Paar sõna meie tripist Juliaga Wellingtonist Aucklandi suunas.
Wellingtoni jõudsime teisipäeva päeval ning esmalt otsisime paar tundi endale ööbimist. Julia on kohaliku, Uus-Meremaa rõivabrändi müügi-ostujuht (vot ei jäänud brändi nimi meelde..) ning tema erinevalt meist oli tööreisil – ülesandeks tutvustada rõivapoe omanikele suvekollektsiooni. Kuna Julia kutse tema tööreisiga ühineda oli ülimalt ahvatlev, ostsimegi lennupiletid Wellingtoni. Piletid Julia lennule Napieri olid 3 korda kallimad ja seetõttu lendasimegi päev pärast Julia väljalendu Wellingtoni, et seal temaga koos maismaad mööda tagasi Aucklandi trippida. Nagu komandeeringute puhul ikka, maksis Julia firma kinni tema rendiauto ja bensiinikulu, hotellitoad ning teatud summa ulatuses söögiarveid. Meie jaoks olid kulutused ülimalt minimaalsed – ostma pidime ainult süüa-juua, kuid mis seal salata - mitmel korral saime söödud ka Julia firma arvelt.
Ma ei tea, kust olin võtnud teadmise, et Wellington ei ole väga vaatamisväärne linn. Igatahes eksisin ning mul on ülimalt kahju, et mul on Uus-Meremaa aega nii vähe jäänud ja pole võimalust Wellingtoni tagasi minemiseks. Esiteks on linn täpselt minu masti linn – rajatuna mäenõlvade ning mere vahele, saab nii mitmetes kohtades nautida nii superilusaid vaateid linnale, kui ümbritsevale loodusele. Lisaks on Wellingtonis Uus-Meremaa kõige suurem ja mitmekülgseim Te Papa muuseum. Kahjuks ei olnud meil seal aega kõigega tutvumiseks, sest meie vaba aeg oli reguleeritud Julia tööalaste kohtumiste järgi ning kuna viimane Wellingtoni kohtumine oli tal läbi saanud, pidime edasi sõitma järgmisse linna. Uhkete panoraamvaadete nautimine ei õnnestunud eriti uduse ja vihmase hommiku tõttu, kuid see-eest oli vägagi muljetavaldav vaade lennukist, kui olime Wellingtoni maandumas. Igatahes, kui kellelgi peaks olema plaan Uus-Meremaad külastada, siis Wellingtoni soovitan!
Wellingtonist sõitsime edasi pisikesse linna Whanganuisse ning sealt omakorda New Plymouthi. Viimases linnas sõin kusjuures esimest korda elus fish and chipse. See roog koosneb rasvastest friikartulitest ja mitte vähemrasvasemast taignas praetud/friteeritud kalafileest ning minu arusaama järgi on see toit vägagi au sees nii Suurbritannias kui endistes kolooniates Austraalias ja Uus-Meremaal (umbes nagu meil jõuludeaegne kartul-verivorstid-hapukapsas kombinatsioon). Ei Šotimaal, Londoni reisidel ega Austraalias tulnud pähe, et võiks fish and chipse proovida, kuid juba esimestel päevadel siin, Uus-Meremaal mõtlesin, et pean ikka teada saama, miks see toit nii popp on (vaikselt lisan ka,et ega eriliselt head toiduelamust ma sealt ei saanud ja mu ema tehtud praekala maitseb kordades paremini :-).
New Plymouthist sõitsime läbi päris mitme rahvuspargi ning omapäraste väikelinnade tagasi Aucklandi. Meie reis kestis kahjuks ainult 3 päeva. Plaanis oli küll olla pikemalt ning teha ka Julia marsuudist üks kõrvalepõige Rotorua rahvusparki, kuid kahjuks ei saanud Julia boss temata hakkama ning pidime reisi planeeritust varem pooleli jätma. ..
Tagasi Julia ja Richie koju jõudes hakkasime edasiliikumise plaane pidama, sest heade inimeste külalislahkust oli juba piisavalt pikalt ära kasutatud. Numbrid meie pangakontodel kinnitasid seda, et kiiresti oleks vaja leida mingisugune töö. Meie äraoleku jooksul oli internetti pandud erinevaid puuviljakorjamist pakkuvaid töökuulutusi ning pärast mitmeid telefonikõnesid oli meil lausa valikuvõimalus, kuhu minna - valisime Warkworthi. See on pisikene, 3000 elanikuga linnakene Aucklandist 90 km põhja suunas, kus meile lubati tööd viinamarjakorjajatena erinevates veiniistandustes, Tegelikkuses oleme Warkworthist paarikümne kilomeetri kaugusel tunduvalt pisemas külas. Elame Whanga Lodges (küla nimi peaks olema Whanganoui aga arvan, et hetkel eksin kirjapildiga. Koht on nii pisike, et ei ole seda isegi minu Lonely Planeti kaartide peal). Hostel on rajatud tavalisse ühekorruselisse elamusse. Võrreldes varasemate kogemustega on see minu jaoks väga pisikene, hetkel elab siin peale omaniku ainult 8 tööd teha soovivat noort inimest. Loodetavasti läheb nii, nagu hosteliomanik meie lubas ja õnnestub paari nädala jooksul teha tööd ja teenida raha, et oleks võimalik ka Lõunasaarel veidi ringi vaadata. : )

Toredat kevade algust teile ja sügise algust meile! : )