Saare elu

Oleme olnud Tiomanil juba päris mitu päeva. Enam ei ole vahet nädalapäevadel ega kuupäevadel ning ausalt öeldes on mul isegi raske meenutada, millal me siia jõudsime. Kui ma oma arvepidamisega ei eksi, siis peaks hetkel olema meie viies päev siin imelisel saarel.
Tiomani vaimustus suureneb iga päevaga. Rannas pleesitaja tüüpi ma väga pole ja seetõttu oli esimestel päevadel väga raske harjuda mitte millegagi tegelemisega. Lihtsalt istuda, lainetemühinat kuulata, superilusat rannajoont imetleda - seda kõike võin ma teha ja lausa armastan teha AGA mitte päevade kaupa. Seetõttu tunduski algul olevat veidi ahistav siinne viibimine. Nagu ma juba mainisin on saarel ringiliikumine vägagi piiratud.
Nüüdseks aga olen juba täitsa ära harjunud. Laiskus on ka minu kontidesse pugenud ning hakkan lihtsalt vedelemisega täitsa ära harjuma. Kaasavõetud Kivirähu raamat on juba läbigi loetud ning ainsaks tegevuseks, kus väheke mõtlema peab, on sudoku.
Siiski, 24 h logeleda ei ole minu meelest lihtsalt võimalik! Oleme paar korda käinud siinses suurimas külas Tekekis, külastanud eelmises postituses mainitud Monkey Beachi ja täna läbisime 7-kilomeetrilise raja läbi džungli Juara-nimelisse külla. Rada kulgeb üle suure mäe ning mäkketõusuks kulus meil umbes 2 h ning alla külasse laskumiseks peaaegu tunnike. Juara on veel rahulikum ning vaiksem, kui ABC-ks kutsutav küla, kus meie ööbime. Vaikuse ja privaatsuse armastajatele on see kindlasti parimaks rannapuhkuse veetmiseks. Meie Juarasse pikemaks ajaks ei jäänud ning tagasi sõitsime hoopis maasturi kastis. Meie üllatuseks Juarasse autotee siiski läheb, kuid see on kindlasti mõeldud ainult neliveole ja kindlasti ainult hulljulgetele kohalikele.
Saarel ringi vaadates on mulle jäänud mulje, et Tioman ei ole sugugi mitte Malaisia kuumimate turismisihtkohtade hulgas. Nii meie, ABC-rannas kui ka Tekekis torkavad silma mahajäetud bungalod ning räämas majad, kus kunagi võisid tegutseda näiteks restoranid ja baarid. Kui üldjuhul enamikes sihtkohtades järk-järgult tegeletakse turismi arendamisega siis siin tundub, nagu hiigelajad oleksid möödas. Peamiselt näeb ringi liikumas noori seljakotireisijaid, pole suuri uhkeid resorte, mis meelitaks saarele puhkavaid peresid ning saare üldine hinnatase on ebatavaliselt madal. Usun, et tšarterturism siia kas veel pole jõudnud või enam lihtsalt ei jõua. Sellest pole aga midagi - massiturismi puudumine muudab kõige siinse veelgi rohkem nauditavamaks. Kaks aastat tagasi esmakordselt Malaisias olles sai külastatud Langkawi saart ning minule isiklikult on Tioman sümpaatsem ja huvitavam.

Ahjaa, vist ei tohiks siia seda kirjutada aga kuramuse palav on ikka!

Paar pilti Juarast! Ainus asi, mis siin saarel sigakallis, on internetiühendus ja seetõttu hetkel mõned üksikud pildid.