Falls!

Kolmapäeval tegime taas ühepäevase väljasõidu, eesmärgiks seekord Atherton Tablelands. Plaanis oli külastada erinevaid koski ning mõnest vihmametsatukastki läbi põigata. Kuigi suurem osa vaatamisväärsustest asuvad Athertonist 50-60 km raadiuses, siis otsustasime Cairnsi kaudu minna ja teha üks paarisajakilomeetrine ring. Miks minna otse, kui saab ringiga eksju. : )
Tegelikult olid lood aga sellised, et meie toredast seltskonnast otsustas lahkuda Mikk, kes Cairnsist Darwini lennukile sama päeva õhtul minemas oli. Kuna Cairnsi suunda jääb ka Barron Falls, mida Priidule kindlasti näidata tahtsime, siis tuligi otsus sealtkaudu minna lihtsalt.
Juba tuttav Magna hommikul ukse ette organiseeritud ja kohe võis reisukene ka alata. Ainsaks miinuseks oli veidi sombune ning seenevihmane ilm, kuid ei ole ju mõtet lasta end sellest heidutada.
Esimese peatuse tegime Davies Creeki rahvuspargis.




Seda kohta soovitas meile toona, kui häälega Cairnsis käisime, meid peale võtnud õhupallilendur. Chill koht, kus oleks ilusa ilmaga mõnus grillida ja niisama logeleda. Kuna päevaprogramm oli meil ju siiski tihe, ei jäänud kauaks peatuma ning kimasime Kurandasse Barron Fallsi poole.

Barron Falls nähtud, imetletud, pildistatud – taas minekut. Selleks, et Cairnsi saada, peab sõitma üle mäe mööda kurvilist teed ja nagu tavaliselt, nii ka seekord pidin kangestunult kaugusesse vahtides lootma,et südant pahaksajav tee saab ruttu-ruttu läbi. Armastan mägesid küll aga need teed on kogu aeg liiast.

Cairnsis kohtusime Andre sõbra ja tolle sõpradega, kes Austraaliasse alles jõudnud. Kui linna jõudes oli ilm veel enamvähem, siis veidi aja möödudes hakkas korralikult vihma sadama. Suundusimegi Shopping Centresse sööma ja Lagle valikuks oli muidugi sushi, mis maitses üle pika aja oi kui hästi. Miku jätsime ostukeskusesse viimaseid Cairnsi shoppamisi tegema ja võtsime suuna lõunasse Innisfaili peale. Vihm oli vahepeal eriti hulluks läinud ning hall taevas ei andnud mingisugust lootustki, et ilm võiks veidigi paremaks minna.

Innisfail on üks suurim suhkruroo ja banaanipiirkondi Austraalias. Banaanisalusid oli tee ääres tõesti väga palju, kuid see pole meie jaoks ju enam vaatamisväärsus, kuna hommikul tööle minnes neid samamoodi tee peale jääb. Enne Innisfaili linnakest tekkis Priidul huvi, et äkki kannatab ikka ookeanis ujuda ka. Tegime väikese programmivälise kõrvalepõike Bramston Beachile, kuid muidugimõista ujuda keegi ei tahtnud. Tegelikkuses ega ju poleks võinudki, kuna eraldusvõrku seal polnud. Ja olgem ausad, polnud suurem asi rand ka.

Täitsa lahe oli aga Josephine Falls, mis mürgeldas vihma käes päris kõvasti.



Fallside juurde enamasti tuleb veidi jalutada vihmametsas.




Kui senini oli autot roolinud Andre, siis juhtus selline asi, et pulti lasti Lagle. Olen siin Austraalias ilusasti autost sõltumatu olnud, et päris hea oli üle pika aja rutiini meelde tuletada. Aga jah – meessoost isikutel ei ole vist autos lihtne niisama istuda kui rooli taga on (heledapäine) naine, vihmasadu tihe ja ilm udune, teed kurvilised käänulised ning kõigele lisaks on siin ju idaeuroopa blondinkadele esialgu harjumatu vasakpoolne liiklussüsteem. Aga hakkama saime me kõik ning eks väikene närvikõdi on vahel vältimatu :D



Innisfaili juurest tuligi suund võtta sisemaale Millaa Millaa poole, kus lähestikkuasuvaid koski päris palju. Meie külastasime kolme suurimat.

Ellinjaa Falls:



Zillie Falls:



Millaa Millaa Falls:





Udused pildid ei tähenda mitte seda, et mu Ixus hea poleks. Vihma ikkagi ju sadas ja Andre oma fotokaga üldse askeldada ei riskinud. Viimane, Millaa Millaa kosk oli seninähtutest ilusaim. Priit sai oma kauaoodatud supluse seal ka tehtud.

Millaa Millaa on üks ütlemata tore kohanimi. Eks tuleb kohe meelde Milla piim ja sealt siis lehmad. Neid seal aasade peal täitsa oli ka. Tohutult meeldis mulle Millaa Millaa kant looduse poolest. Nähtud piltide põhjal julgen oletada, et midagi Uus-Meremaa sarnast ja käidud kohtade põhjal loon seoseid Šotimaaga. Vihmasaju tõttu polnud lookouti juurde mõtet sõita, et sealse kandi kohta mitte parim pilt internetist:




Ma olen täitsa kindel, et Millaa Millaasse jõuan ma veel ka mõnel päikesepaisteliselt päeval.

Kokku külastasime viit koske ja Davies Creeki rahvusparki. Arvestades, et siin koski üle paarikümne, siis ei ole just märkimisväärne arv, kuid ma olen kindel, et nähtud said need kõige ilusamad ja vägevamad. Et Austraalia ei ole ainult ilusate surfirandade maa.

See nädal oli tööpäevade suhtes kehv ja puhkepäevi oli rohkem. Priidul ja Andrel tööd pole. Hooaeg siin piirkonnas on läbi saamas. Meil Kristiinaga on ees veel kaks mandariinide pakkimispäeva ja alates teisipäevast töötame uues kohas. Mida me seal pakime, veel ei tea. Inglisekeelne nimetus ei ütelnud meile midagi. Lisaks tekkis meil uus tööots: nimelt läheme homme koolitusele siia päkkpäkkerite lemmikbaari Barron Valley hotellis ning kui end heast küljest näitame, saavad meist nädalavahetustel baaridaamid :) Eesti tüdrukutest ollakse siin vist vaimustuses.


Nädala parim uudis oli, et minu Happykene sai 8 kutsikut. Nüüd ta ju meil 29-kordne emme!!
Ja väike koduigatsus tuli kaa peale!