Lunisin, mis ma lunisin ja lõpuks Katu oli nõus ka veidi blogisse kirjutama. Ma arvan, et meil on päris erinevad muljed, kuna Katu jaoks on see esimene Aasia riikidesse ning tema muljed on vahetumad kui minul.
Olen isegi mõelnud selle peale, et minu reisipildid ning -jutud võivad teistele üsna igavad olla. Pildid esiteks seepärast, et ei ole ma just suurem asi poosetaja. Samuti ei imesta ma enam selle üle, kui näiteks mööda sõidab viieliikmeline pere ühel rolleril või on mõni asjalik kodanik otsustanud elutoadiivanit rolleriga transportida. Üha rohkem immuunsemaks muutun ma ka nende kõikide Aasia bisnismänide suhtes, kes üritavad igal võimalikul sammul sulle taksosõitu, paadisõitu või ekskursiooni müüa. Minu seljakotis on alati käepärast võtta vähemalt 1 kampsun, sest troopilises kliimas tegutsevad bussijuhid arvavad, et kuumale ilmale saab bussis kindlasti leevendust 15-kraadise temperatuuri näol. Bussijuhid on ka üsna pööraste liiklemisvõtetega ja tihti on oht mõnel tee peal tolkneval pudulojusel allaaetavaks sattuda.
Kagu-Aasia riigid on minu jaoks põnevad nii looduse suhtes kui ka just nendesamade detailide tõttu, mis siin ringi liikudes on muutunud juba nii tavaliseks.Igatahes üritan kirja panna ja jäädvustada ka veidi rohkem detaile. Et oleks huvitavam. :)
Tiomanilt lahkusime me juba mitu päeva tagasi. Kuigi arvasin, et sel korral olen võimeline rohkem kirjutama, siis kahjuks arvasin valesti. Igapäevaseks blogimiseks ei jää kohe üldse mitte aega, sest ilm meil siin ju soe ning enamus ajast veedame toast väljas. Tiomanil kujunes meil juba väja rutiin, kus pool päeva lebotasime rannas, mõnel päeval lubasime endale ka pärastlõunauinaku ning õhtuti istusime väljas restoranides ja baaris.
Ma olen Tiomani saart vist küll juba maa ja taevani kiitnud, kuid siiski – veidikene ju veel ikka võib. Mul on hea meel, et saime saarel veeta terve nädala, sest just pikema aja jooksul õpib seda paika tundma ning väärtustama rahulikku saareelu. Viimastel päevadel suhtlesime päris palju nelja rootslasega, kellega tutvusime Juara rannast tagasi sõites. Poisid olid Tiomanil nii puhkuse kui ka ärieesmärgil. Nimelt plaanivad nad Juara randa aasta jooksul ehitada uue resorti,mis suunatud eelkõige noortele keskkonnateadlikele seljakotireisijatele. Jõuka Põhjamaa riigi elanikele iseloomulikuna oli nende nägemus uuest hotellist küll selline, mis pigem vastaks hinnatasemelt veidi jõukama külastaja nõudmistele. Siiski oli põnev kuulata kuttide mõtteid oma projekti kohta. Nad on juba hinnanud, et kogu krempel kokku läheks neile maksma umbe 8 miljonit Eesti krooni (umbes 500 000 euot, ei ole veel Euroinimene!). Selliste plaanide väljamõtlemine ja teostamine on küll äärmiselt väljakutsuv, kuid samas - Tiomani sarnaseid arengupotentsiaaliga saari leidub mujalgi Aasias ning võiks see ju olla külmast kliimast ärapõgenemise võimaluseks.
Reisiinfo:
Tiomani saarele saab praamiga Mersingi linnast, kuhu sõidavad mitu korda päevas bussid Kuala Lumpurist, Johor Bahrust ja Singapurist. Bussiliiklus Malaisias on väga hea ning Mersingisse saab lihtsalt ka igalt poolt mujalt. Return praamipilet maksis 70 ringgitit (MYR), bussipilet Kuala Lumpurist 29 MYR. Meie maksime oma bungalo eest 25 MYR ööpäevas ja see oli ka üks odavaimaid. Bungalot oli selle raha eest küll ja küll. Internet saarel väga kallis ja ühenduse kasutamise eest tuli maksta 10 MYR tunnis. Riisi- ja nuudliroad olid enamasti 4-6 MYR, puuviljamahl 3 MYR. Parim rand saarel on kahtlemata Juara rand, kuid sinnasaamiseks tuleb kautada 4WD või veetaksot ( u 35 MYR 1 suund). Saarel dzunglirajad (pikim suurimast külast Tekekist Juarasse 7 km, pinget pakkuv on ka Monkey Beachi suunaline rada). Väidetavalt on Tioman maailma parimate sukeldumispaikade nimekirjas ning saarel müüakse ka snorgeldamistuure kõrvalsaartele.
1 MYR oli varem umbes 4 krooni. Hetkekurss: www.tavid.ee