Lühidalt, Te Anausse hääletasingi eesmärgiga leida inimesi, kellega koos Te Anau – Milford Soundi teelõiku sõita, sest 200-dollarit bussiekskursiooni eest ei ole minu eelarve juures lihtsalt võimalik maksta. Te Anaus pakuti ekskursiooni küll 109 dollariga, kuid suure 45-kohalise bussiga fjordide vahel loksuda – tänan ei. Kaasreisijate otsimine läks lihtsalt ja valutult. Tutvusin Iisraeli tüdruku Inbariga, kes lahkelt ise kutsus mind enda ja ta kahe sõbraga Milford Soundi tripile kaasa. Järgmisel päeval sõitsimegi seda 120-kilomeetri pikkust maalilist teed kust avanesid vaated mägedele ja mägedevahelistele kurudele (gorge eesti keeles?), peegelsiledatele järvedele, helesinise veega jõgedele...
Iisraeli poisid teadsid paari lookouti juures, et nendes paikades filmiti Lord Of The Rings filmi. Muideks ühel õhtul hostelis uusmeremaalastega juttu ajades rääkisid nad meeletust turismilainest, mis kaasnes LOTR filmiga. Järsku saabusid riiki massid, kes kõik olid huvitatud ainult nendest kohtadest, kus toimusid filmivõtted. Muidugi ühest küljest oli film ülimalt hea reklaam Uus-Meremaale, mis muidu on muust maailmast suhteliselt eraldatud. Teisalt on kohalikud väsinud turistidest, kes ei saa aru, et Uus-Meremaal on lisaks nendele võttepaikadele veel väga palju ilusaid kohti ning LOTR ei ole ju siiski reaalsus.
Milford Soundi keskuses võtsime kahetunnise kruiisi fjordide vahele. Meil väga vedas päikeselise ilmaga, sest üldiselt ei ole fjordides väga palju päikesepaistet. Aasta jooksul sajab maha 8000 mm ehk 8 m, vihmaseid päevi on aastas enam kui 200. Lisaks vedas ka ajastusega, kuna hetkel ei ole turistihooaega, mis tähendas, et Uus-Meremaa üks populaarsemaid vaatamisväärsusi ei olnud masside poolt hõivatud. Meie kruiisil oli kõigest umbes 15 inimest. Kruiisi pärliteks olid kahtlemata mitmed kosed, milledest mina ilusamaid kindlasti varem näinud ei ole. Ahjaa muidugi ka need kolm peesitavat merilõvi, kes arvatavasti laevadega on nii harjunud, et ei lasknud end üldse häirida.
Järgmisel päeval plaanisin küll hääletada Te Anaust tagasi Queenstowni ning veel omakorda 100 km edasi väikelinna Wanakasse, kuid tekkis võimalus 3 iisraellase ja 1 hollandlasega veel rohkem lõuna poole sõita. Wanakasse mineku lükkasin päeva võrra edasi ja sõitsimegi taas mööda sightseeing road-i. Minu otsus nendega kaasa minna oli mõjutatud sellest, et plaani võeti Lake Houraki juurest kulgev matkarada. Otsus oli igati õige, sest kuigi kolmetunnine rada ülesmäge ei olnud lihtne, siis need vaated ja see vaikus ja see loodus.. see oli lihtsalt uskumatu!
Ööbisime Uus-Meremaa kõige lõunapoolsema linna, Invercargilli lähedal Franktonis ning hommikul alustasin Invercargillist hääletamist Queenstowni suunas. Kuna oli pühapäeva varahommik, siis alguses tundus, et oodata tuleb tunde, sest autosid lihtsalt ei liikunud. Olin aga taas lucky ja mind korjas peale veoauto, kes sõitiski Wanakasse. Autojuht, Jim oli nii sõbralik ja nii tore, et lausa uskumatu. Poolel maal Invercargilli ja Queenstowni vahel tegime kohvi- ja pirukapeatuse Jimi kulul ning seal tuli mu juurde üks 30ndates tüüp, kes üsna vihaselt teatas, et ta oli Invercargilli juures tagasi keeranud, et mind peale võtta aga ma juba olin veautosse istunud. Et kuigi mulle tundus hääletamine üsna lootusetu, oli siiski korraga lausa kaks autot, kes mind peale võtta tahtsid. See tüüp oli väga ebasümpaatne ning ma olin väga rahul, et sain Jimi küüti . Pealekauba sõitis Jim otse minu lõppsihtpunkti Wanakasse välja ja lisaks oli ta nii supertore, et tegi tee peal mitu peatust, et saaksin pilte teha. Jim on seda vahemaad aastaid sõitnud ja teadis mulle täpselt rääkida, milline farm on pankrotis, millisel on helikopter, milline on oma tegevust muutnud jne. See 270 km Invercargillist Wanakasse möödus lõbusalt ja taaskord oli terve tee üks suur sightseeing. Tõsiselt, maastik muutus pidevalt ja kuigi ma olen mägesid näinud päris palju ja nii mitmetes erinevates riikides, siis siin Uus-Meremaal on mägesid nii erinevaid, et kunagi ei teki tunnet – ah seda ma juba olen ju näinud.
Kuigi Inbar jätkas esialgu reisi poistega lõunasaare lõunaosas, muutis ta oma plaane ning hääletas samal päeval samuti Wanakasse. Tema sai Invercargillist Wanakani 3 erineva autoga ja sellega olin tegelikult arvestanud ka mina. Igatahes, kuna tema plaan on siit ära Austraaliasse lennata samal ajal, kui on minugi lend, siis arvatavasti reisime edasi koos. Kardan küll, et hääletamine kahekesi on keerulisem, sest on meil ju mõlemal suured seljakotid ja väiksed kotid, kuid kahtlemata on lõbusam.
Enne järgmistesse põnevatesse kohtadesse liikumist plaanin paar päeva veeta siin, Wanakas ja läbida paar matkarada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar