Christchurchi maavärinast..

Paar päeva tagasi otsisin odavaid lennupileteid Lõunasaarele, sest on see ju nö magusaim piirkond Uus-Meremaal. Kõige soodsamad diilid leidsin Christchurchi ning sinnalendamise kuupäevaks oleks olnud 19.märts. Kahjuks aga laideti minu mõte koduste poolt maha ning Katugi veidi kartis Christchurchi ja uut võimalikku maavärinat.
Hakkasin siis internetist tõendusmaterjali otsima selle kohta, et uut maavärinat ei kinnita mitte seismoloogid, vaid on see rohkem taeva- ja maamärkide jälgijate arvamus.

Leidsin suurima ajalehe New Zealand Heraldsi internetilehekülje (http://www.nzherald.co.nz/christchurch-earthquake/news/headlines.cfm?c_id=1502981), kus kajastatakse kõiki uudiseid maavärina tagajärgede likvideerimise ning ohvrite kohta. Lähedaste rahustamiseks vajalike faktide asemel süvenesin hoopis lehekülje sellele osale, kus mälestatakse inimesi, kes 22.veebruari maavärinas surma said. Paljude ohvrite nimede juurde on lisatud pildid, millega oma eluajal tegelesid ja kuskohas maavärina hetkel olid.
Näiteks oli seal lugu 27-aastasest mehest, kes õppis Christchurchis meditsiiniõeks ning kelle viimane kõne oli Hiinas elavale isale: "Isa, ma olen suremas". Maavärina hetkel sõitis linnaliinibussiga äärelinnast keskusesse 14-aastane Jayden, kes oleks järgmisel päeval saanud 15-aastaseks. Vanemate arvates läks poiss linna omale sünnipäevakingituseks uut jalgratast valima. Viiekuune pisipõnn magas oma voodis rahulikku und, kui tema koduseinad ta peale varisesid. 22-aastane Iraani seljakotireisijat Gabi Ingelit nähti viimati oma sõbraga hostelist välja kirjutamas. Poisid olid läbinud Iraani sõjaväe ning tulnud laia maailma avastama. Kõigest 5-nädala vanune Taneysha oli parasjagu väljas jalutamas koos oma ema, isa, tädi ja vanaisaga, kui maavärin linna tabas. Tema isa, Glenn suutis langevatest majarusudest eemale tõugata oma 21-aastase õe, kuid Taneysha ja tema 18-aastane ema Kelsey said rusudega pihta ning surid hiljem haiglas...
Neid lugusid seal on palju. Hetkel arvatakse olevat 182 hukkunut, kuid täpne arv selgub alles lähikuude jooksul. Selle kuu lõpuks on äärelinnas elavatel inimestel lootus tagasi saada toimiv kanalisatsioon ning puhas kraanivesi. Purustused olid väga suured ja mitmed Uus-Meremaale tähtsaid ajaloolisi ehitisi hävinesid täielikult. Näiteks hävines Christchurchi katedraali kellatorn:





ja ka Christchurch Catholic Cathedral:




Täielikult lagunesid mitmed büroohooned linnakeskuses.



Meie, eestlaste jaoks on maavärinad, tsunamid, vulkaanipursked jms loodusõnnetused ning ka terrorism meisse üsna mittepuutuv teema. Jah, eelmise aasta Islandi vulkaanipurse mõjutas meid ainult niipalju, et me ei saanud nädal aega kuhugi lennata. Katastroofid, kus väga palju inimesi sureb, on meie jaoks kui numbrid. Statistika, mis meisse enamasti üldse ei puutu, sest kuigi igas maailma sadamas on vähemal üks eestlane, siis õnnetustest oskavad nad vist hoiduda. Mulle meenuvad õnnetustest, kus eestlasi surma saanud 2004.aasta tsunami ja paar aastat tagasi Lõuna-Ameerikast Euroopa poole olnud lennuk (oli vist AirFrance), mis ookeani kukkus ning mille pardal oli üks eestlane.
Loodus ei olnud arumuline ka Jaapanis, kus maavärin oli alles katastroofide jada esimeseks vaatuseks. Hukkunuid on palju, terved linnad on maamunalt otsekui pühitud ja lisaks ohustab kogu regiooni radioaktiivne saastatus...

Nii Uus-Meremaa kui Jaapan on ajaloo jooksul saanud tunda mitmeid erinevaid loodusõnnetusi ja ülejäänud maailma jaoks kajastuvad need õnnetused numbrites, fotodes ja videodes. Ega me väga palju nende õnnetuste peale ei mõtle, sest juhtuvad need meist tavaliselt nii kaugel. Nendele riikidele on need katastroofid niivõrd rasked ja rusuvad, et täielikult saab sellest aru ainult kohapeal viibides. Kõigil 15 000 Jaapanis hukkunul inimesel oli oma lugu ja ellujäänud lähedased, kes neid mälestama jäävad. Lisaks veel tervete linnade jagu inimesi, kellel pole enam tööd, kodu ja kes samaaegselt mälestavad oma hukkunuid abikaasasid, lapsi, vanemaid, sõpru.

Tasub mõelda selle peale, kui turvaline koht elamiseks on Eesti võrreldes muu maailmaga. Meil ei ole küll troopilist kliimat, paradiisirandu ega suuri mägesid, kuid ei pea me ka elama pidevas tsunamide, tornaadode, terrorismiaktide hirmus.
Eesti on hea koht elamiseks!