Boracay

Taaskord oleme veidikeseks ajaks peatuma jäänud ühele saarele. Kuigi Filipiinidel kavatsesime esialgu olla kauem, siis plaanide muutudes jäi meie reisiplaani selle riigi jaoks aega 8 päeva. Kes veel ei tea, siis Filipiinid on saarestik-riik, kuhu kuulub 7107 saart ning ühelt saarelt teisele liikumine on aeganõudev. Seetõttu otsustasime, et kiirkülastuste asemel tutvume Filipiinide kõige tuntuma ja turistirohkema kohaga, milleks on Boracay saar.

Filipiinidele jõudmiseks lendasime kõigepealt õhtuse lennuga Singapurist Manilasse, kus lennujaamas ootasime hommikuni, et esimese lennuga põrutada Caticlani, mis on Boracayle kõige lähemal asuv lennujaam. Lennujaamas ei õnnestunud meil üldse tukkuda, mis oli hea ehk seetõttu, et lennukisse jõudes oli mul lendamise hirmust sügavalt ükskõik. Uni oli nii suur, et 50-minutilise lennu magasin täiesti maha.
Caticlani lennujaama arvatavasti remonditakse, sest pagasi saime kätte põhimõtteliselt lennuki kõrvalt ja õues. Mis mulle kahe viimase lennu juures meeldib, on see, et oma pagasiga ruumist lahkudes kontrollitakse lennupiletiga kaasa antud pagasinumbilipikut ning kleepsu kotil - kas ikka lahkud oma varandusega.

Pilt Caticlani lennujaama baggage claim-ist.


Boracay on pisikene saar - ühest otsast teise on umbes 7 kilomeetrit. Kuigi ruumi vähe, on saar rahvast täis. Muidugimõista on enamus nendest turistid, kuid kuna Boracay on maailmas üks parimaid lohesurfi harrastamise kohti, elab siin hooajaliselt päris arvestatav hulk surfareid.
Saare väiksuse tõttu ei ole siin peale VÄGA ilusa rannajoone suurt midagi vaadata. Kui ma pärast väsitavat ööd ja sõitu lennujaamast saarele lõpuks White Beachi nägime, kadus uni silmapilkselt, sest tõesti - siin on ilus. Nüüd, pärast mitut päeva olen ma selle ilusa rannaga ära harjunud ja pigem näen rohkem seda inimrohkust ning meeletut paatide/laevade/purjekate hulka.



Boracay saar on umbes nii suur:



Pildil klõpsides on võimalik seda suuremalt näha. Taamal paistvad mäed asuvad juba kõrvalsaarel, kus on ka Caticlani lennujaam. Vasakpoolne, esiplaanil olev rand on Bulabog Beach, mis on siis surfiparadiis.



Teisele poole jääv rand on White Beach, mis on umbes 2 km pikk ning mis on endiste paadisadamate tõttu jaotatud stationiteks. Station 1 on kõige rahulikum ning vaiksem, kuna seal asuvad suuremad resortid ja luksuslikud hotellid (etteruttavalt mainin, et rand on ikkagi avalik ning selles stationis on kõige mõnusam päevitada). Station 2 ja 3 on need kohad, kus pidevalt midagi toimub - restoranide, baaride ning ostlemise piirkonnad. Tundub, et sukeldumine on päevitamise järel populaarne tegevus, enamus sukeldumisklubidest paiknevad Station 3-s.

Meie ööbimegi sukeldumisklubi Dive Gurus teisel korrusel ja maksame öö eest 1000 Filipiini peesot (16,7 Eurot). Leidsime ka paarisaja peeso võrra odavaimaid kohti, kuid väga korralik tuba ja paiknevus rannas väärivad seda tuhandet peesot.

Teades iseennast olin esialgu skeptiline ning arvasin, et 6 päeva Boracayl veeta on liiga palju. Eksisin ning vaat et aega jääb veel puudugi. Meie muljeid ja juhtumisi üritan järjest kirja ka panna.