Queenstown ja Ben Lomond

Kuna mul on emotsioonid hetkel suhteliselt laes, siis peaksin oma muljeid siin ka jagama. Ütlen ka ära, et tegelikult olen ma teile kaks postitust võlgu ja kui ma neid lähiajal ei kirjuta, siis peab keegi siia tulema ja mind kõvasti sakutama. : )

Queenstowni kohale jõudsin ilusasti ja mingite komplikatsioonideta. Minu lend väljus Aucklandist varahommikul kell seitse, mistõttu otsustasin ööbida lennujaamas (muideks, üks võlgu olev blogi on seotud sellega). Kuna lennujaamades magamine on, nagu ta on, siis möödus suur osa lennustki tukkudes. See on ka üks pluss lennujaamas magamisele – kuna see on üsna ebamugav, siis mõnikord olen ma isegi hommikuse lennu maandumise maha maganud ja kuna vihkan maandumisi, siis nendest ilmajäämine ei tee mind kohe üldse mitte kurvaks. Igatahes ka Queenstowni lennul olin peaaegu maandumist maha magamas. Tegin korra silmad lahti ja lausa ehmatasin: aknast oli nii niii niiiiiiii super vaade, et uni oli kadunud ühe milisekundi jooksul. Pärast mõtlesin, et oleks ju võinud eirata reegleid ja ühe pildikese ka klõpsida aga tol hetkel ei tulnud see meeldegi.
Lennukis istus minu kõrval ka üks tüüp, kuid ega me lennu ajal ei suhelnud. Kui aga lennuk oli maandunud ja olin koti kätte saanud, ei kiirustanud ma kuhugi. Teadsin Lonely Planetist (selle reisijuhiga on seotud mu teine võlgnevus), et lennujaamast kesklinna peaks minema linnaliinibuss, mis on kõige odavam võimalus linna saamiseks. Probleem oli selles, et mitte kuskilt ei paistnud seda bussi väljuvat. Shuttle bus-i eest 17 dollarit 7-kilomeetrise sõidu eest maksta tundus ka liig mis liig. Seisin õues üsna nõutult mõne hetke, kui seesama tüüp tuli mu käest küsima, et kas ma taksot ei tahaks jagada temaga. Samas teadis ta ka bussipeatust, millest linnaliinibussiga keskusesse saab. Kõndisimegi siis hoopis sinna ning rootslane Christian jagas samal ajal tee peal mulle nõuandeid ja soovitusi . Ta nimelt oli viimased 4 kuud Queenstownis elanud ja naases oma põhjasaare tripilt, et Queenstownist edasi Austraaliasse lennata. Bussipilet maksis muideks kõigest 6 dollarit.

Peatun hostelis, mis on kõige ilusam ja korralikum hostel, mida minu silmad näinud on. Ei ole üldse hostelis viibimise tunnet. Elan 6-kohalises tüdrukute toas ja meil on oma vannituba, mis on nii puhas ja ilus, et teeb nii mõnelegi hotellile silmad ette. Hetkel on siin toas ainult kaks prantslast ja üks hiinlane, kes homme hommikul lahkub. Öö eest maksan 27 dollarit (umbes 15 eurot). Võibolla vahetan siiski homme ööbimiskohta, sest kuulsin, et siin ühes hostelis pidi saun olema!!

Queenstowni peetakse nii Uus-Meremaa peopealinnaks kui ka elamuspealinnaks. Queens-town on ka selline linn, kus arvatavasti elab alaliselt kõige rohkem välismaalasi. Lisaks on hostelites väga palju noori ja suur osa neist üritab endale siin tööd leida. Ma arvan, et enim on siin britte, sakslasi ja prantslasi.
Queenstowni ümbruses on mitmeid väikeseid suusakeskuseid ning juunist augustini peab ka kindlasti endale ette broneerima majutuse, sest linn on rahvast täis ja metsikud peod kestavad igal ööl varahommikuni.
Elamuspealinna tiitli teenib Queenstown auga välja. Peale talispordi harrastamise on siin mitu benjihüppeplatvormi, saab teha langevajuhüpet, suvel on esindatud kõik peamised veespordiharrastused, ümberkaudsetes mägedes on palju matka- ja mägirattaradu, saab teha huvilende ning helikopterilende jne. Kõik ei tule kohe korraga meeldegi. Tõesti, tegevusi Queenstownis ja selle ümbruses jagub. Tohutult!

Kuna viibin hetkel Uus-Meremaa kahtlemata ilusaimas piirkonnas, siis üritan maksimaalselt palju näha, kulutades selleks võimalikult minimaalselt raha. Kahjuks pole minu eelarvega mitte kuidagi võimalik minna väikelennuki või helikopteriga huvilendudele ning seega tuleb vapustavate vaadeteni jõuda omaenese kondimootoriga. Parima tasuta elamuse Queenstownis saab Ben Lomondi matkarajal!

See matkarada pole aga kergemate killast. Brozüüride ning Lonely Planeti järgi tuleb mäetippu ja tagasi alla jõudmiseks arvestada vähemalt 6-8 tunniga. Samuti on kirjas, et rada on raske ja matkajad peavad olema väga heas füüsilises vormis.

Kuna hommik oli üsna pilvine ja udutas veidi, läksin esmalt turismiinfosse, et ilmateadet vaadata ning nõu küsida. Kohalik turismitöötaja soovitas mul kindlasti minna, sest ilmateade järgnevateks päevadeks ei olnud hea. Olin nii mures ilma pärast, et tegelikult unustasin küsida täpseid juhiseid, kuidas matkarajale jõuda. Olin varem ringi jalutades näinud ühes kohas silti küll, et sealt saab Ben Lomondile ning kohale jõudes oli kaardi pealt võimalik näha, et ei ole see kõige otsem tee, kuid 8-tunnist Ben Lomondi matka on sealt võimalik alustada küll. Hakkasin siis aga ülesmäge rühkima.



