Meie poolteist reisipäeva nägi välja järgmine: tricycle´ga sadamasse, paadiga Caticlani, 1,5 h bussiga Kalibosse, 2 h lennujaamas ootamist, 1 h lendu, taksosõit bussijaama, 2 h bussisõitu, 2-3 h Clarkis tricyclejuhtidega kemplemist ja niisama ringituiamist, 12 h ehk öö Clarki lennujaama lahtises ootepaviljonis ülimalt ebamugavatel pinkidel, 2 h lendu Hong Kongi ning 1,5 h bussisõitu lennujaamast Kowlooni-nimelisse piirkonda, kus asus meie broneeritud hostel.
Olin varem lugenud Hong Kongile tüüpilistest mansionitest ning ka meie hostel asus just sellises hoones. Mansionid on kõrged, võimsad hooned, kus esimestel korrustel enamasti paiknevad erinevad poekesed (ehk siis putkad) ja toidukohad ning ülemistel korrustel on majutusasutused. Igal korrusel on enamasti üks majutusasutus ning hinna- ning kvaliteeditase võib väga suurel määral kõikuda. Näiteks, kümnendal korrusel võib olla korralik, kolmetärnihotellile vastav öömaja, samas korrus kõrgemal urgas, mis ei küündi ühelegi tärnile.
Meie mansion on allpool oleval pildil. Mõni näeb vähem- ja mõni rohkemräpasem välja, kuid öömajade kvaliteeti välimuse järgi hinnata ei saa.
Mansionide peauste ees on nö klientidepüüdjad, kes üritavad sind meelitada just nende, kõige paremasse ja soodsamasse hotelli/hostelisse. Üritatakse petta ka neid, kellel juba öömaja broneeritud, juhatades neid valesse ööbimiskohta ning kasseerides heausklikeimalt rahagi.
Paar aastat tagasi ilmus Hong Kongi ning eelkõige mansioneid kirjeldav artikkel Go Discover reisiajakirjas. Kuna artikkel oli väga huvitav, tekkis mul mansionitest oma ettekujutus ning arvasin, et see on üks omapärane ja veidi ka ekstreemne majutusasutuste tüüp hotellide, hostelide ja külalismajade kõrval. Tegelikkuses tundub, et Kowloonis, linnaosas, kus keskklassi turistid ning seljakotireisijad enamasti peatuvad, on kõik majutusasutused mansion-tüüpi kõrgehitistes. Pole mansion-tüüpi kobaröömajades seda ekstreemsust ega erilisust, mida Go Discoveri artikkel väljendas.
Küll aga jagus ekstreemsust meie hostelituppa. Sarnaselt Kuala Lumpuri hosteliga, oli ka see aknata pisikene tuba, kuhu mahtus 2 voodit ja 1 väike kapikene. Korraga toas toimetada polnud mitte kuidagi võimalik. Õnneks oli tuba esmamuljena puhas ja korralik. Aken pole minu jaoks ka probleemiks, sest nii pääseb vähem müra ja päikesepaistet hommikuti und rikkuma.
Esimesel ööl ärkasime hirmsa madistamise peale üles ja esialgu ei saanud aru, kes madistab ja kus madistatakse. Panime tule põlema ja õnneks meie toas miskit silma ei torganud. Kuna toas oli selgelt näha ventilatsioonikanaleid, mis arvatavasti läbi terve maja kulgevad, siis suure tõenäosusega mürgeldasid seal rotid. Ja kindlasti rotid, mitte hiired, sest see madin oli ikka uskumatult vali. Kostus plekkpurgi veeretamist ja edasi-tagasi vudimist. Ja nii igal ööl!
Rotid polnud ainsad "lemmikloomad" mis me oma hostelitoaga ajutiselt kaasa saime. Ka päris korralikku mõõtu prussakad ikka aegajalt tatsasid põrandal või näiteks sadasid alla vetsu laest. :)
Elu hostelites ei ole kunagi igav!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar