Olen veidi üles turgutatud suure suure hunniku kapslite poolt. See annab mulle võimaluse siia veidi kirjutada.
Kogu lugu hakkas pihta eelmisel esmaspäeval (13 päeva tagasi). Jätsin minemata paari toreda eestlase lahkumispeole, kuna ei tundnud ennast hästi. Teisipäeval oli töö juures juba täitsa halb enesetunne ja arvasin, et kannatan päeva lõpuni ning järgmisel päeval ravin end terveks. Õhtul vedasin end toidupoodi, et kraadiklaas soetada (Austraalias saab nimelt toidupoodidest osta vitamiine, külmetusravimeid, valuvaigisteid jne). Kahjuks termomeetri koha peal valitses riiulis tühjus ja kõmpisin koju tagasi, kus töökaaslane Jamie (kes muideks elus ainult ühe korra angiini ja kõrvapõletikku korraga põdenud ja arvas, et sureb ära) päris minult, et mis ma selle teadmisega peale hakkan, mis ma termomeetrilt saan. Ma arvan, et ma siinkohal ei hakka seda põhjendama, miks inimesed end haigena kraadivad. Ülejäänud õhtu möödus teki all värisedes, värisedes, värisedes....
ja järgmisel päeval äktsion pihta hakkaski. Hommikul vedasin end teise poodi, tõin kraadiklaasi, et kohe üks 39-millegagi palavik välja kraadida. Enesetunne oli halvemast halvem ja mõtlesin igaks juhuks lugeda, mis need seagripi sümptomid siis täpsemalt ka on. Kui kuuele sümptomile kuuest sain linnukese kirja panna, hakkasin mõtlema, et peaks igaks juhuks vist ikkagi arsti juurde minema. See ei olnud ka teab mis lihtne protseduur, sest haigla asub linna keskusest 6 km kaugusel. Eestlasest majanaaber mind oma tööajast sinna sõidutas aga selgus, et neil kõik arstid hõivatud kriitilises seisus patsiendiga ja üks 40-kraadine neiu hetkel neid ei huvita. Saatsid mind arstikeskusesse, et seal on lootust kiiremini arsti jutule saada. Arstikeskuses kirjutas nooruke arstitädi mulle Tamiflu tabletid, annuseks 1 tablett päevas. Andis kaasa ka juhised, et järgmisel päeval haiglasse seagripiteste tegema minna. Ei saanud aga raviga kiirelt alustada, sest Tamiflu Karratha apteekidest oli otsa saanud.
Kui järgmise päeva õhtuks väärtusliku gripiravimi kätte sain, olid kõik panused sellele kallile rohule pandud. Endiselt oli palavik kõrge. Ja need meeletud külmavärinad, mis lausa terve keha halvasid.
Laupäeval, viiendal haiguspäeval otsustasin, et ei jää muud üle ja tuleb uuesti end arstile vedada. Ei ole rohust abi, ei taha palavik mitte kuidagi all püsida ja iga päevaga näitas termomeeter üha hullemaid numbreid. Uus arst, kogukas aborigeenist dr. Kabane kinnitas mu kahtlusi, et Tamiflu-d tuleb võtta 2 kapslit päevas, et tast üldse mingit tolku oleks. No nüüd ei saa ju mitte kuidagi muud moodi, kui peab minema paremaks.
Toimus ainult üks edusamm paranemises. Palavik ei tõusnud enam üle 40 kraadi vaid jäi pidama 39-39.5 vahel. Üha rohkem hakkas valu tegema mingi asi rinnakus. Justnimelt mingi asi.
Ja nii möödus pühapäev, esmaspäev, teisipäev - rohtusid võttes, voodis lamades ja ikka väga kehva enesetunde all kannatades. Teisipäeval, kui sai nädal aega kõrge palaviku tekkimisest, tabas mind tõeline koduigatsus ja hirm, et äkki ma ei saagi siin kunagi terveks. Lisaks ka lootusetuse tunne - kuidas on võimalik, et mitte mingeid paranemisemärke ikka veel ei ole. Kõigele lisaks olid ülimalt mures kõik mu kodused, sõbrannad (ja nende elukaaslased) ja kallis tädipoeg Chicagost. Minu juhtum sai teatavaks ka Eesti Välisministeeriumile ning minuga kontakteerus Eesti aukonsul Perthis, Anu Ethel Van Hutte, kes lahkesti enda abi pakkus ja samal ajal oli mulle ka suureks moraalseks toeks.
Kolmapäeval pidin taas arstile minema. Seekord oli doktoriks härra Oyefeso. Rääkisin oma loo ja nõudsin endale raviks antibiootikume. minu juhtumist olid kuulnud erinevad doktorid Ameerikast, Eestist ja Anu Van Hutte sõpradest arstid Perthis, Austraalias ning kõik olid arvamusel, et antibiootikumikuur peaks mu "asja" rinnakus tervendama. Dr. Oyefeso oli antibiootikumidega täiesti nõus ja lisaks käskil iga päev lisaks Tamiflule manustada terve hunniku Panadoli valuvaigistajaid, et palavik enam üldse kõrgeks ei läheks.
Dr. Oyefeso kutsus enda juurde tagasi reedel, et näha, kuidas mul läheb. Muideks kui esimesel korral koosnes arstlik läbivaatus selja-rinnaku kuulamisest, pulsi mõõtmisest ja palaviku määramiset, siis teisel korral piirdus arst ainult pulsi mõõtmisega. Soovis head paranemist ja ega rohkem suurt ei tahtnud rääkidagi. Sain ka teada, et seagrippi mul pole, mida ma ka ei uskund olevat, sest tervel inimesel on seagripp nagu tavaline külmetushaigus, mitte selline palavikuralli, nagu minul oli. Kui küsisin, et mis mu diagnoos siis on, vastas arst, et tema arvab minul olevat kopsupõletiku. Ja toredat päeva!
Ei kopsuröntgenit, vereproove või midagi muud sellist, mida Eestis arstid teeks. Maksin muideks iga arstivisiidi eest meie rahas umbes 900 EEKu. See ei ole ka Austraalias nii väga väike tasu arstikülastuse eest, et oleks oodanud rohkem nõu ja rohkem huvi arstide poolt. Muidugi oli haigena üksi end põetada raske ja arstilkäimine ülimalt kurnav tegevus. Iga kord, kui arstile läksin, kindlustasin palavikualandajatega, et kehatemperatuur oleks võimalikult madal ja komberdamine uimase,jõuetuna ei olnud ükski kord lihtne. ning alati pidin ootama ka vähemalt 35-40 minutit, enne kui arstikabinetti 10ks minutiks pääsesin.
Nüüd ootan augusti lõpus toimuvat kodulendu ja pääsen koduste arstide hoole alla, kellele siis võibolla avaneb võimalus tüsistusi ravima hakata ...:S
Sai väga põhjalik jutt minu haiguskäigust. Oli see poolteist nädalat minu jaoks nagu õudusunenägu-luupainaja. Õnneks läheb nüüd iga päevaga mu enesetunne paremaks ja loodetavasti saan enne antibiootikumide otsasaamist ka täiesti terveks. Enam ma siinseid arste külastada ei soovi.
Ja suured suured suured tänud teile, kes te minu üle nii suurt muret tundsite ning mulle hoolimata hirmus kaugest vahemaast igatipidi abiks olite. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar