Wanaka

Olen sellist tüüpi reisija, kellel on alati olemas vähemalt umbkaudne reisikava. Tean täpselt, kuhu tahan minna ja mida teha, milliseid vaatamisväärsusi näha ning üritan leida turistimasside ja Lonely Planeti poolt avastamata pärle. Wanaka puhul järgisin aga Lonely Planeti soovitusi ning minu kindel soov oli kõndida läbi Rob Roy Glacier Trail, mis kujutas endast lihtsat, 3-4 tunnist ideaalset mägimatkarada vaadetega koskedele, Rob Roy liustikule ja teistele ümbruskonna mägedele. Erinevates hostelides kohatud seljakotireisijatega vesteldes teadsin, et tahan jõuda ka Roy’s Peaki matkarajale, mis sarnaneb üsnagi Ben Lomondiga, kuid on lihtsalt veidi kergem ja lühem. Plaanid plaanideks – seekord ei õnnestunud kumbki plaan.

Rob Roy puhul oli probleemiks see, et rada asub Wanakast 50 km kaugusel ning sinna viib umbtee, mis teeb hääletamise keeruliseks. Kõik kes seda teed pidi d sõidavad, lähevad ka Rob Royle ja muidugimõista saaks hääletades õnne korral nii küüdi kui matkaseltskonna aga selleks peaks hääletamist alustama üsna varahommikul. Kuna Inbar tahtis kolida teise hostelisse, siis läks hommikul aega tema kolimisega ja noh..tal lihtsalt kulus aega. Poole kaheteistkümne aeg hääletama hakates lootsin jõuda vähemasti umbes 6-7 km kaugusel asuva Roy’s Peakile. Pensionäripaar, kes meid peale võttis sõitis umbes 15 km kaugusele ja kuna kell oli veel rohkem, jätsin Roy’s Peaki järgmiseks päevaks ning kõndisime Lake Wanaka idapoolsel kaldal asuval matkarajal.





Hiljem, linna tagasi jõudes otsustasin, et teen tiiru ka linnast algavale teise suunda kulgeval jalutusrajal, mis on populaarne jooksjate ning jalgratturite treeningrada. 2,5 h ja enam kui 10 kilomeetrit ning 100% rahulolu.




Leppisin Inbariga kokku, et järgmisel päeval alustame hääletamist kindlasti hiljemalt 9.30. Kui peatub auto, mis sõidab Rob Royni välja, läheme sinna ja kui mitte, siis teeme ära Roy’s Peaki tõusu. Nagu ma juba kartsin, ei jõudnud Inbar muidugi selleks ajaks omadega mitte kuskile. Saanud temalt sõnumi, et enne kl 10.30 ta tulla ei saa, kutsusin endaga kaasa tšehhi Lukaše. Temaga tutvusin ma kusjuures juba Whangateaus, olen seda siin vist maininud ka. Kõndisime Inbari hostelisse ja muidugi ootasime teda seal ka veel pool tundi. Kolmekesi hääletamine kohe üldse ei sujunud ja Inbar vist tüdines lihtsalt ära ning otsustas pärast poolt tundi hääletamist, et ta ikka ei tule meiega. Olin natukene pahane, sest olin teda teist hommikut järjest küllaltki kaua oodanud. Kuna Lukaš oli Roy’s Peaki läbi kõndinud, valisime matkaradasid tutvustavast brožüürist Diamond Lake’i ning seal asuva Rocky Mountains raja. Ei pidanud brožõõri tutvustuses pettuma. Vaated tõesti olid oivalised!






Diamond Lake juurest hääletasime tagasi veidi kauem, kuna lihtsalt polnud autosid, mille peale hääletada. Ka teisel matkapäeval jäi ühest matkarajast mulle väheseks ning kõmpisin üles Mt.Iron mäele, mis linnakeskusest umbes paari kilomeetri kaugusel. Mäeni, mäest üles ja alla võttis kõik kokku umbes 2,5 h. Minu arvutuste järgi kõndisin kahe päeva jooksul Wanakas umbes 25 kilomeetrit. Tõsi küll, suurem osa sellest maast oli seekord horisontaalsel maapinnal kõndimine, kuid julgen arvata, et ülesmäge sai kahe päeva jooksul kõmbitud nii 5 km jagu!

Wanaka ning selle ümbrus jätsid mulle sümpaatsema mulje, kui Queenstown. Viimane on lihtsat palju rohkem turistikam. Ausalt öeldes..Wanaka taolises linnas ma täitsa elaks! Ilus järv ning maalilised mäed, palju häid matka-,jalutus-ja jooksmisradu, mitu suusakeskust paarikümne kilomeetri raadiuses.. mida veel võiks ühelt väikelinnalt tahta? : )