Kaardilt on näha, et minu valitud One Mile track mingi aja jooksul liitub tavalise rajaga. See mingi aeg oli tund aega rasket ja karmi ülesmäge rada. Jõudsin juba enda võimetes kahtlema hakata, sest süda peksis sees ebanormaalselt tugevasti. Radade ühinemiskohas, Midway Clearingus olin väga kahevahel, kas jätkata otsemat rada Ben Lomondile või piirduda siiski vaateplatvormiga, kuhu saab ka tasulise gondliga. Ilm lihtsalt oli väga sombune ja sadas seenevihma. Ei kartnud ma märjakssaamist vaid kahtlesin, kas halva ilmaga ülevalt üldse mingit vaadet on võimalik näha. Kuna otsemat rada pidi jõudis Midway Clearingusse üks saksa tüdruk, kes plaanis kõndida ainult gondlipeatuseni, otsustasin temaga esmalt sinna minna ja siis edasi mõelda.
Oeh, need vaated juba sealt, gondli juurest. Need olid niii võimsad hoolimata sellest, et tegelikult varjasid pilved mäetippe ja nähtavus polnud väga hea. Vaade oli ikka lihtsalt super.










See oli nii super, et andis mulle motivatsiooni edasiliikumises ja jumal tänatud, et ma seda tegin, sest kui olin paarkümmend minutit edasi kõndinud, kadusid vihmapilved ja ilm läks väga ilusaks. : )
Ma ei oska kirjeldada enda meeleolu, kui ma vaikselt ülespoole rühkisin. Ma olin nii rahul, sest need vaated – neid ei saaks kuidagi hinnata näiteks rahas. See on haruldane võimalus: jalutada ihuüksinda mööda rada, kust avanevad imelised vaated ümberkaudsetele mägedele, Queenstownile ja Wakatipu järvele. Ja need vaated lähevad aina ulatuslikemaks ning võimsamateks. Sain korraliku energialaengu ja olin nii motiveeritud, et vaesest pekslevast südamest oli üsna ükskõik.

Matkarada



Järjest paremaks muutuv vaade..



..ja lõppeesmärk - Ben Lomond!



Kõrgemale jõudes hakkasin kohtama ka teisi matkalisi ning pärast seda, kui olin ühest kolmeliiikmelisest seltskonnast kaks korda mööda kõndinud, palusin neil endast pilti teha (taimeriga piltide tegemine on jube tüütu aga pildid, kus kedagi peal pole, pidid väga igavad olema). Hakkasime juttu ajama ning sealt edasi liikusimegi neljakesi. Trio koosnest kahest kutist ja ühest tüdrukust ning nad olid omavahel tutvunud eelmisel päeval. Pärit olid nad Austriast, Šveitsist ja Saksamaalt ning nad kõik arvasid, et Eesti pealinnaks on Riia. :)

See vastab tõele, et ilm Uus-Meremaal on väga heitlik. Vahepeal ilmusid taas välja pilved ja läks nii külmaks, et toppisin kaasasoleva varukampsunigi kahe kampsuni peale. Siis läks jälle soojaks ja tuli taas riideid vähemaks võtta. Kui jõudsime sildini, mis näitas lõppsihtpunktini veel tund aega ronimist, peatusime vähekeks ajaks, et võileibu süüa ja puhata. Tagantjärgi mõeldes ei teagi kas see oli hea või halb, sest pärast puhkust tundsin, KUI väsinud ma tegelikult ikka olen (selleks ajaks olin ehk 4 tundi ülesmäge rühkinud. Tulin ju ringiga ka!). Matkaraja viimane osa oli ka kõige raskem: see läks eriti järsuks ning kiviseks. Lisaks oli ka väga külm. Kuid ei, vinguda ei tohtinud. Vaatasin aga ümberringi ning vapustavad vaated nii paremalt kui vasakult innustasid jalgadest seda viimast jõuraasukest leidma.







Ja kui lõpuks sinna üles jõudsime, ununes kõik see vaev, sest 360-kraadine vaade Queenstowni ümbrusele oli ahhetamapanev!! Mul on kahju, et raja raskuse tõttu jääb nii paljudel inimestel see vaade nägemata. See on super. : )







Tagasitee oli juba lihtsam. Kuigi allapoole liikumine on põlvede surm, siis oli ikkagi tunduvalt lihtsam ning pärast 7 tundi olime tagasi linnakeskuses. Premeerisime ennast linna parimas jäätise- ja šokolaadikohvikus jäätiste ja kakaoga. Saime veel õhtulgi kokku ning käisime peol. Kuigi alguses nautisin üksindust oli väga hea, et Stefani, Kevini ja Andreaga tutvusin. :)

Ma ei pea kohta kiitma maa ja taevani. Need pildid räägivad vast iseenda eest.
Blogipostitus sai väga pikk, kuid loodetavasti saan andeks. Ma võiks ju veel jutustada aga äkki läheks liiga paljuks. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Queenstownist algab paradiis ja üritan seda paradiisipiirkonda järgnevate päevade jooksul maksimaalselt palju avastada.

P.S Täna hommikul ajasin juttu Kanadast pärit kutiga, kes teadis väga hästi Eesti pealinna, sest oli Tallinnas käinud. Veetis mitu päeva, kiitis odavaid hindasid ja väidetavalt oli tal Tallinnas väga väga tore! :)