Kus me hetkel oleme? Bussis. Sõidame Singapurist Kuala Lumpurisse. Siin riikides ka sassi aetud ja sõidetakse valel pool teed. Kuna ajavahe on tekitanud meeletu üleväsimuse ja magada ei saa, siis mõtlesin paar rida täitsa algusest kirja panna. Hoiatan- blogi võib jääda mõningatele kirjaässadele (nimesid nimetamata) veidi lahjaks, kuna ma pole just suurem asi sulesepp.
Nagu juba teate, siis ma nüüd seiklen natukese ringi. Esmaspäeval Tallinnas oli küll tunne, et lennuk võiks minuta õhku tõusta. Kõigile, kes pikaajalist kodust eemalolekut plaanivad või sellest unistavad teadmiseks, et see minek pole teps mitte lihtne. Kõik, mis alguses reisi planeerides tundus nii huvitav, enam nii põnevust tekitav olnudki. Pikemalt ma sel teemal siin kirjutama ei hakka a la kuidas kogemustevõrra rikkam hiljem, elu seiklus jne. Tekkis tahtmine, tulin reisule ja tulen kindlasti ju Eestisse tagasi kah!
Reisime koos Kristiinaga (siinkohal tervitaks nimekaime :D). Tutvusime Trip.ee keskkonnas. Ütlemata lahe netileht!
Veidi lähemalt ka meie lennureisist Singapuri. Tallinnast Frankfurti lennates uuris stjuuardess minu vanust, sest ma ei paistvat üldse vana välja. Vist juba olen nii vana, et sellised ütlemised mõjuvad komplimendina. Sain oma veini siiski temalt kätte ja asusin esimesel lennul väikse alkoholikogusega närve rahustama.
Frankfurtis vahetasime terminali ning värava juures lendu oodates sai aind imestatud. Rahvast samale lennule oli meeletult palju. Aga ära mahtusime. Guugeldades Boeing 747-400 saab lennuki kohta inffi ka. Qantase lennuga jäime rahule. Süüa anti palju ja tahtmise korral oleks võinud juua erinevaid alkohoolseid jooke nõrkemiseni. Veini sai jällegi proovitud. Mekkis hästi.
Qantase meelelahutusprogrammis oli kõike: alles meie kinodes jooksvaid filme, seebikaid, tv saateid, erinevaid muusikaplaate, -kontserte, mänge jne (kes ei tea, siis igal reisijal on nina ees väike ekraan ja käepideme küljes ekraani haldav puldike ning nii seda meelt lahutada saabki). Kuna lend väljus eesti aja järgi alles pool üks öösel, siis olin piisavalt uimane ja hiljem ka ärevil ning meelt lahutada eriti ei jaksanud. Nimelt poole lennu ajal (mu meelest olime Musta mere kohal) hakkas niimoodi rappuma, et vähe pole. Olen nagu lennanud nats ikka ja alati arvanud, et need mõnesekundilised rappumised ongi turbulents. Ega ikka ei ole küll! Igatahes väike hirm naha vahel oli küll. Tagatipuks üks meesstjuuardess (ehk siis stjuuard?) tegi kellelegi nalja, et oh jälle ekstreemsed lennuolud.
Meie kõrval istus üks tore iirlanna, kes juba enne õhkujõudmist oma peaga huvitavaid ringe tegi ja õla peale tükkis. Pani endale filmi ilusti käima ja jäi magama. Vahepeal ärkas üles, pani uue filmi käima ja tukkus edasi. Lennuki rappumise ajal muidugimõista nohises ta rahulikult magada. Põhimõtteliselt magaski ta terve reisi maha. Kade meel oli mul.
Singapuris tuli meile vastu Eiko koos oma sõbra Omariga. Eiko on minu koolivend Nõo päevilt. Viisime oma asjad Eiko uhiuude elukohta, mõnusasse suurde korterisse Singapuri kesklinnas. Seejärel siirdusime ühte väga mõnusasse restorani. Selle omanikuks on Eesti aukonsul Singapuris ning tema juurde olid õhtusöögile kutsutud kõik Singapuris elavad-viibivad eestlased. Põhjuseks muidugi meie vabariigi aastapäev. Koos oli umbes 15 toredat, sõbralikku eestlast ning vesteldes selgus, et mõni neist on Eestist ära olnud oi kui palju aastaid. Saime palju asjalikke reisisoovitusi ning täitsa tore oli kuulda, et sealsetel eestlastel majanduskriis mõju pole avaldanud. Singapurist loodan veel kirjutada ja pilte lisada. Nimelt peale õhtusst eestlaste pidu käisime veel linna peal ühes aasiapärases toidukohas imelikke asju söömas. 3 tundi magamist ning Singapurist tuli võtta buss Kuala Lumpurisse, et jõuaks Langkawi lennule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar