Jeiiii, Maggie island!

Tervitused teile taas siit Athertonist :)

Minul siin kulgeb elukene suhteliselt tempokalt. Selle nädala põhisündmuseks oligi, nagu ma juba mainisin, Townsville juures asuva Magneticu saare külastamine.Seekord siis käisime Kristiinaga kahekesi. Andre ja Priit jäid Athertoni, et vahepeal endid veel rikkamaks töötada.

Kõigepealt oli vaja välja mõelda, et kuidas sinna ja tagasi saada, kuna Townsville´i 350 km pikkune tee ja Athertonist otse bussi sinna ei sõida. Bussiga 2 tundi Cairnsi ja sealt 6 tundi Townsville ning samapalju tagasi on tüütu ja muideks ka päris kallis. Kuna pühapäeval selgus, et enne neljapäeva me longanseid ei paki, läksin päkkeriomaniku Franki jutule, et mis nüüd saab - mina tahan võimalikult odavalt ja kiiresti Townsville saada. Meie, Eesti tüdrukute austaja, nagu ta on, oli kohe väga abivalmis ja ütles, et võibolla tal sinnakanti endalgi asja ja et ma tuleks esmaspäeva hommikul ning siis räägib täpsemalt.

Järgmisel hommikul olingi jälle platsis ja selleks ajaks oli Frank välja mõelnud teise variandi. Ju tal siis tegelikult sinnakanti ikka väga asja polnud. Tegi kõne ning oligi kokku lepitud, et kell üks öösel võetakse meid Kristiinaga ühe farmeri rekka poolt peale ja saame teisipäeva varahommikuks Townsville´i. Kuna bussivariandiga kuluks palju raha ja ajaliselt kiiremini kindlasti ei saaks pluss lisanduks veel kohapealne ööbimine, olin selle variandiga väga rahul. See tähendas aga ka seda, et tuli leida endale ikkagi tegevus terveks esmaspäevaks. Ei pidanud ma oma ajurakukesi väga palju ragistama, sest olin oodanud tööpäeva, mis vaba, et saaks minna raamatukokku Lonely Planeteid lugema. Eelseisva reisi tarbeks muidugi. :) :)

Kaua ma seal olla ei saanud. Kõne Kristiinalt, et talle omakorda oli Barron Valleyst helistatud ja meid sinna kohe tööle vaja ( Minule sealt ei taheta helistada - põhjuseks minu keeruline nimi, mida austraallastel väga raske välja hääldada, rääkimata meeldejätmisest :D ). Torisedes läksin siis koju tagasi, sest mõte päeval baaris töötamisest mulle üldse ei meeldinud. Palju kohalikke ja palju toidutellimist, kihlvedusid, kenot. Need veel suhteliselt tume maa ja ega keegi meid sel teemal ei kavatse harida ka. Purjus inimesi teoorias lihtsam teenindada, kuna nad ei pahanda ega solvu kui kolm korda tellimust üle küsida :D Aga midagi polnud teha. Kuna ise tööd soovisime, siis ei saa pirtsutada kellaaegade suhtes.

Hotelli restoranis ja kahes baaris oli palju inimesi. Üks tüdrukutest teadis rääkida, et kellegi matused olid olnud. Igatahes inimesed tellisid päevasel ajal samamoodi rummi-ja viinakoksi. Joogid tehakse väikestesse klaasidesse nii, et näiteks rummi ja kokakoolat on põhimõtteliselt sama palju. Rummi ehk isegi rohkem. Üllatav oli minu jaoks see, et päevasel ning pärastlõunasel ajal oli tegelikult kuidagi mõnusam isegi baaris töötada. Teatud inimesed jõid end muidugi jube purju aga üldiselt jäi rahvast vähemaks ning sai rohkem kohalike farmerite, ärimeeste ja niisama jutupaunikutega vestelda. Eks iga korraga muutub baaritöö veidi lihtsamaks ka.



Baaridaam Lagle - pole üldse küll minu rida aga enam-vähem juba isegi täitsa meeldib :)

Kella seitsme aeg lubati meid baarist koju. Paar tundi telekavaatamist, paar tundi magamist ja oligi aeg Townsville poole sõiduks. Lehtsalatifarmer oli ise rekka roolis. Kuna ikkagi oli öö, siis ega väga ei jaksanud temaga suhelda. Veidi rääkisime nagu ikka teemadel, et kust tuleme, kuhu läheme, kus käinud oleme, millega kodumaal tegelesime jne. Samas ei saanud ma ka magada, sest minu istmel ei olnud peatuge. Umbes tunnikese tukkusin ja kadus uni täitsa ära, sest farmeri sõidustiilist oli näha, et ka tema oli vahepeal ära väsinud. Üritasin küll temaga veidi suhelda, kuid nagu ikka – siis kui oleks vaja rääkida, ei oska kohe mingil teemal sõna võtta. Õnneks jõudsime umbes poole seitsme paiku hommikul ilusasti kohale. Vaene farmer pidi veel pärast kauba mahalaadimist hakkama tagasi sõitma.

Townsvilles jalutasime enne Magneticu ehk Maggie saarele viiva praami peale minekut paar tundi ringi. Võrreldes Cairnsiga meeldis mulle Townsville rohkem. Vähem turistikas ja kuidagi hubasem, mõnusam.





Maggie Island oli aga lihtsalt ekstratore kohakene. Saar ei ole suur, ühest otsast teise on umbes 10-kilomeetrine vahemaa. Enamus saarest on looduskaitseala ning pole sinna rajatud ei teid ega hotelle, restorane. Rentisime laheda Moke´i ning jõudsime nii ujuda, päevitada, wallabisid toita, koaalaotsinguil käia.



Meie roosal Moke´il ei olnud küll automaatkäigukastiluksust, kuid ega vasaku käega käikude vahetamine nii väga raske olegi.



Ei ole see pilt tehtud kuskil loomapargis vms. Vallabid on kängurude minivariandid. Magneticul oli üks kaljune rannariba, kuhu õhtuti trobikond vallabisid inimestelt süüa noolima tulevad. Veidi nad inimesi kardavad aga nähes sööki, kaob ka hirm.



Ema lapsega :)

Maggie saare aura piltide peale ei jäänud. Klõpsisin siit ja sealt nurgast saarekest aga ei miskit. Ilus oli aga Maggiel on veel miski, mida ma ei oska seletada. Miski, mis tegi tuju heaks :)












Kala ise kahjuks ei püüdnud. Kohalikud kalamehed lubasid lahkelt meil nende saagiga poseerida. Seda kala nad muideks ei söö. Ei tea, miks ei kõlba. Äkki liiga pisike ...


Minu missioon vabas looduses koaalat näha siiski jah, nurjus. Need laisad vennikesed, kellel päevas 16-20 tundi uneaega tarvis, olid ennast ikka korralikult ära peitnud. Ju siis põõnasid kuskil. Tuleb vist leppida ikkagi loomaaia isenditega.


Inimesed Magneticul on sama lahedad, nagu saar ise. Kohalikud onud mööda sõites viskasid käppa ja hellõutasid. Kutsuti ka mingisugusele peole. Poemüüjatädi ei olnud teps mitte pahane, kui me 10 minutit pärast sulgemist umbes viiendat korda postkaartiriiulit ringi tiirutasime.

Ööbisime Horseshoe Bay-nimelise ranna juures. Vooditeks seekord meie armsa rendiauto istmed. Autole käis peale kate, et tuule- ja vihmakate oli ka olemas.

Jäime magama juba umbes kella 8 õhtul, sest eelmisegi öö uni veel magamata. Kella kuue paiku hommikul ärgates tegin päikesetõusu taustal rannas paar jooksusammu ning seejärel väike ujumine – super! Olen juba täiesti veendunud selles, et rand on üks parimaid kohti magamiseks :)




Täitsa kahju oli praamiga tagasi linna sõita. Oleks võinud veidi veel luusida küll Maggie metsades lootuses koaalapoisse kohata. Lootus on ju see, mis sureb viimasena : )

Tekkis plaan Townsvillest Athertoni hääletada. Bussipiletid kokku oleksid maksma läinud umbes 600-700 EEKi ja oleks palju igavam olnud. Kõigest 8 autot ja umbes 6-7 tundi ja kodus me olimegi. Inimesed väga lahked, jututeemad kõigiga olid, nagu ikka, ühesugused (kust tuleme, kuhu läheme, mida kodumaal tegime .... ).
Esimene onu uhke dziibiga sõidutas meid mõne kilomeetri jagu kaugemale. Nimelt, Townsville on päris laialihajuv linn ja kuigi olime pea 2 tundi linna piiri poole kõndinud, siis ikkagi veel üsna kaugel sellest. Onu vaatas, et me liiga halvas kohas autode peatumiseks ja otsustas meid aidata :)
Teiseks pealevõtjaks üks tore Kanada päritolu naine, kes viis meid paarikümne kilomeetri võrra edasi. Sinna, kus polnud enam kiirteelõiku. Pidas meile loengu noa kaasaskandmise ajalikkusest hääletamisel. Seejärel saime sõita poolkurdi rekkajuhiga päris pika maa. Üks vähestest seni kohatud austraallastest, kellega pikemalt vesteldud ja kelle 6-7 põlvkonda esivanemaid on Austraalias elanud.
Kui rekkajuht meid väikelinnas Cardwellis maha pani, tekkis väike tagasilöök politseionu näol, kellele me pöidlaviibutamisega vahele jäime. Queenslandi osariigis hääletamine ju illegaalne. Kohmetunud nägudega lubasime talle, et läheme bussipiletit ostma. Kui onu silmapiirilt kadus, mõtlesime teisel pool teed asuvas parklas veidi istuda, juhuks kui ta tagasi kontrollima peaks tulema ja siis muidugimõista jätkata hääletamist Mõne minuti saime jalga ja pöialt puhata, kui peatus auto. Briti päritolu kohalik meesterahvas oli meist mööda sõitnud hetkel, kui me politseiauto juures noomimist kuulasime. Pakkus meile lahkelt küüti kasvõi Cairnsini välja. Oli ikka kasu ka sellest, et politsei käest pahandanda saime : )

Cairnsini me temaga ei läinud, sest meil ju võimalik ka otsemini Athertoni saada. Õige teeotsa saabudes jätsime toreda onuga hüvasti ja edasi läks hääletamine väga libedalt. Töölt koju sõitev banaanifarmer, kaevandusmasinate insenerid-ärimehed, vanem mees koos koera pojapojaga ning tätoveeritud kutt, kes Brisbanest väikesesse Athertoni pruudi pärast kolinud oli – nemad kõik pakkusid meile lahkelt küüti. Kui koskedetripil käisime olin kindel, et Millaa Millaa kanti ma veel ka päikesepaistelisel päeval jõuan. Ning nii oligi ja see kant on ikka super. Ookeanilained, sini-sinine vesi ja palmipuud ei lähe mulle pooltki nii palju peale, kui mägised heinamaad ererohelise muru ja lehmakeste-lambukestega, käänulised teed nende vahel ja valged pilvetutid sinises taevas aasade kohal.



Klõpsida sain fotokaga ainult kohas, kus bisnismehed meid maha panid. Vahepealsete ilusate kohtade juures ei hakanud peatust paluma, kuna neil oli niigi kiire. Salvestasin need vaated enda mälusoppi :)

Jäin Maggie saare külastamisega väga rahule. Mul oli lausa kinnisideeks saanud see, et sinna ma pean jõudma ajal, kui veel Athertonis olen. Et nüüd võin kõlava selge häälega teatada - TEHTUD! :D


Neljapäevast laupäevani käisime longnasites ja nüüd on nii, nagu eelmiselgi nädalal lugu selline, et enne neljapäeva tööd pole. farmibusinessi ebastabiilsus mulle üldse kohe ei meeldi. Kolmest tööpäevast nädalas minule ei piisa. Õnneks on meil Kristiinaga veel ka baaritöö. Reedel läksimegi pärast 10-tunnist tööpäeva veel 6 tunniks Barron Valleysse. Kohale jõudes pidi mu süda esmalt mõned löögid vahele jätma, sest kui Kristiina läks vanasse tuttavasse baaripoolde, siis mina pidin töötama restoranis ja selle baaris. Anti kandik, paber ja pliiats kätte ning saadeti joogitellimusi võtma. Olin alguses suhteliselt vihane, sest ma pole ju kunagi restoranitööd teinud. Õnneks oli austraallasest töökaaslane Shannon väga abivalmis ja õpetas mind palju. Hiljem kiitis mind, et ma olevat superhästi hakkama saanud. Kui köök töö lõpetas, jäeti see tagumine baar ikkagi avatuks. Olin terve õhtu seal üksi askeldamas. Väga lahe oli!
Tegin lisaks koksidele paar uut shoti. Näiteks Quick F..k ja Cowboy. Mõlemale tuleb viimasena peale valada Baileyst ja seda ole üldse nii keeruline teha, kui tundub. Eks kui koju tulen, saan külalistele kookide kõrvale erinevaid austraaliapäraseid shote ka meisterdada :D

Pidime esmalt ka laupäeval tööl olema aga kahjuks oli seal terve päev suhteliselt vaikne olnud ja helistati, et meid ikka pole vaja.
Et tööga on meil jahh, nii ja naa lood. Kaks nädalat on mul veel siin jäänud ja põhimõtteliselt olen kõik siinsed kohad, kuhu minna tahtnud, läbi käinud. Ainus, kus käimata, on Great Barrier Reef (Korallrahu).
Loodetavasti paneb Frank meid kolmeks päevaks kuhugi mujale farmi tööle ja saab ikka raha teenida. Kui ei saa, siis tuleb vist osta snorgeldamistripp ja Reefil ka ikka ära käia.

Oeh sai maru pikk postitus ja vast keegi viimaste lauseteni ka jõudis lugemisega :D

Eks annan endast ikka aegajalt märku ja andke endast mulle ka :)