Kõik oli planeeritud suurejooneliselt - paaripaneku tseremoonia pidi esialgu toimuma rannas, enam kui 160 külalise juuresolekul. Rannast mõni meeter eemal oli püsti pandud uhke peotelk, kus pidi toimuma pidulik õhtusöök ning hilisem tants ja trall kohaliku bändi saatel. Kahjuks aga oli ilm kehvemast kehvem ning pulmapäeva hommikul ei olnud mingisuguseid märke sellest, et vihmasadu võiks iga hetk vaibuda. Kuid ega ilma muuta ei saa - kui on kehvakene ja hallikene, siis tuleb sellega leppida ning seda tehti ka Cooks Beachil. Paaripanek rannas jäi ära ning peotelgis tõsteti lauad-toolid ümber, et kogu pidu algusest lõpuni oleks võimalik seal läbi viia.
Muideks, enamus toolikaunistustest on minu ja Katu tehtud! :)
Peopaik oli suvilatest, kus elasime, mõne kilomeetri kaugusel ning kuigi külalistele oli külakeskusest organiseeritud shuttle-buss, siis pääsesime vihma käes kümne sammu astumisest ning saime peopaika Julia sõpradega, kes ööbisid samas majas, kus meiegi.
Külalisi oli tõesti palju ja seltskond päris kirju - noori, vanu, uhkemaid kleite, üsna tavalisi riietusi, asiaate, maooride välimusega peresid ja kaht tüdrukut kuulsime omavahel näiteks ka vene keeles rääkimas. Kuna meid tutvustati kahe päeva jooksul päris paljudele inimestele, siis oli juba tuttavaid nägusid, keda sai tervitada ning paar sõna juttu ajada.
Kuna minu jaoks olid need esimesed pulmad, kus käinud olen, siis ei saa ma seda pulma võrrelda varasemate kogemustega, kuid kahtlemata oli see pulmatseremoonia saranane USA filmides nähtutega. Siinsetes pulmades ei ole Eesti pulmadele taolisi traditsioone (väravate tegemine, pulmamängud, kibe karjumine jne). Üritus on vabam ning kindlasti vähem ametlikum. Näiteks saabus peigmees koos isameestega peopaika rolleritega ja kingade asemel oli rannapeole kohaselt kuttidel jalas varbavaheplätud.
Pruutneitsid ja pruut ise saabusid muidugimõista väikese hilinemisega, sest veidikene peab peigmees ka lavanärvi tundma :D
Kõik neli pruutneitsit olid muideks Julia õed ning nad tõesti nägid kõik välja sarnased ja lihtsalt suurepärased.
Ma arvan, et pildid räägivav iseendi eest ja ma ei pea hakkama õhkima, et kui vapustav Julia välja nägi. Muideks, Julia on Uus-Meremaa põliselaniku maoori päritolu ning sellest tuleneb ka tema tõmmu nahatoon (jah, pulmade tarbeks on seda küll veidi spray-päevitusega elavdatud..)
Julia viis altari ette tema isa George, kellel on kahjuks viimase staadiumi kopsuvähk ning paar nädalat tagasi oli asi olnud nii hull, et perekond kahtles, kas isa pulmadeni üldse vastu peab.Kuid õnneks nägi George hea välja ning oli kogu tseremoonia vältel laval (kus ta tegelikult olema poleks pidanud aga oma kõikide tütarde kõrvale seisma sobis ta siiski suurepäraselt) ja ka hilisematel pidustustel. Isa haiguse tõttu jäid ära pruutpaari mesinädalad ning kahjuks suri Julia ema raske haiguse tagajärjel umbes 2,5 aastat tagasi.
Ametnik, kes Juliat ja Richiet paari pani, oli üsna sõnaahter ja üritust ta pikaks venitada ei plaaninud. Põhimõtteliselt käis paaripanek väga kiiresti, nii umbes 10 minuti jooksul. Pruutpaar kordas ametniku järel vannet ning vahetati sõrmuseid, allkirjastati paberimajandust ja tehtud ta oligi.
Pärast pidulikku osa läks pruutpaar fotosessioonile ning külalised jäid neid siis tagasi ootama. Paljud ka lahkusid kuhugi, arvatavasti ümbruskonnaga tutvuma, sest suurem osa rahvast oli kohale sõitnud Aucklandist. Toolid ja lauad tõsteti ümber ning igal külalisel oli meene: kohalik merekarp, mille seest molluskite asemel leidis hoopis šokolaadi.
Nii me siis ootasime seal. Mina lasin šampanjal hea maitsta ning suhtlesime veidi ka oma lauakaaslastega, kes küll meie suhtes nii väga suurt sõbralikkust üles ei näidanud.
Kui pruutpaar lõpuks tagasi jõudis, oli aeg sõnavõttudeks. Kõne pidas Richie parim sõber, kes ühtlasi oli pulmade organiseerimisel üks võtmeisikuteks lisaks pruutpaarile. Julia keskkooliaegsed sõbrannad, peaisamees (isameeste pundi kõige tähtsam isik), peapruutneitsi, pruut, peigmees, pruudi onu, peigmehe isa - arvatavasti jätsin kellegi välja, kuid kõnelejaid jagus. See kõik toimus enne söögi serveerimist, mis on kindlasti ka teistsugusem,kui Eesti pulmades. Meie pulmades vist tavatsetakse kõnesid pidada nii söögi ajal, kui ka enne ja pärast seda. Ei olnud ei kibe-hüüdmist ning kanget alkoholi, mis on traditsiooniliste Eesti pulmade lahutamatud koostisosad. Söögiks oli mereande, salateid, värsket ja rohelist (näiteks arbuusisalatit), kanapastat ning grillitud siga ja lammast. Joogiks pakuti veini, õlut, morssi ja mingit kohalikku jooki, mis teoorias pidi koosnema viinast, jääst, suhkrust, laimist ja sidrunist, kuid ausalt öeldes meie viina maitset sellest joogist küll tuvastada ei suutnud.
Mingil hetkel hakkas mängima bänd ning väga huvitav oli see, et tantsupõrand täitus inimestega juba esimese loo ajal. Pidu jätkus väga vabas õhkkonnas ning pruut vallutas muidugi tantsuplatsi, kus keskkooliaegsete sõbrannadega esitati külalistele mingi tants ning hiljem oli pruutpaaril välja mõeldud väga naljakas tants Baywatchi-seriaali tunnusmeloodia järgi.
Jõudsime meiegi tantsuplatsile ning kokkuvõtteks võiks öelda, et oli üks vägev pidu! Ilm keeras küll korraliku vingerpussi, kuid kõik oli lõpuks ideaalne. Rannas mehele minna on ju iga naise unistus, kuid kogu pulmapidu kujunes lõpuks nii vingeks, et ega see rannatseremoonia palju erilisem poleks olnud.
Cooks Beachil Julia ja Richie perede keskel veetsime veel kaks päeva. Tutvusime ümbruskonnaga,
puhkasime ja viimasel päeval tegime väga laheda tüdrukute kajakisõidutripi, kus võtsime päikest, arutasime maailmaasju ja nautisime ilusat vaadet.
Viimased päevad olemegi olnud Richie ja Julia kodus, Manukau Heightsi linnas, mis on Aucklandi äärelinnaks. Ausalt öeldes tegeleme päris palju laisklemisega, vahelduseks on see päris mõnus. Nende kodu asub superilusas kohas, veidi kõrgemal künkal ja vaatega ümbruses asuvatele küngastele ja Aucklandi linnale. Kindlasti panen siinsest kandist varsti piltegi üles.
Seljakott on hetkel küll lahti pakitud, kuid juba teisipäeva hommikuks on meil ostetud lennupiletid Wellingtoni, mis siis Uus-Meremaa pealinnaks. Julia lendab töö asjus Wellingtoni lähedale meist päev varem ning plaanis on kolmekesi teha üks roadtrip tagasi Aucklandi avastamaks Uus-Meremaa Põhjasaart! Mis siis edasi saab, ei tea. Oleks soov paar nädalat tööd teha, kuid kas meil selline trikk õnnestub - eks näis. Igatahes kindel on see, et plaanis on jõuda ka Lõunasaarele, mis teebki Uus-Meremaast selle vinge, vapustava, ahhetamapaneva Uus-Meremaa.
Ahjaa, me mõlemad Katuga oleme siin Working Holiday viisaga, sama viisatüüp, mida kasutavad Eesti noored Austraaliasse minemisel. Minu arust ei ole siin Working Holiday viisaga toimetamine nii lihtne, kui see on Austraalias tehtud. Kuid sellest äkki kunagi hiljem :)
Mulle tundub, et keegi seda blogi ikkagi loeb. Palju palju päikest teile sinna Eestisse ning loodan, et kevad ka ennast varsti ilmutab! :)
Lagle kullke, paljud loevad. Kahju on ainult, et ise kirjutada ei raatsi, no isegi kommentaare :) Lugeda on ju lihtsam. Kaasa elan ma sulle küll kõvasti.
VastaKustuta