Üsna mitmel korral selle reisi jooksul olen meelde tuletanud oma väga hea sõbra Andruse ütlust, et elu on seiklus (kippus ta mulle seda meelde tuletama näiteks siis, kui ma olen vastu puigelnud mõnele tema heale ja pöörasele ideele). Ja no kuramus - elu tõepoolest on seiklus ja veebruarikuusse neid seiklusi minu ellu jagus. Meie reisi algus ei kulgenud plaanipäraselt ning mõned seiklused küll oleksid võinud olemata olla.. Kuid siiski, tagantjärele mõeldes on vaja igat sorti seiklusi, et elule veidi vürtsi lisada. Muidu hakkaks ju igav :)
Nelja nädala jooksul käisime Malaisias, Singapuris, Filipiinidel ja Hong Kongis. Kui Malaisias ja Singapuris olin ka varem käinud, siis Filipiinid ning Hong Kong olid avastamata sihtkohad. Filipiinidele tahan kindlasti tulevikus tagasi minna, sest sel korral jõudsime ainult Boracayle, mis on kahtlemata kõige turistirohkem koht ning kõige vähem filipiinilikum. Hong Kong üllatas mind positiivselt. Need meeletud rahvamassid väsitasid küll hirmsat moodi aga minule jääb mulje, et Hong Kongis jätkuks tegevust pikaks ajaks.
Tegin väikese arvutuse ja selle järgi veetsime lennukis 9 lennu jooksul umbes 32 tundi. Arvestades seda, et aasta-aastalt on minus süvenenud hirm lendamise suhtes, on 1,5 ööpäeva jagu lendamist täitsa korralik vahend lennuhirmu vähendamise vastu.
Ma olen kindel, et Katu nõustuks sellega, et meie kõige eredamad mälestused pärinevad kahelt saarelt: Tiomanilt ning Boracaylt. Mul on eriti hea meel, et veetsime terve nädala minu jaoks paljukiidetud Tiomani saarel, kuigi meil see tegelikult plaanis ei olnud.
Kui Tioman oli vaikne, massiturismi poolt rikkumata koht, kus võis leida lihtsa vaevaga inimtühja rannasopi või võrkkiiges pilveid imetleda, siis Boracayl olime lihtsalt ühed nendest tuhandetest turistidest, kes Boracayle rannamõnusid nautima oli tulnud. Hoolimata sellest, et mulle tegelikult üldse ei meeldi liiga rahvarohked ja väsitavad kohad, siis Boracay puhul ei olnud see nii häiriv, kui oleks võinud olla. Sattusime me sinna ju ka turismi tipphooajal. Pigem teeb Boracay puhul murelikuks see, et see ilus rand ei pruugi tohutuid inimmasse pikka aega taluda...
Boracayst ja Tiomanist võiksin ma kirjutada (veel parem rääkida) palju, sest semestrijagu turismigeograafia aineid on mind pannud asju hoopis teise pilguga vaatama. Kuna aga nii palju uusi emotsioone ning sündmusi on peale tulnud, tuleb veidikene ka siia üritada midagi kirja panna :)
Meie lennuk maandus Aucklandis ning kes arvab, et tegemist on Uus-Meremaa pealinnaga, siis selleks on muideks Wellington. Auckland on lihtsalt riigi suurim linn ning Uus-Meremaa linnadest ilmselt tuntuim.
Lennujaamas oldi meil vastas! See oli ütlemata hea tunne, et keegi ootas ka meid. Vastu oli tulnud Katu uusmeremaalasest sõbranna Julia õde Marie, kellega sõitsime Aucklandist 160 km kaugusel asuvasse Cooks Beachile. Julia ja tema kihlatu Richardiga tutvus Katu Iirimaal elades ning põhjus, miks meid Cooks Beachile sõidutati, oli paari päeva pärast toimuv pulmapidu!
Cooks Beachi linnaks nimetada oleks ilmne liialdus. Pigem on tegemist külaga, kus suurem osa majadest on suvilad. Cooks Beach on üks paljudest küladest tolles piirkonnas, tuntuimaks on arvatavasti kohe Cooks Beachi kõrval asuv Whitianga, mida võib juba täitsa linnakeseks nimetada. Järgneval pildil on vaade Cooks Beachile (pildil klõpsides näeb seda suuremalt):
Ma mõistan ülimalt hästi, miks inimesed siin suvilaid omavad. Looduslikult on tegemist väga ilusa kohaga - ilus rand ja künklik kuppelmaastik moodustavad ideaalse kombinatsiooni!
Nii Richie vanematel kui vanavanematel on Cooks Beachil suvilad ning nendes majades pruutpaari perekonnad ja sõbrad enne pulmapidu aega veetsid. Mis mulle siinsete suvilate juures meeldib, on see, et majad on ehitatud piisavalt suured, et tube oleks palju. Lisaks kasutatakse ruumi ära narivooditega - nii on võimalik külla kutsuda endale terve sõpruskond ning kõik nad ka ilusasti ära majutada. Ning kes tuppa ära ei mahu, saab oma matkaauto või karavaniga ennast ilusasti suvilaõuele sättida.
Kahel päeval enne suurt pulmapidu tutvusime nii Julia kui Richie suure pere ja sõpruskonnaga ning saime veidikene aidata ka peo ettevalmistuste juures. Siiamaani on üldine mulje uusmeremaalastest väga positiivne: kui Katu oli Julia sõbrannana pulma kutsutud, siis mina olin Katu reisikaaslasena peole kutsutud juba enne seda, kui minuga üldse tutvutud oldi. Esimesest hetkest peale koheldi meid kui kaugelt maalt kohale lennanud häid sõpru ning sellist siirast sõbralikkust ei kohta iga päev. :)
Pulmapeost kirjutan ma kohevarsti kaa! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar