Millstream

Minu tervislik seisund on nüüdseks tunduvalt paremaks läinud. Palavikust täiesti jagu saanud. Veidi küll köha ning see miski veel häirivad aga ma usun, et üsna pea kaovad needki. Otsustasin ka tagasi tööpostile naasta, kuna võimaldatakse mulle esialgu veidi kergem reziim paberitöö ja rohke autodega sõitmise näol. Rahaliselt oli see haigus mulle päris suureks põntsuks ning tuleb veidi ikkagi veel tööd teha.

Plaan ongi hetkel selline, et 2 nädalat ja paar päeva pealegi olen veel siin, Karrathas. Seejärel suundun arvatavasti lennukiga Perthi ja võimalik, et lennujaamast väljumata kohe edasi Melbourne´i, kus kohtume taas Kristiinaga. Tutvume linnaga, teeme äkki isegi ka Great Ocean Tripi kas omal käel või siis mõne tuuri raames. Minu sünnipäeval, 24.augustil on kindel, et lendame edasi Sydneysse ja sealt siis 26.august juba lend Euroopasse, Frankfurti. Kellel Austraalia kaarti silme ees pole, siis teadmiseks, et Perth asub mandri läänerannikul, Melbourne lõunas ning Sydney idaranniku lõunaosas. Ja Austraalia on pea sama suur, nagu kogu Euroopa.

Arvatavasti on minu lennuplaan järgmine: Karratha-Perth-Melbourne-Sydney-Singapur-Frankfurt-Stockholm-Tallinn. Ajavahemikuks on eeldatavasti 20-27.august. Viimane kuupäev on täitsa kindel ja 17.45 Eesti aja järgi peaksin oma seljakotiga Tallinna lennujaama lõpuks ka jõudma. :)


Veidi siis ka viimasest nädalavahetusest. Laupäeval võtsime Jamiega töö juurest Prado Landcruiseri, et pühapäeval väike väljasõit lähimalasuvasse Millstream-Chichester National Parki teha. Millstreami Rahvuspark asub sisemaal, Karrathast ligikaudu 150 km kaugusel. On siin veel ka üks teine suur rahvuspark, Karijini, mille kohta siiani olen kuulnud lihtsalt vapustavaid kommentaare. Kahjuks jääb see rahvuspark aga liiga kaugele ning ühe päevaga mitte kuidagi seda külastada ei saa.

Millstreami saab Karrathast kõige otsemini eramaanteed pidi, mis viib 340 km kaugusel asuvasse Tom Price´i. Teega paralleelselt jookseb ka Austraalia ühele suurimale kaevanduskompaniile Rio Tintole kuuluv raudtee, mille kaudu veetakse Tom Pricest Karratha naaberlinnakese Dampieri sadamatesse rauamaaki.



Ronge olen sõitmas näinud ka töölt koju sõites ja mõnikord on vaguneid isegi rohkem, kui kilomeetri jagu. See on aga kindel, et nende liiprite peal veetakse päevas miljonite Austraalia dollarite väärtuses rauamaaki.

Kooli geograafiatundidest teab vast igaüks, et enamus Austraaliamandrist on kaetud kõrbega. Minu jaoks tähendab kõrb ulatuslikke,sadu võibolla isegi tuhandeid kilomeetreid pikki kõrbealasid. Siin aga sellist sorti kõrbesid nii suures ulatuses vist väga pole. Austraalia kõrbe kohta kasutatakse palju paremat sõna - outback. Siinne kõrb on pigem sadu, tuhandeid kilomeetreid hõlmavad tühermaa, millel kasvavad mõned üksikud kidurad puud, eksisteerib mingisugune küllaltki liigivaene taimestik ja muidugimõista kalpsab ringi tuhandeid kängurusid. Päris kummaline on sõita sadu kilomeetreid mööda maanteed ning pole näha ei ühtki elumaja, küla isegi mitte tanklat. Korralik outback tähendab ka seda, et puudub asfaltkattega tee, liiklemiseks sobivad neljaveolised sõiduvahendid ja kohati võib ette tulla ka päris ekstreemseid sõiduolusid.

Millstreami rahvuspark on kindlasti ühtlasi ka outback. Nagu ikka, mõned pildid, mis peaksid rääkima rohkem, kui minu logisevad laused.

Esimene peatuspaik Millstreamil oli Mount Herbert, mis õnneks ei olnud kõrge ega järsk ja ülesminek polnud sugugi kurnav. Pole ma ju veel sajaprotsendiliselt sama sitke neiu, nagu enne haigeksjäämist :)


Päeva tippsündmuseks oli kindlasti kohtumine ühe suure püütoniga, kes kaljunuki peal arvatavasti päikesekiiri püüdis.

Püütonid siis pole mürgised maod, nemad lihtsalt kägistavad oma saagi. Inimesi nad niisama heast peast ründama ei tule aga siiski oli suhteliselt kõhe teda seal nii lähedalt jälgida. Et Austraalias nähtud loomade nimekirja võin nüüd ühe korralikus suuruses mao ka lisada.

Millstreami rahvusparki võiksid iseloomustada kõige rohkem need suurepärased vaated, kus näeb nii mitmete kilomeetrite kaugusele.



Python Pool
Hetkel looduslikku basseini tekitav kosekene siiski ei voolanud, kuna on ju praegu kuiv hooaeg. Siiski oli pool-is palju vett ning hoolimata jube külmast veest paar last seal isegi ujusid.




Ootused Millstreami suhtes polnud eriti kõrged ning ju siis põhjuseks olid ebapiisavad infomaterjalid antud rahvuspargi kohta. Usun, et piltide põhjal on samuti võimalik järeldada, et tegelikkuses oli park igati külastamist väärt.