Athertoni laiff

Vahepeal on juhtunud nii mõndagi. Ei raba enam Shaylena mandariinides ja oleme Kristiinaga mõned päevad töötanud uues kohas. Andre tegeleb nüüd teraviljabusinessis ja Priit majandab avokaadodega. Meie bossiks on väga sõbralik ja tore Wendy ja kui ta nimetab oma kodu farmiks, siis on see küll üks paradiisifarm. Wendy on päris palju vaeva näinud oma aiaga, näeb see tõesti eksootiline ja väga ilus välja. Ainus asi, mis farmindusele vihjab, on maja kõrval kasvavad suured puud, kus longansite kobarad küljes. Ei oska öelda, kuidas eestikeelne nimetus oleks. Mina pole poes neid müügil igatahes näinud. Nad on sellised küllaltki pisikesed kirsisuurused, puise koorega ja maitsevad magusad hääd.
Töökaaslasteks on mul taas Kristiina,Nicole ja Michelle ning nüüd veel kaks jutukat neidu: prantslane Julie ja Janelle Kanadast. Veel on ka 4 prantsuse kutti, nemad tegelevad longansite korjamisega. Meie, tüdrukute ülesandeks on longansite pakkimine. Vilju korjatakse puudelt nagu viinamarju okste küljes kobaratena ja meie ülesandeks on neid oksi trimmida. Peame lõikama üleliigseid kasusid ning väikeseid vilju ja andma võimalikult kaubandusliku välimuse. Trimmitud okstest teeme umbes 8-kiloseid kaste. Nagu enamik siinsetest puuviljadest-köögiviljadest, nii ka longanseid enne poodi viimist gaasitatakse spetsiaalses kambris, et värvus muutuks ilusamaks ning säilivusaeg pikeneks.

Töötingimused on superhead. Päikese eest oleme varjus shedis, kus päev läbi üürgab raadio ning töötavad puhurid. Alguses oli lausa imelik, et võime rääkida omavahel ja muidugi eriti üllatav oli see,et igal hommikul raadio kõvasti mängima pannakse. Pausid on ka pikemad, lõuna lausa tund aega. Töö on väga lihtne, kuid samas peavad näpud olema väga kiired, kuna Wendyl on ettenähtud igapäevane miinimumnorm, mille igaüks peab tegema ja seda ei ole mitte vähe. Wendy lubas, et kui hästi tööd teeme, siis maksab meile paremat tunnitasu ka.

Kahel nädalavahetusel oleme Kristiinaga olnud tööl Barron Valley hotelli baaris. Erilist väljaõpet meile ei tehtud. Näidati kuidas kassaaparaati kasutada ning missuguseid õllesid müüakse. Põhiliselt ostetakse rummi-, viski- ning viinakokse, kuid vahepeal on purjus austraallastest arusaamisega raskusi küll.
Ega ma Eesti baarindusest suurt midagi ei tea aga siin mõned aussi koksid. Scotch On The Rocks on näiteks Red Label lihtsalt jääga. Green Frogi shot tehakse mingist rohelisest liköörist, törts Baileyst peale ning kasutades kõrt pipetina vähekene vaarikamahla ka. Jager Bomb on Jägermeistri shot ja pealevõtuks paar lonksu Red Bulli. Super Water on viin ja vesi törtsu laimimahlaga. Viski on siin Bourbon ja mõnikord olen äärepealt segi ajanud selle Pure Blonde-nimelise õluga. :D Koksidesse tahetakse tihti coca-cola,sprite, mahlade asemel Ginger Ale-nimelist limonaadi, millel mitu erinevat hüüdnime. Üldiselt on vaieldamatult populaarseim rummikoola ning need tehakse siin oi kui kanged.
Neid õllesid on nii vaadis, kui purkides, pudelites umbes paarkümmend erinevat. Lisaks on võimalik vaadiõlut saada viies erineva suurusega klaasis: 7 oz, pot (10 oz), scooner (15 oz), pint (suur õlleklaas), jug (kann 1150 ml) . Mitteõllejoojana on ikka veel raske orienteeruda kõiges selles. Õnneks tahetakse enamasti pot või scooner vaadiõlusid ja neid on kõigest 9 erinevat. Nuputamist ja kliendilt üleküsimist on tihti :D

Kõige hullem on kella 21st kl 02ni. Siis on rahvast meeletult ning jooksmist palju. Baarilett ujub tavaliselt alkoholist, klaaside asemel kasutame rohkem tavalisi väikeseid plastiktopse, purjus inimeste aktsendiga inglise keelest veel raskem aru saada. Siis on lemmikkliendid need, kes baaris olnud tööletulemise ajast peale. Baaris saab mängida veel kenot ning see masin on mul peaaegu juba arusaadav, kuid hobuste ja koerte kihlveod veel täiesti umbluu värk.
Ühel hommikul kutsuti meid samasse hotelli ka tube koristama Midagi keerulist seal polnud, saab oma resumesse töökogemuse julgelt juurde panna :D

Muidu ega midagi suurt peale töö vahepeal teinud pole. Kavandan oma Vietnami ja Tai trippi. Otsustasin, et Kambodža ja Laos jäävad seekord vahele, sest reisi pikkuseks on seekord 17 päeva, mis jääb liiga lühikeseks ajaks, et igale poole jõuda. Kõigest kolm nädalat on minekuni jäänud. Enne tahaks väga jõuda veel ka Townsville, mis meie linnast 350 km lõunasse aga see ekskursioon muutub üha kahtlasemaks, kuna aega napib.

Ühel õhtul otsustasin, et aitab, mina enam välja ei kannata seda trennita elu ja läksin jooksma. Väljas küll jube pime ja veidi halb on joosta, kuna kihutatakse siin päris hullusti. Aga oi kui mõnus oli! Olen nüüd paar korda nädalas üritanud ikka käia. Shaylena farmis oli füüsiline koormus niigi suur, kuid nüüd palju lebom värk ju. Tahaks rohkem jõuda aga kuna nüüd on meie töölt kojusõidud veninud pea pooleteise tunni pikkuseks, siis jõuab vahepeal pimedaks minna ning joosta ohtlik. Hommikul, õigemini öösel poole nelja aeg üles tõusta ja enne tööd trenn ära teha oleks ka liiga karm. Muidugi on ka siis väljas veel pime. Et jah, natukene olen oma jooksusõltuvust ravida siin saanud :)


Poisid olen ka jooksma vedanud.

Eile tuli Priit ja täna oli Andre kord. Priiduga tegime ühe korraliku tõusuderohke maastikujooksu.




Andre, vana spordipoisiga, tegime väheke tempokamat jooksu ning nägime tee ääres kuivanud madu ja surnud kängupoissi. Eks mõlemad auto alla jäänud.






Ja üks asi veel. Panen siia igaks juhuks tõestuse, et ma mõnikord oskan süüa teha küll. Mul siin läks ükspäev söök nässu ja kindlasti ei olnud see minu süü (iga kord ei tasu eelistada odavamt toorainet kallimale). Nüüd olen pidanud kaks päeva järjest vigade parandust tegema.




Kes mul külas käinud, siis suure tõenäosusega seda kooki ka söönud :D

Hetkel ma rohkem ei kirjutakski. Üha raskemalt see mul nüüd tuleb aga katsun ikka hakkama saada :)

ja tahaks vähem igatseda :)