Enne Austraaliasse minemist poleks ma osanud ette aimata, et ka Taisse satun, kuna olen alati pidanud Taimaad liigturistikaks ja vene uusrikaste,ameerika penskarite lemmiksihtpunktiks. Tegelikkuses on Taimaa väga väga mitmekesine ning kuigi populaarseimad sihtpunktid on meeletult turiste täis on nad siiski looduslike vaatamisväärsuste kohapealt kindlasti külastamist väärt. Veel tahan rõhutada, et Phuket ja Pattaya on kohad, kuhu ma ei läinud ja ei läheks ka!
Olen täiesti kindel, et kui reisi jaoks veidi rohkem aega võtta, leiab Tais superilusaid kohti, kuhu turistid kas ei oska või ei viitsi minna. Lisaks meeldis mulle Tai inimeste külalislahkus ja sõbralikkus. Erinevalt Vietnamist ei olnud tunnet, et igal hetkel keegi nöörida tahab. Muidugi on Vietnami ja Tai turismimajandused täiesti erineval tasemel. Kui vietnamlased on turistidehorde ehk viimased kümme aastat näinud, siis Tai on tuntud ilusate randade maa olnud aastakümneid. Tais osatakse turiste kohelda nii, et nad tahavad sinna tagasi minna. Olen päris mitmete reisisellidega Vietnami teemal vestlenud ning kes maad külastanud on minuga samal arvamusel, et veidi väsitab lõpuks see, et turisti nähakse, kui liikuvat dollarimärki. Samas aga ei tasu unustada, et tegelikkuses on isegi nööritud hinnad eurooplastele väga-väga odavad. Vietnam on sealse regiooni üks vaeseimatest riikidest ning isegi kõigest nende igapäevaelu jälgimine tänavakohvikus või bussis istudes on juba üks suur elamus. Lisaks muidugi ilus ja omapärane loodus.
Ühesõnaga jäin reisiga väga rahule. Vietnam ja Tai on samas sarnased aga siiski väga erinevad riigid. Enne Austraaliasse jõudmist sai esmalt külastatud Singapuri ja Malaisiat ning nende kohta saab öelda täpselt samamoodi. Neist neljast riigist võiksin pajatada veel palju, kuid kuna nii palju uusi sündmusi siin juhtunud, tuleb kõigest väga lühidalt kirjutada.
Hästi natukene siis sellest, kuidas Taist Austraaliasse tagasi jõudsin. Krabist Malaisia pealinna Kuala Lumpurisse saamiseks sai sõidetud kahe erineva bussiga nii umbes 12 tundi. Juba Vietnamis oskasid bussijuhid sõiduvahenditesse tekitada muljetavaldavalt madalat õhutemperatuuri. Tai ametivennad alla ka ei jäänud ning taaskord pidin tõdema, et 35-kraadiste ilmadega on väga lihtne tõbiseks jääda. Lisaks sellele, et endal haigena ringi reisida päris nõme, siis arvestades praegust seagripiepideemia kartust äratab tatine nina ning väike köhatus palju tähelepanu.
Kuala Lumpurisse jõudsime kell kolm öösel, kuigi ajakava kohaselt oleks pidanud jõudma kell kuus. Linnakaardita, kohaliku rahata ja energiata sellisel kellaajal ringi toimetada ei ole lihtne. Esialgu saigi suund võetud teletorni poole, et selle läheduses asuvaid öiseid Petronase torne imetleda. Jäi meil Kristiinaga ju eelmine kord säravate tornidega fotosessioon tegemata, kuna oli kiire eestlaste peole. Enne tornide juurde jõudmist meenus mulle aga fakt, et säravad tuled lülitatakse kesköö kanti pea täielikult välja. Öised pildid jäid tegemata, kuid see-eest sai hommiku saabudes käidud Petronase tornide ühenduses. Sinnasaamiseks pidi seisma päris pikas järjekorras ja läbima turvakontrolli, kuid asi oli seda väärt. Vaade oli pea sama hea, kui teletornist.
Enne lennujaama minekut sai päris palju ringi jalutatud hiinalinnas, Little Indias ning muidugimõista keskturul Fish Spa-d külastatud :D
Kuala Lumpurist Singapuri sõites tekitas nohu mulle veel ka kõrvapõletiku.Singapuri linna seekord siiski ei jõudnud, sest kahe lennu vahelist aega oli veidi alla nelja tunni. See-eest sai üle pika aja kasutatud tasuta internetti ning kuuma kakaoga tervist turgutatud. Singapurist veel mõnetunnine lend Darwinisse ja taas tagasi Austraalias olingi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar