Pärast Millstreami külastust polegi suurt midagi juhtunud. Päevad mööduvad tööl ja õhtud mööduvad liiga kiiresti, et miskit asjalikku korda saata jõuaks.

Meil siin muideks on südatalv. Sooja päeval 27 kraadi ja vihma pole sadanud sellest päevast saati, mil ma Karrathasse saabudes pidin jalgrattaga ümbruskonnas tööd otsima. Ööd on üsna jahedad ja hommikuti ma arvan nii 15-16 kraadine õhutemperatuur. Päikesest ma aga sugugi hooli, pigem üritan hoiduda, kuna on ta siin ikkagi palju intensiivsem ja nahale pruunid laigud kergelt tekkima. hoopiski korraliku talveilma igatsus on oi kui suur :)

Sirvisin siin ükspäev oma vanu postitusi. Karrathasse jõudes ning justnimelt majja, oma tuppa kolides olin nii rahul, et seljakott täiesti lahti pakitud. Ja muidugi luksus omada tuba, kus ei ela peale minu mitte kedagi. Nüüd, kaks kuud hiljem, on taas tunne, et tegelikult võiks juba vaikselt kotikest pakkima hakata. Võibolla on asi ka selles, et üsna pea ma siit liikuma hakkan ning ootusärevus nõnda suur. Enne haigeksjäämist oli mul tegelikult aegajalt mõtteis mitte kasutada kojulennupiletit ning teha paar-kolm kuud tööd, misjärel reisida Uus-Meremaal, Fidzil, võibolla isegi Filipiinidel. Kõrge palavikuga võideldes aga tekkis väga suur koduigatsus ning olen kindel, et nendesse riikidesse ma kunagi kindlasti ka jõuan.

Olen mitmes postituses mainind, et Eesti noori siin mandril kohtab tihti. Tõesti, tekib tunne, et meeletult, lausa massidena lendavad eesti noored siia, Austraaliasse. Mäletan, et kui ma isegi enne tulekut sõpradele-tuttavatele mainisin, et tulen Austraaliasse, ei oldud üllatunud vaid enamasti oli vastuseks: Sina ka?! ? Muidugi on palju-palju rohkem mööda Austraaliat seiklemas sakslasi, prantslasi, britte, iirlasi aga siiski arvan, et viimase aastaga on siiatulek eestlaste seas eriti popiks muutunud.
Lugedes foorumites paari aasta taguseid postitusi ning muidugi sirvides seda kollast Down Underi raamatut tundub kõik nii lihtne. Tuleb ainult kohale tulla ja küll mingi töö ning elamise saab.
Viisa, millega noored kängurumaale reisida saavad, kannab nimetust Working Holiday, mis tähendab tööta-ja-puhka viisa. kehtivusajaks on üks aasta ning on võimalik juurde taotleda ka teise aasta viisat tingimusel, et esimese aasta jooksul on tehtud kolm kuud farmitööd. On see viisa Austraalia valitsuse poolt loodud eelkõige seetõttu, et rahuldada tööjõupuudust Austraalia põllumajanduses. Levinuimaks farmitööks on kõikvõimalike puuviljade, köögiviljade, marjade korjamine, rohimine, pakkimine. Aga jah, kes igavat maatööd ikka teha tahab ja alternatiivideks on näiteks töökohad ehitusel, restoranides, baarides, toidupoodides jne. Working Holiday viisaga Austraaliasse tulles on esmasteks valikuvariantideks ikkagi kõikvõimalikud oskustööd, mille abil teenida raha, et taas edasi järgmisse sihtpunkti reisida. Ei tohiks unustada, et eelkõige on töötegemise mõtteks reisiraha kogumine.

Working Holiday viisal on ka veel üks konks juures: ühe tööandja juures ei ole lubatud töötada kauem, kui 6 kuud. Seetõttu ei tasu jääda lootma, et siin on lihtne saada veidi fancy-mat tööd. Austraalia tööandjale ei lähe väga korda kuskil väikeses Euroopa riigis omandatud ülikooliharidus ning samamoodi sellessamas väikeses riigis saavutatud karjäärialased saavutused. Loevad Austraalia töökogemused, soovitajad ja Austraalias omandatud tarkused (ja nii on!). Muidugi tõeliselt võimekatel ning asjalikel seljakotiränduritel on võimalik end ka siin riigis kehtestama panna ning mingi aja jooksul saada tööandja poolt alaline elamis-ning tööluba. See on täiesti võimalik. Kuid economical slowdown (üsna meeldiv väljend, kas pole) on ka Austraalias suurendanud töötust ning vähendanud töökohti ja nii nagu igal pool maailmas, tuleb töökoha saamise nimel rohkem vaeva näha, kui varem. Ka farmitööd pole enam üldse nii lihtne saada, kui olevat olnud aasta tagasi.

Töösaamise nimel tuleb olla valmis kümnete ja kümnete cv-de jagamiseks door-to-door meetodil, vestlusteks ja intervjuudeks, proovipäevadeks. Ootamiseks ja lootuste purunemiseks.

Töö olemasolu puhul taluda mõnikord väga varajaseid üles ärkamisi, rutiini, igavaid või füüsiliselt väga koormavaid tööülesandeid, kasinat palka ning pidevat säästuelu. Päkkpäkkerites elades nõutakse samamoodi kõrget renti, tuba tuleb jagada oi kui mitme inimesega. Ühispesemisruumid, wc-d. Ühisköögid, mis üldiselt räpased ja ülerahvastatud. Ja nii mitu kuud järjest.

Tuleb olla valmis kõigeks ja arvestada, et algus või keskpunt või isegi lõpuosa ei pruugi olla nii kerge. Mina olen kindlal arvamusel, et paljuski on tegemist õnnega, õigel ajal õiges kohas olemisega.

Ei ole siin nii lihtne ning alati ei paista päike nii kuumalt nagu võiks :D

Kirjutan mis ma kirjutan. Supertore on siin. See loodus, see elustiil, kõik need erinevad inimesed, keda kohtad. Kui ma enda viimasele 5 kuule tagantjärgi mõtlen - unbelieveable!

Ma nüüd peangi end magama sättima, sest homme saab teoks minu suuuuur soov: veedan oma nädalavahetuse Karijini rahvuspargis :)

Et kel Austraaliasse tulemise mõtted. Siin on tõesti nii-nii palju näha, palju teha . Tuleb lihtsalt enda jaoks selgeks mõelda, kas kõigeks selleks ja veel hullemaks valmis ollakse. :)