Päike versus Kuu, Broome

Darwinist Broome`i lennates oli vaatepilt lennukiaknast kummaline: nagu sõidaks kuumaastiku kohal. Meeletult palju tühja muhklikku maad.




Broome asub taas uues osariigis (minu jaoks neljas, osariike kokku seitse) - Western Australias. Ja oli sealgi maastik teistsugune, kui troopilises Queenslandis ja Põhjaterritooriumil.





Palju punast liiva ja palju ilusaid siniseid India ookeani laineid. Ja veel rohkem kängurusid. Need sellid olid ka esimesed olevused, kes maanduvat lennukit lennuraja äärde tervitama olid tulnud.


Nii nagu Darwinis, on ka Broome´i külastaja must-do nimekirjas päikeseloojang. Seda jälgida on kõige parem Cable Beachil, mida loetakse üheks Austraalia parimate randade hulka kuuluvaks.



Muideks on see rand minu jaoks senini olnud üks meeldejäävaimatest siin Austraaliamandril. Põhjuseks pole sini-sinine vesi ega valge liivaga kilomeetreid pikk rannajoon vaid hoopis miskit muud.
Meile, eestlastele on ilusaid päikeselisi päevi ning sooje suveõhtuid tegelikult ju ikka väga vähe antud ning seetõttu enamikule tähendab tõeliselt päikesekõrvetav rannapuhkus nädalakest Egiptuses või Kanaaridel, kus püstitatakse eesmärk antud aja jooksul võimalikult palju päikeseenergiat endasse laadida. Jõudsin minagi viimasel päeval Broomes randa, et lebotada, ujuda, lugeda raamatud, kuulata muusikat - ehk siis päevitada. Kusjuures esimest korda Austraalias olles pidasin rannas päris mitu tundi vastu ja ei tüdinenud päikesest nii kiiresti nagu tavaliselt. Liivariba on Cable Beachil nii pikk kui lai ja viimane parameeter suureneb päeva jooksul mõõna tõttu märgatavalt. Ühesõnaga igati head tingimused raamatu lugemiseks ning rahus omaette mõtisklemiseks. Mida ma aga justnimelt Broomes tähele panin: rannaelu elavneb siis, kui päike enam nii teravalt ei paista. Nii kohalikud kui puhkusele tulnud inimesed (Broome on austraallaste endi seas praegusel talveperioodil populaarseks puhkusepaigaks) sõidavad autodega täiesti veepiiri äärde ning naudivad veini ja muu hea-parema saatel päikeseloojangut. Kes mängib lastega palli, kes üritab kala püüda või otsustanud kaamelisõidu kasuks. Võimalik ka jalutades seda kõike samaaegselt päikese loojumisega jälgida. Rand on palju-palju muud, kui kõigest koht, kus grillkana jumet üritada saada ja kõige huvitavamalt saab rannas aega veeta siis, kui päike enam nii tuline pole.










Kui esimestel õhtutel käisin Broome`s vaatamas päikeseloojangut (elasin ju Cable Beachist mõne minuti jalutuskäigu kaugusel asuvas hostelis), siis viimasel õhtul avanes võimalus näha üht huvitavat loodusnähtust, mida inglisekeeli kutsustakse staircase to the moon-iks (eesti k kuutrepp).
Tegemist siis mõõnaperioodil ja täiskuu tõusmise ajal mudavalllidelt kuult tuleva valguse peegeldusega veepinnale. Ehk nagu moodustuksid trepiastmed kuule.








Ülimalt lühidalt kommenteeriks seda loodusnähtust sõnaga: super!

Broome´i kauaks ma peatuma muidugi ei jäänud. 11 tundi bussisõitu lõuna poole ja uueks ning pikemaajaliseks sihtpunktiks Karratha – tähtis Lääne-Austraalia kaevandus-, gaasi-, ja sadamalinnakene. Sõit oli üksluine aga minu jaoks ikkagi täitsa huvitav, kuna nii-nii palju tühja maad, kus isegi puud väga ei kasva, ei ole igal pool võimalik näha. Ja need pikad sirged teelõigud....




Karrathast ja minu uuest põnevast töökohast lähitulevikus. :)