi. Õhtuti veetsime aega rannabaarides ning –klubides. Ühesõnaga, olime saarekuurorti tüüpiliseimad külalised. Ehk olime veidikene teistsugused tavalises resortides mõnulevatest turistidest seetõttu, et käisime ringi enamasti jala ning kolasime kohalike filipinode elurajoonis.
Mõned pildid:
Boracayl torkab silma rohkem Aasia päritolu turiste. Mõned neist armastavad kanda ka peresisest vormirõivastust
Sellal, kui turistid White Beachil restoranides söövad või päikest võtavad, käib 10 minuti jalutuskäigu kaugusel tänavatel külaelu nagu külaelu ikka.
Tihedalt üksteise kõrvale ehitatud hurtsikute vahele on ehitatud ka korralikke villasid, mida eelkõige surfaritele välja renditakse.
Saage tuttavaks - Bear Cat! Kui 2 aastat tagasi nägin Malaisias, Langkawi saarel sellist kentsakat olevust nagu kitshiir, siis ega kasskaru (või karukass) vähemkentsakam ei tundu.
Tähelepanu jagus meile kõikjal! Näiteks oli minul kentsakas juhtum. Hakkasin rannas just päevitama, olles eelnevalt just end hoolsalt kreemitanud. Eemal nägin küll üht asiaatidest paari, kuid ei pööranud nendele tähelepanu. Äkitselt tuli paarike minu juurde ja mees palus, et temaga koos pilti teeksin. Minuga koos on pilusilmsed noormehed ka varem tahtnud pilti tehaa, kuid seekord olin poolpaljalt bikiinide väel ja sedasi ma poseerida ei tahtnud. Toppisin siis ilusasti riided selga ning mina-ja-blond-eurooplanna pildid said ikkagi tehtud.
Meie igaõhtusteks väga toredateks kaaslasteks olid CJ, kes minu koolivend Nõo ajast ning tema sõber Mihkel, kes Boracayl teist hooaega lohesurfiinstruktorina töötab. Muideks, enne Boracayd olid kutid surfamas kaks kuud Vietnamis, Mui Nes!
Boracayst kirjutasin ma varem ainult kiidusõnu. Nüüd oleks siis aeg kritiseerimiseks. Mulle tundus, et meie esimestel päevadel ei olnud saarele jõudnud umbes 10-15 lennukitäit paketireisijaid, sest mingil hetkel tundus inimesi rannas ja tänaval olevat tunduvat rohkem. Võimalik põhjus on ka selles, et esimestel päevadel oli üsna kuum ja päikeseline ning eelkõige Aasia turistid selliste ilmadega väljas eriti ringi ei liigu. Turistidehordid ei lasknud enam mõelda White Beachist, kui paradiisirannast ning Boracayst, kui väga erilisest kohast. Siiski on White Beachi plussiks rannajoone pikkus ning kõige rohkem inimesi võis leida pigem ranna keskosast (Station 2-st). Phuketi nähtud randadega võrreldes on Boracay väga vaikne kohakene ja kellele sobib tüüpiline rannakuurorti melu ja rahvarohkus, siis tasub Boracayle minemist kaaluda küll. :)
Kindlalt võin aga väita, et teatud inimestele on Boracay tõeline paradiis! Nendeks on muidugimõista lohe- ja purjelauasurfarid, kes elavad ning naudivad tuult ja laineid saare suuruselt teises rannas – Bulabog Beachil.
Kui White Beachi ümbruses on resortid, hotellid, külalistemajad ning kaubandustänavad, siis Bulabogis elavad kohalikud filipinod ning otseloomulikult surfarid.
Eestlased Boracayl
Rahvuskaaslasi jagub igale poole, ka Boracayle ning otseloomulikult on rahvuskaaslased talvehooajaks saarele emigreerunud suurepäraste surfitingimuste tõttu. Võiks öelda, et Borcayl on tekkinud lausa eestlaste kogukond, kellest mõned surfiinstruktorid on saarel veetnud juba mitu lohesurfihooaega. Tulevad siia koos perede ja elukaaslastega ning muidugi külastavad neid sõbrad, sugulased, sõprade sõbrad – nii see kogukond aina kasvab. Meie viibisime mitmel õhtul eestlaste seltskonnas ja kui ma hakkaks loendama, siis arvan, et umbes 25-30 eestlast kohtasime. Saarel pidi pikemaajaliselt viibijaid aga veel olema.
24.02 tähistamine
Olen Eesti vabariigi iseseisvuspäeva pidustustel viibinud 2 aastat tagasi Kuala Lumpuris ja Singapuris. Boracayl toimus väike koosviibimine Pinase Surfiklubis, kus nii Mihkel kui ka mõned teised eestlased instruktoriametit pidasid. Surfiklubis mängis omaniku bänd meile live-muusikat. Klubiomanik, kes ise ka laulis, oskas veidi eesti keeles laulda ja kusjuures väga hästi oskas! Chillisime, nautisime muusikat ning muidugi meisterdasid kutid baaris lipuvärvides shotte. Surfiklubi baarist suundusime edasi veel ka ööklubisse. Taaskord jääb 24.veebruar meelde väga toreda üritusena. Mida tegite teie 24nda õhtul?
Turismigeograafia tudeng, nagu ma olen, annaks Boracayle samuti üsna laastava hinnangu.
Kui Filipiinid on teada, kui riik, kus turismindus ei ole väga arenenud, siis Boracay on tüüpiline (massi)turismisihtkoht, kus turistidele loodud ja arendatud kõikvõimalikke rannakuurortile tüüpiliseid tooteid ja teenuseid ning vajalikku infrastruktuuri. White Beachil torkasid silma suured loosungid, mis keelasid rannas suitsetamise. Rannaäärsel tänaval olid suitsukonide jaoks eraldi pisikesed prügikastid, samuti oli üsna palju eraldi prügikaste biojäätmete ning muu prügi jaoks. Bulabogi rannas ja kohalike elurajoonis on prügi väga suur probleem ning tänaval vedelevad prügihunnikud oli sage nähtus
Veeatraktsioonide jaoks on White Beachist veidi eemale vee peale ehitatud platvormid, kus pakutakse parasailingut, tuubisõitu jne. Samas aga on lubatud täiesti randa seilata tohutul hulgal paatidel ja purjekatel, mis turiste ekskursioonide raames ringi sõidutavad. Ja neid vooris sealkogu päevavahetpidamata! Väidetavalt on Boracayl umbes 350 majutusasutust, mis on umbes 11 ruutkilomeetrise saare kohta väga suur arv!!
Keskkonnasäästlikkuse probleemid ongi need,mis eelkõige silma jäid. Kui selliste kuurortite puhul, tuleks pigem leida vahendeid masside suunamiseks sama atraktiivsetesse ning vähemkülastatavatesse paikadesse, siis kõigele lisaks toimus saarel mingit sorti rohkearvuline seminar, mille korraldajaks tundus olevat riiklik organisatsioon.
Turismitudengina võiks ma Boracay külllaita, kuid seda ma tegema ei hakka. Kokkuvõtteks oli meil Boracayl ülimalt lahe ning Filipiinidele tahan kindlasti veel tagasi minna! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar