Viimasel päeval Wanakas olles ei suutnud ma ära otsustada, kuhu järgmisel päeval edasi liikuda. Variantideks olid mäed pluss liustik läänes või siis mäed pluss sinisinise veega järv idas. Lisaks oli ka ilmateate ennustus järgnevateks päevadeks üsna kasin. Mõtlesin, mis ma mõtlesin ja kuigi isegi veel tollel viimasel hommikul olin üsna kahevahel, otsustasin siiski mäed pluss liustik variandi ehk lääneranniku kasuks. Miks ma ei oleks saanud mõlemasse kohta minna? Kuna lõunasaar on üsnagi mägine ning hõredalt asutatud, on põhjast lõunasse suunduvaid maanteid ainult kaks - üks kulgeb piki ida- ja teine läänerannikut. Ida-lääne suunalisi maanteid on saare keskosas kaks ning nendevaheline vahemaa ei ole ka väga väike.
Läänerannikut võib pidada kuulsaks oma pidevalt muutuva ning üsnagi vihmase ilma tõttu.Uus-Meremaa piirkondadest on läänerannikul asustus vast kõige hõredam. Lopsakas loodus vihmametsade, jõgede ja imeilusate koskedega ja kus samaaegselt on rannikule väga lähedal lumiste tippudega mäed ning kaks liustikku (Franz Josef ja Fox Glaciers)- piirkond on mitmes mõttes vägagi eriline.
Et Wanakast West Coasti suunas hääletama hakata, tuleb kõigepealt oma tavaariga vantsida keskusest 3 kilomeetri kaugusel asuva teeotsa juurde. Muidugi võib teha suure sildi ning alustada keskusest, kuid Queenstowni suunast sõitvad autod ning rekkad ei sõida Wanaka keskusesse ning kindlasti on sealt palju raskem auto peale saada.
Kõmpisingi oma 25 kg kaaluva pagasiga tolle teeotsani. Mulle hääletamine tegelikult üldse ei meeldi. Kui juba sõidumasinasse sisse istutud, on kõik väga okei aga see pöidlavehkimine. No ei meeldi!
Kogusingi alguses veidi hoogu, et seekordse hääletamiseprotsessiga alustada. Umbes 10 minuti jagu pidin ma seal ootama, kui nägin üht rekkat teele keeramas ning sirutasin siis käe välja, sest rekkadel on potentsiaali. Masin peatuski. Küll veidi eemal, et pidin oma tavaari järel lohistades rekkani jooksma. Autojuht polnud mind vist märganudki, sest tema oli peatunud, et oma haagis teepervele jätta. Egas midagist, tuli tagasi kõmpida ja jätkata pöidlavehkimist.
Ega ma kaua oodanudki. Mõne minuti pärast peatus auto, mis sõitis 300 km kaugusel asuva Franz Josefi külani välja. Küüdiandjaks oli Tony, kes töötab ehitusfirmas projektijuhina ning sõidab Queenstownist Franz Josefisse igal nädalal, et jälgida kohaliku haigla ehitust. Mul taas väga vedas, sest Tony pakkus lahkelt, et võib teel teha nii palju peatusi, kui tahan, et teha pilte ning imetleda vaateid. Ega ma julgenud küsida ja polnud vajadust ka, sest ilusaimate paikade juures otsustas Tony ise peatuda. :)
Kõigepealt kulges tee mööda järverannikut. Ilm oli ilus ning taas - oh need vaated!
Mõnekümne kilomeetri pärast muutus loodus - tee muutus käänulisemaks, ümbruskond mägisemaks ning mäenõlvad olid kaetud paksu vihmametsaga.
Mägijõed ja kosed..
Kahjuks ka ilm hakkas muutuma pilvisemaks ning võis arvata, et kui jõuame rannikuni, ootavad meid ees piirkonnale nii tüüpilised vihmavalingud. Rannikule jõudes oligi taevas üsna hall, kuid õnneks mitte vihmane.
Tegime pikema peatuse Tony sõpradest abielupaari juures, kes peavad pensionipõlve oma ookeani ääres asuvas kodus. Ausalt öeldes oli veidi kõhe, kui Tony peateelt kõrvalisele teele keeras ning umbes 5 kilomeetri jagu metsavaheteed sõitis. Kohale jõudes ei olnud enam põhjust karta. Tony otsustas veidi kala püüda ja mina jalutasin ringi lootuses merilõvisid kohata. Ei näinud kahjuks ühtki.
Enne Franz Josefisse jõudmist tegime veel mitmeid peatusi ning nendest tähelepanuväärseim on Fox'i liustik.
Pilt on tehtud üsna kaugelt ja ega väga aru ei saa, kui võimas see liustik tegelikult on. Mõlemale liustikule iseseisvalt kõndima minna ei ole võimalik. Juhendatavad matkad maksavad nii umbes 100 eurot. Olen kuulnud mitmeid arvamusi - on inimesi (nagu ka mina), kes arvavad, et see hind on põhjendamatult kallis ja teisalt olen kohanud inimesi, kes pidasid liustikumatka eredaimaks kogemuseks Uus-Meremaal.
Franz Josefisse jõudes oli ka ilm nii halvaks keeranud ning sadas üsna kõvasti. otsisin endale hosteli ja üritasin külakeses veidi ka ringi vaadata. Õhtul sain veelkord kokku Tony ja tema töökaaslasest objektijuhi Alexiga. Sõime Tony kulul uskumatult head sööki ning jõime veini. Jututeemadeks nagu ikka: Eesti, Uus-Meremaa ja selle loodus, minu tegemised Eestis ja mujal maailmas jne.
Ma arvan, et see on üks ideaalseim hääletamiskogemus üldse. Ekskursioonibussid ei tee ka nii palju peatusi, kui meie tegime. Tony sõbralikkus ning külalislahkus on samuti hindamatu väärtusega. :)
Kuigi plaanisin Franz Josefil olla oma viimased kaks päeva, otsustasin järgmisel päeval edasi liikuda sakslaste Jani ning Alexiga. Põhjuseks oli sajune ja udune ilm ning matkamisel poleks vähemalt Franz Josefil olnud mingit mõtet. Nähtavus oli lihtsalt nii halb. Janiga jäime vestlema juba õhtul ning hommikul pakkus ta võimalust nendega liituda. Ma arvan, et see oli väga hea otsus, sest kuigi olin juba maksnud kahe öö eest ei olnud see summa nii suur. Taas oli üks väga lahe päev, kus sai palju nähtud ning toreda seltskonnaga aega veedetud. Ööbisime Greymouthi linnakeses ning viimasel päeval sõitsime 45 km kaugusel asuvate Punakaiki Pancake Rocks'ide juurde. Sealt liikusid Jan ja Felix edasi põhja suunas ning mina hääletasin tagasi Greymouthi. See oli ka minu keerulisim ja pikim hääletamine. Ootasin peaaegu tund aega, sest lihtsalt ei sõitnud autosid, kelle peale hääletada. Busse ka sel kellaajal enam ei liikunud ning vaikselt hakkasin juba muretsema. Õnneks peatusid kaks meest, vanem oli kohalik ning veidi noorem Californiast pärit mees, kelle jaoks olin ma esimene hääletaja, kelle ta kunagi peale on võtnud. Taas, sõbralikud inimesed, kes viisid mind täitsa hosteliukse ette.
Kuna mul oli jäänud kõigest üks päev, laupäev ning pühapäeva varahommikul väljus lend Christchurchist Melbourne'i, oli vaja laupäevase päeva jooksul jõuda Greymouthist 250 km kaugusele Christchurchi lennujaama. Hääletamiseriski ma võtma ei hakanud, kuna liiklus ei pruugi laupäevasel päeval tihe olla. Ostsin esimese ja üsnagi kalli bussipileti lõunasaarel viibimise aja jooksul ning usun, et taas võtsin vastu õige otsuse. Vahelduseks oli väga mõnus lihtsalt kuulata mp3-st muusikat ning nautida ümbruskonda.
Saigi mu Uus-Meremaa läbi. Hetkel ütlen ma vaid üht - fantastiline! Rohkem hetkel ei ütle, kuid kuna olen viimasel ajal saanud nii mitu kirja Uus-Meremaale reisimise teemadel, plaanin siia kirjutada pikemalt, kuhu, kuidas ja miks.
Alanud koduteest läbi Melbourne'i, Kuala Lumpuri ja Londoni teen ka veel juttu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar