Kell on 8 hommikul kohaliku aja järgi ning olen veetnud viimased 10,5 tundi Londonis, Stanstedi lennujaamas. Kuigi Uus-Meremaalt lendasin ära juba 5 päeva tagasi, arvan, et mu organism elab ikka veel Uus-Meremaa ajavööndis. Kindlasti kohe Melbourne’i kella järgi, sest peavalu ja üleväsimus on juba päris tüütuks muutunud. Uus-Meremaal on kell 7 õhtul ning Melbournes kaks tundi vähem, ajavahed vastavalt 11 ja 9 tundi. Veetsin küll 3 päeva Austraalia pinnal ning 1 päeva Kuala Lumpuris, kuid arvatavasti ei ole nii lühikestel peatustel väga erilist kasu ajavahest kiiremini toibumisel.
Stanstedi lennujaamast pole ma kaugemale saanud seetõttu, et ootan 5 tunni pärast saabuvat Easyjeti lennukit Tallinnast, mille pardal minu ema, vanem õde ja ema sõbranna oma kahe tütrega ning järgmised kolm päeva veedan nendega siin, Londonis.
Lisaks sellele, et viimase nädala jooksul olen reisinud läbi mitme ajavööndi, olen lühikese aja jooksul liikunud ühest kultuuriruumist teise. Minu poolt maa ja taevani kiidetud uus-meremaalaste külalislahkus ja sõbralikkus, Austraalia oma ideaalseni küündiva heaoluühiskonnaga, Kuala Lumpuri pealetükkivad kaupmehed, umbne ja lehkav suurlinnaõhk ning blondidele eurooplannadele liigselt laekuv tähelepanu. Ning nüüd Suurbritannia pealinn London, mis tundub olevat linn, kus britte endid elab kõige vähem ning hetke peamiseim sündmus on mõne päeva pärast toimuv kuninglikud pulmad.
Ajavahe tõttu olen ma põhimõtteliselt terve öö olnud ärkvel ning hommikupoole tuli minu kõrvale istuma vanem meesterahvas, kes kippus minuga juttu ajama. Kuna olen võõraste inimestega suhtlemisega juba nii harjunud, naeratasin ja vastasin tema küsimusele, kust pärit olen ja miks lennujaamas olen. Me ajasime juttu ehk 10 minuti jagu, kuid see muutus juba üsna ebameeldivaks, sest vanamees tuli muudkui mulle lähemale, aegajalt patsutas mu põlvele ning oli veidra olemisega. Õnneks lahkus ta üsna ruttu, kuna pidi bussi peale minema. Kui ta seda teinud poleks, oleksin ise pidanud oma heast istekohast loobuma. Tuleb nentida, et olen siiski tagasi reaalsuses, tuleb olla umbusklikum ning taastada põhjamaalasele iseloomulik tuimus ja külmus. Pean ennast rohkem jälgima ning Eestis tänaval võõrastele inimestele naeratada ja head päeva soovida ei tasu - sellest väga aru ei saada. Avatud siiras suhtlemine on loomupärane eelkõige just austraallastele ja uus-meremaalastele ning see võiks olla ka üheks põhjuseks, miks neid maid külastada.
Melbourne oli koos Sydneyga viimasteks külastatud kohtadest minu kahe aasta tagusel Austraalia reisil. Kui nüüd päris aus olla, siis Melbournest mäletan ma kõige rohkem ainult shoppamist. Tookord rentisime me Kristiinaga auto ning sõitsime läbi Great Ocean Roadi, mis on üks Austraalia populaarsematest turismiatraktsioonidest. See oli minu kõige eredam mälestus, sest tookordne Austraalia talvine ilm ei soosinud väga Melbourne linnaga tutvumist. Sai küll käidud ühe pilvelõhkuja viimasel korrusel vaadet vaatamas aga jah, pool päevakest kulus siiski tookord ostlemisele.
Lõpuks ometi oli keegi täitsa omadest minul lennujaamas vastas ning omadeks ei olnud keegi muu, kui hetke-melbournlastest ning tulevased Perthi elanikud Viky ja Andres. Sõbrannade-matkasellide taaskohtumisel ei saa eeldada, et minnakse kuskile kohvikusse istuma või korteriseinte vahele juttu ajama-logelema. Muidugi mitte. Plaan oli hoopis minna väikesele tripile 300 km kaugusel asuvasse Crampiansi loodusparki: telkida, matkata, lobiseda ning lihtsalt nautida head seltskonda. Reisuliste seltskonda kuulusid ka Viky-Andrese eestlastest sõbrad Marylin ja Kaarel.
Crampians oli igati vinge koht külastamiseks. Kohale jõudes läks meil küll jupp aega telkimiskoha otsimiseks, sest heast peast kuskil põõsa all telkimine ei ole lubatud aga rahvarikastesse avatud telkimisplatsidele minemisest me ka huvitatud polnud. Vahetult enne päikese loojumist me ühe täitsa normaalse koha ka leidsime.
Panime oma telgid püsti, tegime süüa ning võib vist ka mainida, et kui kokku saavad neli veinisõpra, siis ei pea ilmtingimata 5 liitrit veini ära jooma. Järgmisel päeval matkarajal lihtsalt ei ole halva enesetundega kõige toredam ülesmäge rühkida.
Rada ei olnud väga raske ning ma ei tea kas oli asi omapärases ümbruses või päikesepaistelises ilmas ning toredas seltskonnas kuid taas jagub mul ainult kiidusõnu. Küll oli tore ja vahva ja äge. No ausalt.
Kolmandal ja viimasel Melbourne’i päeval hulkusin mina, sellal kui Viky ja Andres tööinimeste ridadesse naasesid terve päeva kesklinnas: sõitsin trammidega ning veel rohkem kõndisin ringi, vestlesin vene aktsendiga mehega McDonaldsis ilusate eesti naiste teemal, aitasin poes ühel võõral mehel poegadele pluusi valida (tagantjärgi arvan, et aitasin valida tüdrukutele mõeldud riideid), vestlesin trammis vanema naisega kaalukaotamisest ja The Biggest Loseri sarjast ja jõudsin ka Vikyga lõunastamas käia. Õhtupoolikul jalutasime St.Kildas, linnaosas kus Viky elab ning nägime muideks ka minipingviinikesi kai ääres.
Seekordne Melbourne oli palju meeldejäävam. Mõistan nüüd, miks kaks aastat tagasi nii paljud päkkpäkkerid mulle Melbourne kiitsid. Selles linnas on tõesti midagi, mis väga meeldib. Arvan, et see midagi on igalühel erinev ning seda enda jaoks leida lihtne, kuna tegemist on nii mitmekülgse suurlinnaga.
Minu neljandast Kuala Lumpuri külastusest väga midagi rääkida pole, kuna olin seekord huvitatud ainult Aasia toidust ning päikesepaistest. Jalutasin küll ka Petronaste juurde ning muidugi jõudsin ka Central Marketile. Tegelikult oli plaan võtta ka veidi päikest, sest tulen ma ju kaugelt lõunamaalt ning eestlasena peab ikka pruuni nahka taga ajama. Loobusin sellest plaanist pärast 10-minutilist ühe koha peal istumist. Ettevõtmine meenutas rohkem üht tõelist saunaskäiku ja lihtsalt ei suutnud.
Selle asemel jalutasin esimest korda hiinalinna vahetus läheduses asuvas parkide piirkonnas ning leidsin väärt koha -orhideedeaia.
Kuna ka Londonis olen juba kolmandat korda, siis väga erilisi muljeid seekord ei teki. Minu kaaslastele on see aga esimeseks Londoni külastuseks ja arvatavasti teeme ühe tiiru London Eyel, külastame põhilisi vaatamisväärsusi ning kui õnnestub, siis vaatame ka vahtkonnavahetust Buckinghami lossis. Kindlasti ei saa Oxford Streetita ja shoppamiseta – ikkagi 6 naist on ju koos reisil. :)
Aitähh kõigile, kes on võtnud vaevaks mu blogi jälgida!! Tänu teile olen leidnud selle motivatsiooni, et siia kirjutada ja muljeid jagada. Keda huvitab, võib blogi kiigata veel lähitulevikuski, sest working holidayst, Uus-Meremaast, reisimisest jne tuleb veel rääkida. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar